News

Ravimtaimed 

2011-05-31

Ravimtaimed

Aasosi * Karukold * Kattekold * Laanesõnajalg * Maarjasõnajalg * Metsosi * Ohtene Sõnajalg * Põldosi * Raudosi *

* Harilik Kadakas * Harilik Kuusk * Harilik Mänd * Siberi Nulg *

* Aas-Karukell * Aas-Kurereha * Angervaks * Arukask * Hall Lepp * Hanijalg * Harilik Hobukastan * Harilik Jõhvikas * Harilik Kalmus * Harilik Kopsurohi 

* Harilik Kukehari * Harilik Kukerpuu * Harilik Kuslapuu * Harilik Kuutõverohi * Harilik Käbihein * Harilik Linnurohi * Harilik Lodjapuu  * Harilik Maavits *

*  Harilik Mailane * Harilik Mustikas * Harilik Nurmenukk *  Harilik Näär * Harilik Pihlakas * Harilik Porss *

* Harilik Pärn * Harilik Raudrohi * Harilik Saar * Harilik Sealõuarohi * Harilik Silmarohi * Harilik Tamm *

* Harilik Toomingas * Harilik Türnpuu * Harilik Vaarikas * Harilik Võilill * Heinputk * Hiirekõrv * Hobumadar *

* Humal * Imikas * Kanakoole * Kanarbik * Kassiristik * Kassitapp * Keskmine Teeleht *

* Kevadine Seahernes * Kibe Tulikas * Kibuvits * Koera-Pöörirohi * Kollane Käoking * Kollane Mesikas *

* Kollane Ülane * Kortsleht * Kõrvenõges * Leesikas * Lepiklill * Leseleht * Liht-Naistepuna * Luuderohi *

* Lõhnav Kummel * Maajalg * Maamõõl * Maikelluke * Mets-Kurereha * Metsmaasikas * Metspipar *

* Metsülane * Must-Vägihein * Mõru Vahulill * Mägiristik * Mürkputk * Nõmm-Liivatee * Näsiniin * Ojamõõl *

* Paakspuu * Paiseleht * Paju * Palderjan * Peetrileht * Pikalehine Huulhein * Pohl * Punand *

* Punane Leeder * Pune * Põld-Harakalatv * Põldmagun * Rabamurakas * Roomav Madar * Rukkilill *

* Salu-Siumari * Sinilill * Sookail * Sookask * Soo-Kuuskjalg * Soopihl * Suur Teeleht * Tedremaran *

* Teekummel * Täpiline Surmaputk * Valge Iminõges * Valge Ristik * Viirpuu * Värvmadar * Äiatar * 

* Üheksavägine *

 

 


 

Taimi hakati haiguste raviks kasutama juba 5000 aastat tagasi. Eriti arenenud oli taimemeditsiin Hiinas, kus kasutati haiguste raviks vähemalt 240 erinevat taimeliiki. Praegu on umbes 40 % kasutatavatest ravimitest taimse päritoluga või sisaldavad taimseid toimaineid. Ravimtaimede ja mürgiste taimede vahele on raske piiri tõmmata , sest paljud ravimtaimed on suuremates kogustes mürgised ja võivad seetõttu põhjustada ka tõsiseid tervisehäireid. Mürgisuse põhjused võivad tuleneda taimest endast kui taime saastatusest raskemetallide, tööstusjäätmete, väetiste või taimekaitsevahenditega, samuti riknemisest, kui taime on valesti kuivatatud või säilitatud. Tervisele võib halvasti mõjuda ka ravimtaime liiga suur kogus. Mõne haiguse puhul on mõned taimed vastunäidustatud, kuna need võivad haiguse kulgu hoopis raskendada. Samuti kutsub osa taimi esile allergiat. Seetõttu tuleb hoolikalt järgida kõiki ravimtaimede kogumisega ja kasutamisega seotud reegleid. Taimeravi tuleks alustada hästi väikeste kogustega, mida hiljem järk-järgult suurendatakse. Eriti tähelepanelik tuleb olla laste ravimisel. Laste jaoks soovitatakse kasutada lihtsat retsepti ühest või kahest taimest, mis ei ole tugevatoimelised ega mürgised.

Erinevates taimedes on erinevad toimeained. Seega on vaja täpselt teada, milliseid taimi milliste haiguste raviks kasutada. Sõltuvalt sellest, millistes taimeosades on toimeaineid kõige enam, kasutatakse taime õisi, vilju, lehti, juuri, koort jm.

Ravimtaimede kogumine. 

Minnes metsa või niidule ravimtaimi korjama, on vaja kinni pidada kindlatest reeglitest, et loodusele ega inimestele mitte kahju teha. Koguda ei tohi looduskaitsealuseid liike. Korjata tohib ainult tuntud taimi. Kui tekib kahtlus taime liigi suhtes, on parem see hoopis korjamata jätta. Koguda võib ainult seda osa taimest, mida on vaja: õisi, vilju, lehti või muud. Korjata tuleb õigel ajal - siis on toimeaineid kõige rohkem: kas kevadel, suvel või sügisel, hommikul või päeval. Alati peaks osa taimi kasvama jätma, et liik sellest kohast ei kaoks. Järelikult on kõige õigem korjata seal, kus seda liiki on massiliselt. Ei maksa noppida riknenud, tolmuseid ja närtsinud taimi, ei sobi ka haiged või putukate poolt rüüstatud. Kui tegu on mürgise taimega, tuleb olla eriti ettevaatlik - koguda võib ainult lubatud taimeosa, pärast pesta kindlasti käed, mitte panna neid suhu ega silma. Ravimtaimi on õige korjata õhku läbilaskvasse kotti või pealt lahtisesse nõusse. Mittesobiv on kilekott, kus taimed riknevad kiiresti. Taimi tohib korjata vaid kohtadest, mis pole saastatud, mis asuvad autoteest vähemalt saja meetri kaugusel ja eemal saastavatest tööstusettevõtetest.

 

Pungad

Kogutakse kevadel koos okstega enne lehtede puhkemist. Pungad eemaldatakse peale okste kuivamist.

Koor

Kogutakse enamasti noortelt okstelt varakevadel kuni pungade puhkemiseni (kui mahlad liiguvad). Sel ajal on toimeaineid kõige enam ja koor on lahti.

Lehed

Kogutakse ainult täiskasvanud lehti enne taime õitsemist või õitsemise ajal. Igihaljaste taimede lehti võib korjata ka varakevadel, kui lumi sulab. Kogutakse kuiva ilmaga, enne lõunat.

Õied

Kogutakse õitsemise algul (kõige parem, kui õitest on lahti alles 1/3), kuiva ilmaga, enne lõunat käega või kääridega.

Ürt

Kogutakse õitsemise algul kuiva ilmaga. Ürdi pikkus sõltub ravimtaime liigist - mõnel korjatakse kogu taim (põldosi), mõnel ainult ladvaosa (raudrohi). Lõigatakse kääride või noaga, et mitte käega katkumisel taime koos juurtega üles tõmmata.

Juured ja risoomid

Kogutakse sügisel peale seemnete valmimist (harvem kevadel enne õitsemist). Osa juurest peab vegetatiivseks paljunemiseks mulda jätma. Juured kaevatakse, pestakse veega, eemaldatakse maapealne osa ja kuivanud ning haigestunud juureosad. Suuremad juured lõigatakse pooleks. Kogumise ilm pole oluline.

Eosed

Korjatakse terved eospead niiske ilmaga, sest siis ei lenda eosed laiali.

Seemned

Korjatakse enne lõplikku valmimist koos varrega. Vajavad järelvalmimist.

Viljad

Kogutakse täiesti valminult, sest siis on neis suhkruid ja mitmeid teisi toimeaineid kõige rohkem. Sobivaim aeg on hommik või õhtu. Ülevalminult viljade säilivusaeg väheneb.

Ravimtaimede kuivatamine. 

Ravimtaimi tuleb kuivatada kohe pärast kogumist ja puhastamist (hiljemalt 3...4 tunni möödudes). Sobivaim temperatuur selleks on 25...30 kraadi. Ruum peab olema tolmuvaba ja õhutatav. Taimi kuivatatakse paberil, papil või puukastis, aegajalt segades. Ei tohi kasutada trükikirjaga paberit, millelt võib eralduda mürgist trükivärvi. Õige on kuivatamine pimedas (võib taimed katta paberiga). Kuivatamisel peab säilima taime värv, lõhn ja maitse. Taim on kuiv, kui ta tundub käes katsudes kerge, õied ja lehed lagunevad kergesti, juured ja varred murduvad krõpsuga, viljad ei kleepu kokku. Hea on kuivatada lehti ja pungi koos võrsetega, marju kobaratena, lehti lühikese rootsuga.

Ravimtaimede säilitamine. 

Ravimtaimi säilitatakse paberkottides, klaasnõudes või kastides, mis lasevad õhku läbi. Hea oleks pakend varustada kogumisandmetega: milline taimeliik, millal ja kust korjatud. Erinevad taimeosad säilivad õige kuivatamise ja säilitamise korral erinevalt: koor 3...4 aastat, õied 2...3, lehed 2, viljad 2, ürt 2...4 aastat. Kauemaks riiulile unustatud ravimtaimed võib ära visata, kuna nende toime on nõrgenenud ja taimed ise vananenud.

………………………………………….

 Sõnajalgtaimed

 

Aasosi

 

aasosi

Equisetum pratense

heinamaa kuusk, kaseosi, nurmekuusk

 

Aasosi kasvab enamasti niiskematel ja varjukamatel kasvukohtadel, harvem päris valges. Nii võib aasosja kohata nii heinamaadel kui metsaservades ja isegi võsastikes. Kui aasosja eosed kuskil juba idanenud on, siis ta nii kergesti oma kasvukohta ei loovuta. Pigem laiendab ta enda alla jäävat ala teiste taimede arvelt. Selleks ei ole tal enam eoseid vaja. Nagu kõikidele osjadele omane, on ka tal maa all roomav pikk risoom, mis pidevalt otsib vallutamiseks uusi alasid. Aasosja ei ulatu aga kuigi sügavale, sest aasal ja metsas kasvamiseks sellest sügavusest piisab. Nii ei kuluta aasosi rohkem energiat, kui ainult emataimest veidi kaugemale levimiseks.

 

Lisaks risoomi abil levimisele saab aasosi, nagu teisedki eostaimed, paljuneda eostega. Eosed arenevad eospeades, mis on suhteliselt lühikesed, munakujulised ja tömbi tipuga, tavaliselt tumepruunid. Eospead arenevad kevadvõsu tipus. Kevadvõsu on vaid veerand meetri pikkune ja algul ilma klorofüllita. Samuti on kevadvõsu täiesti pehme ja isegi vesine, ka oksi pole tal ühtegi. Mais ja juunis valmivad eosed, eoste kandjad pakatavad ning eosed lendavad minema. Muidugi toimub see kõik vaid kuiva ilmaga, märjaga aasosi kasvab, mitte ei levita eoseid. Kui aga eostest vabanetud, siis on võrse töö tehtud. Võiks arvata, et nüüd võib ta rahus kuivada, nagu teeb seda põldosja kevadvõsu. Kuid ei, see hakkab tasapisi muutuma roheliseks ja kasvatab endale pikad karedad oksad. Oksad on peenikesed ja ei harune kunagi. Võrreldes teiste osjadega on aasosja oksad ka palju loogelisemad, just nagu ei oskaks nad sirgelt kasvada. Nii muutub eoseid moodustav võsu tavaliseks ja sügisepoole polegi enam võimalik teada saada, milline osjataim kandis kevadel eospäid.

Täiendav info Aasosi

 Karukold

(Lycopodium clavatum)

kuusekold, kuuseraig, metshumur, nõiarohi, reburaigas

Karukold

 Kollad paljunevad ja arenevad väga aeglaselt. Eoste idanemine võib aega võtta kuus-seitse aastat, ja seda juhul, kui need idanemiseks soodsasse kasvukohta satuvad. Kuid eose idanedeski ei ole veel ta taime nime päriselt väärt. Esmalt areneb eosest pisike, paari millimeetri suurune eelleht. See elab maa sees ja on seetõttu täiest värvusetu. Nii imelik kui see ka pole, toitub eelleht seal pimedaski samamoodi kui rohelised taimed. Teda abistavad seeneniidid. Eellehel arenevad isas- ja emassuguorganid. Ühtedes neist valmivad liikuvad seemnerakud, teistes liikumatud munarakud. Kui seemnerakud jõuavad munarakuni ja selle viljastavad, hakkab peagi arenema uus kollataim. Nii pikk ja keeruline ongi uue kolla sünd. Eellehe areng vältab oma kümme-viisteist aastat, nii et uue taime arenemiseks ja kasvamiseks kulub umbes kakskümmend aastat.

 

Sellise aeglase arengu tõttu on karukold võetud looduskaitse alla. Teda ei tohi metsas üles kiskuda! Karukold on meil küllaltki tavaline taim ja nii võib tekkida küsimus, miks teda kaitstakse. Põhjus kaitsemiseks on igati olemas. Varem kasutati teda massiliselt tubade kaunistamiseks ning pärgade ja vanikute tegemiseks. Selleks sobib ta tõepoolest hästi. Karukolla roomavad tõusvate okstega varred on kuni paari meetri pikkused ja hästi sitked. Neid pole kerge katki teha isegi siis, kui selleks soov on. Karukold tundub võrreldes teiste kollaliikidega ka tunduvalt pehmem, sest tema lehed on pehmemad ja suunatud varre tipu suunas. Hea eristamistunnus teistest koldadest on ka pikk valge karvake iga pisikese peenikese lehe tipus.

 

Kasu võib karukollast saada ilma teda oluliselt kahjustamata. Selleks imeallikaks on karukolla eosed, mida on juba ammust ajast kasutatud meditsiinis. Pärast kuivatamist saadakse eostest ülipeeneteraline valkjaskollane pulber. See oli vanasti apteekides levinud imikupulbrina, kuid oli hea ka õrnema nahaga täiskasvanutele. Hea on ta seepärast, et ei ärrita ka kõige tundlikumat nahka. See sobib nii hõõrdunud ja haudunud kohtade kui ka haavade ravitsemiseks. Karukolla kuivanud eostel on haruldane võime mitte kokku kleepuda. Nii on neid kasutatud ravimpillide ja tehnikas metallivalamise vormide katmiseks. Kuna eoste vahele jääb palju õhku, siis on need väga kergesti süttivad ja plahvatusohtlikud. Seda omadust kasutati varem teatrites välgu ja muude valgusefektide saavutamiseks. Kuid eoseid kogudes ei tohi unustada, et lahtist tuld ei tohi ruumis olla, sest lendunud eosed on plahvatusohtlikud

Täiendav info karukold

 Kattekold

 

Lycopodium annotinum

kaetserohi, reburaig, kuusekold, varesvarvas

Kattekold

 

 Kattekold on Eesti kõige tavalisem kollaliik. Kuigi tema varred ei ole nii pikad ja pehmed kui karukollal, on need hästi painutatavad ja seega kohased vanikute ning pärgade punumiseks. Kattekolla roomavad varred võivad kasvada veidi rohkem kui meetri pikkuseks. Toakaunistamiseks kogumisel peab teda eristama looduskaitsealusest karukollast. Kattekollal on lehed harali või allapoole käändunud. Lehtede tipud on teravad ja jäigad, karukolla lehtedele iseloomuliku valge karvakeseta. Nii tunduvad kattekolla lehed käeseljaga õrnalt katsudes isegi torkivad. Kattekolla lehed paiknevad varrel võrreldes karukollaga suhteliselt hõredalt. Alates juuni esimestest päevadest on kollad ametis endale järelkasvu soetamisega, neil arenevad eospead. Kattekolla varre tipus on alati vaid üks eospea, karukollal 2...3. Eospea on otse jätkuks ülejäänud varrele, erilist lehtedeta kandvat vart kattekolla eospeal pole. Kuid kattekollagi kogumisel ei tohi liiale minna. Ta areneb sama aeglaselt kui karukold. Uus taim areneb pisikesest eosest vähemalt kakskümmend aastat!

 

Kattekolda on kasutatud ravimtaimena, tema eoseid pulbrina. Kuid ei tasu unustada, et kattekollal on ju eospäid mitu korda vähem kui karukollal ja need on mõnevõrra lühemad. Järelikult saab ühe taime kohta tunduvalt vähem eoseid. Kuid sellegipoolest ei öelda kattekolla puudrist või ravimpillide kattest ära. Neid kasvab ju meie metsades rohkem kui karukoldi. Eosed sõelutakse hoolikalt ja puhastatakse muust prahist ning kollakasvalge puuder ongi valmis. Varem kasutati seda imikupuudrina. Sel on hea omadus: ei ärrita ka kõige tundlikumat nahka. Nii leiab eospulber kasutust ka tundliku nahaga vanemate inimeste juures.

 

Laialt on kattekolla eospulber tuntud aga tulevärkide tegemisel. Nimelt õhus leeki sattudes on neil omadus väga kergesti plahvatada. Seda omadust on kasutatud teatrietendustel välgu jäljendamiseks kui ka muude valgusefektide saamiseks. Kattekollal on ka kasutusala, mis ei ole karukolla puhul kuigi levinud. Tema varrest ja lehtedest on võimalik saada sinist värvi.

Täiendav info Kattekold 

 Laanesõnajalg

Matteuccia struthiopteris

laanerohi, jaanalinnusulg, kotkasiib, sammetsõnajalg

Laanesõnajalg

 Laanesõnajalg on Eesti üks suuremaid ja kaunimaid sõnajalgu. Nii nagu suurtele laantele on omane võluda inimest oma võimsusega, teeb seda ka laanteasukas – laanesõnajalg. Tema lehed võivad olla kuni poolteist meetrit pikad. Kõik laanesõnajala suured rohelised lehed asuvad ilusa korrapärase lehtrina. Sellise välimuse tõttu on ta armastatud ilutaim. Haljastuses kohtame teda teistest sõnajalgadest sagedamini. Väga tihti kasvatatakse laanesõnajalga kalmistutel.

 

Sel taimel on aga veel midagi inimesele pakkuda. Nimelt võib sügisel märgata kuivavate suurte lehtede vahelt ilmumas väiksemaid pruunikaid, kõva ja jäigana näivaid lehti. Need elavad üle talve ja kaunistavad aeda ka sel taimevaesel aastaajal. Siiski jäävad lehed sageli lume alla ja võivad murduda. Kuid sellest on leitud väljapääs. Need lehed võib enne lume tulekut maapinna lähedalt ära lõigata ja kuivatada. Nii jäävad nad ilusaks tumepruuniks ehteks talvistele kuivkompositsioonidele.

 

Kuid ega inimeste jaoks taim neid lehti kasvatama hakka. Neil kuni põlvepikkustel noorelt rohekatel, hiljem tumepruunidel lehtedel on taime elutsüklis väga tähtis koht. Kui olete vaadanud laanesõnajala roheliste lehtede alumisi külgi, siis ei leidu seal kunagi eoskuhjasid. Kui aga leidsite, siis eksisite taime määramisega – see oli mõni teine meie sõnajalgadest. Laanesõnajala eosed valmivad just nende jaoks eraldi kasvavatel lehtedel, mis on varjatud suure rohelise lehelehtri poolt. Sellest võib mõista ka korrapärase lehtri ülesannet: ilmselt on nad selleks, et tekitada valmivatele eostele tõusvaid õhuvoolusid, mis neid emataimest võimalikult kaugele kannaksid.

 

laanesõnajalg hõivab enda vahetu ümbruse lihtsalt ja suhteliselt kiiresti. Selleks on tal tugev risoom. Lihakas risoom sobib ka näiteks veistele söödaks ja ega metssigagi tuhnimist jäta, kui häid juurikaid haistab. Risoomi küljest lähtuvad igasse suunda laiali maa-alused võsundid. Iga võsundi tipust võib areneda uus taim. Algul on noore taime lehed kaunilt kokku keerdunud, mis tõstab veelgi kevadise sõnajala dekoratiivsust.

 

Mõnel pool on laanesõnajala leherootse tarvitatud toiduks, kuid eriti ahvatlev see pole. Küll aga on hoopis laiemalt levinud risoomi kasutamine ravimtaimena ussnugiliste väljaajamiseks. Samuti saadi temast abi võitluses lutikatega.

Täiendav info Laanesõnajalg

 

Maarja-sõnajalg

Dryopteris filix-mas

arstimise sõnajalg, imarik, pillerkroon, viigirohi

Maarjasõnajalg

 

 Maarja-sõnajala nimi on sõnajalgadest ilmselt eestlaste hulgas kõige laiemini tuntud, kuid taime ennast polegi nii lihtne ära tunda. Põhjuseks on see, et varem nimetati kõiki suurte lehtedega sõnajalgu maarjasõnajalgadeks. Paljudes kooliõpikutes oli ta juba sajandi eest tähtsal kohal oma raviomaduste ja mürgisuse tõttu.

 

Ravimina tarvitati maarja-sõnajalga juba rohkem kui kolme tuhande aasta eest. Kasutamist leidsid paksud lihakad maa-alused võsud – risoomid. Need on maarja-sõnajalal viie kuni seitsme sentimeetri jämedused, lõikekohalt paistavad helerohelised. Need on suhteliselt magusa maitsega, mistõttu nii mets- kui kodusead söövad neid paha aimamata ja saavad mürgistuse. Risoome kogutakse ravimitööstuse tarbeks, neid ise tarvitada tänapäeval enam ei soovitata. See oleks ohtlik taime küllaltki suure mürgisuse tõttu. "Juurikaretkele" tuleks minna sügisel, siis on risoomidesse kogunenud palju varuaineid. Kevadel ei leia taimi ka nii kergelt üles. Üleskaevatud risoom tuleb puhastada prahist, juurtest ja rohketest vanadest lehetüügastest. Tavaliselt tuleb korjatud ravimtaim kuivatada, kuid maarja-sõnajala puhul see nii ei ole. Kuivades hävivad tema toimeained väga kiiresti. Nii tuleb risoomist valmistada koheselt ekstrakt.

 

Maarja-sõnajalast saab abi paelusside vastu. Kui rohtu sisse võtta, siis halvab see paelussi lihased ja ta ei suuda enam iminappadega soole seinast kinni hoida. Pikemal mõjutamisel võib paeluss isegi surra. Inimene ei ole nii tundlik neile mürkidele, kuid mõne tunni pärast võivad nad halvata ka inimese silelihaseid. Seepärast on tingimata vajalik, et paar tundi peale rohu sissevõtmist võetaks kõhulahtistit. Kogu soolesisu koos paelussi ja mürkidega tuleb välja saada.

 

Ravim teeb oma tööd raudse kindlusega, kuid tuleb järgida rangelt ka kasutusõpetust. Kui maarja-sõnajalaga liialdatakse, tekib mürgistus tugeva kõhuvalu, peapöörituse ja oksendamisega. Lõpuks võivad muutuda kõik limaskestad sinakaks, tekkida silmade alla kollased laigud ja ilmneda õhupuudus. Kui sellises seisundis kannatanu ei saa kiiresti arstiabi, võib ta surra. Enne arsti kutsumist tuleb kannatanule kiiresti anda esmaabiks veega segatud pulbriks tehtud sütt, mis imab mürgi seedekulglast endasse.

 

Ka maapealse osa järgi saab maarja-sõnajalga ära tunda. Tema liitlehed on peaaegu korrapärase lehtrina. Leheroots on väga väike ja tihedalt pruunikate soomustega kaetud. Lehekesed on rootsul vahelduvalt, sügavalt lõhestunud servadega. Lehe alumisel küljel olevad oranzikad eoskuhjad on neerukujulise kattega, mitte ümarad.

Täiendav info Maarja-sõnajalg

 

 

Metsosi

Equisetum sylvaticum

karvatilk, oravasaba, rebasesaba, tiisikuse rohi

Metsosi

 

 

Kes on tihedamas metsas käinud ja hoolega ringi vaadanud, see on näinud ka meie metsade ühte tavalisemat rohttaime, metsosja. Nagu nimigi ütleb, on ta peamiselt just metsade taim ega püüagi vallutada laiu avaraid välju või niiskeid soid ja kraave. See on tema heaks eristamistunnuseks teistest sarnastest liikidest. Peamine on aga see, et ta on meie metsade üks õrnemaid taimi. Metsosi koosneb ainult peenikestest vartest. Tal pole suuri laiu lehti, ainult peened sügavrohelised väädid. Maapinnalt kerkib peavars kuni kuuekümne sentimeetri kõrgusele. See on lüliline ja seest tühi. Varrest lähtuvad aga iga lüli juures ringina peened niidid. Võiks mõelda, et need on nüüd metsosja lehed, mis kinnituvad varrele, nagu teistelgi taimedel. Ainult et need on hästi peenikesed, nagu kuivade kasvukohtade niiskust hoidvatel taimedel. Kuid need ei ole lehed, vaid oksad, mis on männasena ümber tüve, nagu kuusepuulgi. Viimase tõttu ongi ta rahvapärastes nimedes sageli tuntud mingi kuuse nime all. Sellised oksad on ka teistel osjadel, kuid miks tundub metsosi eriti kahar. See on sellepärast, et tema männasoksad harunevad veel omakorda männastena, mõnikord harunevad veelkord isegi ka need. Seega jätke meelde: metsosi on see, kelle oksad on hästi õrnad, sest need harunevad.

On veel üks hea eristamistunnus. Nimelt metsosja lülide sõlmekohtades on vaid 2... 6 nüri hambakest, teistel liikidel on neid rohkem. Just need hambakesed aga ongi meie kadumaläinud taimeosad - lehed. Nii et osjad on oma lehed peaaegu kaotanud ja päikeseenergiat püüavad nad roheliste okste ja varte abil. Osjad levivad eostega. Eostel on huvitav kohastumus: neil on küljes pikad jätked, mis niiske ilmaga muudavad eose kompaktseks ja raskeks ning eos istub kindlalt oma kohal. Kuiva ilmaga rulluvad nad aga lahti ja lendavad tuule abil eemale. Kui tuleb taas niiske ilm ja eos on sattunud sobivasse kasvukohta, siis ei tohi ta sealt lahkuda. Nii tõmbabki eos oma jätked kokku ja püsib paigal. Kui niiskust on piisavalt, siis ta enam edasi ei rända ja idaneb. Vahel juba samal sügisel arenevad eosest tekkinud eellehel suguorganid. Kui isas- ja emassugurakud kohtuvad, siis munarakk viljastatakse ja hakkab kasvama uus osjataim. Selline levimine on võrreldes koldadega küll kiire, aga tegelikult siiski küllaltki keeruline. Nii on ka metsosjal varuks võimalus levida oma risoomi abil.

Täiendav info Metsosi

 

 

Ohtene sõnajalg

Dryopteris carthusiana

sõnajalg, Kõrbe sõnajalg, okas-sõnajalg

Ohtene_sõnajalg

 

 

 Ohtene sõnajalg ei ole nime poolest ilmselt nii tuntud kui mõni teine sõnajalg. See aga ei tähenda, nagu see taim vähem levinud oleks. Vastupidi, ta on meil paljudest sõnajalgadest tavalisem. Kuid ohtene sõnajalg ei tule oma ilu ja muude omadustega inimese ette uhkustama. Kõige sagedamini kasvab ta võsastikes, kuhu inimesel just tihti asja pole. Kui ta hakkabki teeraja serval kasvama, siis millegi erilisega ta uhkustada ei saa. Miks peaks siis talle eraldi nime panema, piisab lihtsalt sõnajalast. Nii ongi ta üldiselt tuntud. Kuid on ka loodushuvilisi olnud, kes talle rohkem tähelepanu on pööranud ja ka uue nime andnud. Nii näiteks on teda kutsutud ka kõrbe sõnajalaks. Ilmselt on see nimi tekkinud kõrvest ehk kõnnumaast. Ametlik nimetus on tekkinud ühest iseloomulikust määramistunnusest: iga lehekese serval oleva hamba tipul on ogaterav ohe. Sellist ei ole ühelgi teisel meie sõnajalal.

 

Tänapäeval teatakse aga midagi, millega võib isegi ohtene sõnajalg uhkustada. Teadlased ei vali oma uurimisaluseid alati ilu järgi nagu enamik metsakülastajaid. Nii sattus nende töölauale ka ohtene sõnajalg. Põhjusteks oli tema mürgisus ja mõningane kasutamine maarja-sõnajala asemel ravimtaimena. Ja tulemused olid täiesti ootamatud. See oli veel mõistetav, et ta sisaldas täpselt samu mürgiseid toimeaineid kui maarja-sõnajalg. Kuid seda ei oodanud keegi, et ohteses sõnajalas on toimeaineid kolmandiku võrra rohkem, kui nii laialt kasutusel olnud maarja-sõnajalas. Tore, sest nii peab neid väikesi risoome koguma vähem. Nüüd on paelussidevastase ravimi kogumine lihtsam, kuna ohtene sõnajalg on meil tavalisem.

 

Kuid arvestama peab ka seda, et rohtu tuleb võtta väiksemas koguses, sest suuremast kogusest tekib mürgistus. Sõnajalarisoomi mürgistus on aga eluohtlik. Kannatanule tuleb esmaabiks kiiresti anda veega söepulbrit ja seejärel kutsuda arstiabi. Raske mürgistuse lõppstaadiumis muutub kogu nahk siniseks, vaid silmade alla tekivad kollased laigud, teadvus võib kaduda ja hingamine muutub raskeks. Nii et selle taimega tuleb olla ettevaatlik.

 

Täiendav info Ohtene sõnajalg

 

Põldosi

 

Equisetum arvense

 

kevadvõsud: lambanisa, lehmanisa, seatilk, tilkhain

 

suvivõsud: konnakuusk, põldkuus, oravasaba

 

Põldosi

 Põldosi on hästi tuntud igaühele, kes kevadel kuivemates paikades rännata armastab. Põldosja erinevate loomade nisadena ja mitmete tilkadena tuntud kevadvõsud lihtsalt ei saa märkamatuks jääda. Need on helepruunid või kollased, täiesti rohelise värvita. Nende tipus ilutseb aga suur “õis”, mis meenutabki lamba, lehma, kitse, sea või mõne muu looma nisa, või siis sarnaneb see kastetilgale. Tegelikult on see “õis” osja eospea. Eosed on tillukesed rakud osjade levimiseks. Samuti levivad eostega samblad, kollad ja sõnajalad. Erinevalt aga näiteks koldade eostest idanevad osjade eosed väga kiiresti, isegi samal suvel. Eostest areneb kahesuguseid harunenud eellehti. Ühed neist on emased, teised isased. Millisest eosest aga milline areneb – see oleneb keskkonnatingimustest. Kui munarakud saavad viljastatud, hakkab arenema uus kollataim. Vahel juhtub see juba sügiseks. Nii on osjade levimine küllaltki kiire ja näiteks eriti visa põldosi on vallutanud kogu põhjapoolkera parasvöötme. Eestiski kasvab ta kõikjal. Põldosi on saanud isegi põlluumbrohuks, mille järgi ka tema ametlik nimi. Põlluumbrohuna on ta aga eriti vastik, sest tema maa-alune võsu – risoom, tungib kuni paari meetri sügavusele ja jääb seetõttu pea alati kättesaamatuks. Kui aga üks risoomijupp koos sõlmekohaga jääb mulda, siis areneb temast uus taim. Inimese kiusamiseks on tema risoom ka tugevasti harunev.

 

Kuid ega kevadvõsu ilmaasjata kevadenimeline ole. Ta kuivab kohe pärast eoste valmimist aprillis-mais. Selle asemele kasvab roheline suvivõsu. Viimane ei ole üldse pehme ja mahlakas, nagu oli kevadine pruun võsu, vaid kare, neljakandilise varrega ning männastena asuvate okstega. Nii kevad- kui suvivõsu on lüliline. Lülid on seest õõnsad. Lülide vahekohtadest väljuvad suvivõsul aga oksad. Just nimelt oksad, mitte lehed, mida võiks arvata. Tekib küsimus, kus on siis osja lehed? Need on kaotanud oma hiilguse ja muundunud väikesteks hammasteks varre ümber. Põldosjal on neid 8...12, need on tumepruunid kitsa kileja äärisega. Teistest osjadest eristab teda veel pikk oksteta varre tipp ja okste suunatus võrse tipu poole.

 

Kuid põldosi on ammust ajast tuntud ka söögi- ja ravimtaimena. Söögiks kasutatakse tema risoomi mugulakujulisi paksendeid ja noori mahlakaid kevadvõsusid. Ravimina on hinnatud suvivõsud, mida kogutakse juunist septembrini. Varre alumine must osa ei sobi kasutamiseks. Kuivatatuna on see ravim kasutatav neli aastat. Sellest tehakse teed uriinierituse suurendamiseks südame- ja neeruhaiguste puhul. Kuid põldosja ei ole lubatud tarvitada ägeda neerupõletiku korral, sest ta ärritab neerukude.

Täiendav info Põldosi

 

 Raudosi

Equisetum hyemale

vaseosi, Körbe osjad, kidad, kiviosi

Raudosi

 Vanasti käisid talutüdrukud kuivadel nõmmedel imelisi tumerohelisi vitsu toomas. Vitsad olid nii karedad, et neid pidi ettevaatlikult võtma. Kuid raske see polnud, sest taimed koosnesid lülidest nagu pärlikee. Lupsti ja lupsti tulid sõrmepikkused lülid üksteise seest välja. Koju jõudes algas aga alles tõeline töö. Nimelt toodi rohelisi varsi kahel põhjusel. Üks nendega tehtav töö oli kurb, teine küllaltki rõõmus. See esimene oli pottide ja puunõude küürimine – kes seda ikka viitsis teha! Kuid selle taimega polnudki küürimine eriti tülikas, sest kardad varred tegid nagu suurema osa tööst ise ära. Teine töö oli aga tüdrukute ilu heaks. Nimelt hõõruti nende vartega läikima kõik metallehted. Nii sai peole minnes kaunite läikivate iluasjadega uhkustada.

 

Jutt käib raudosjast, Eesti kuivemates metsades ja liivikutel teede äärteski levinud eostaimest. Tema karedus oli tõepoolest laialt tuntud. Peale nimetatud tegevuste leidsid talle kasutuse ka mehed: erinevate puitpindade poleerimiseks. Nii saadi raudosja abil kaunilt läikiv mööbel või parkett. Hästi kare on see taim suure ränisisalduse tõttu, huvitav on ta aga veel nii mõnegi omaduse poolest. Näiteks see, et raudosja saab loodusest korjata aastaringselt, ka talvel, kui teised tavalisemad osjad vaid maa-aluste võsudena elavad. Raudosja varred on nimelt kaheaastased. Kevadel mulla alt nina välja pistnud võsud kasvavad ja hakkavad juuli- või augustikuus eoseid levitama. Pärast seda aga ei kuiva ära, vaid kasvavad edasi. Talve elavad nad ilusasti pooleldi lume sees üle ja kevadel moodustavad veel elu teisegi eospea. Viimane laseb oma eosed lendama mais või juunis. Nii võib raudosja eoseid õhuproovides leida väga pikka aega: maist kuni augustini. Lisaks sellele levib ta ka risoomi abil.

 

Pika elu jooksul võib raudosi küllaltki pikaks kasvada. Ta võib jõuda järgi isegi meie suurimale – konnaosjale. Rinnuni ulatuvaid taimi kohtab siiski harva ja tavaliselt jääb raudosi oma kasvult ka konnaosjale veidi alla. Eks ole ju kuivas liivas raskem kasvada, kui niiskes kaldaservas. Varre läbimõõt on aga raudosjal veelgi tagasihoidlikum kui konnaosjal: see küünib heal juhul vaid veidi üle poole sentimeetri. Nii et peab ikka tugev taim olema küll, et jõuda sellist pikka vart ka tugevas tuules püsti hoida.

 

On veel mõned head tunnused, mis on kasulikud raudosja määramisel. Esiteks on tema eospea terava tipuga ja suhteliselt lühike, koonusekujuline. Teiseks on eospea ümbritsetud lehtede tupe hammastega, ülejäänud lehetupehambad varisevad aga juba suve hakul maha. Nii on raudosja vars pealtnäha paljas, vaid triibuliste sõlmekohtadega

 

Täiendav info Raudosi

 

Paljasseemnetaimed

 

Harilik kadakas

 

Juniperus communis

 

kattai, kadajas, kadarik

 

Harilik_Kadakas

Kadakas on puu, kellega on igaühel kokkupuudet olnud. Väikesed poisid meisterdavad tema sitketest okstest vibusid, tüdrukud panevad kokku ilusaid pärgi ja kimpe, pereisa teeb saunas kadakasuitsu ja valmistab õhtuks saunavihad, vanaema teeb marikäbidest tuhandete tõvede vastu aitavat imerohtu, vanaisa nikerdab kauneid kujukesi.

Palju huvitavaid raviomadusi on meie meresaarte ja Loode-Eesti ühel tavalisemal puul tingitud temas sisalduvatest eeterlikest õlidest ja suhkrutest. Need annavad puule meeldiva aroomi, suitsusauna kasuliku toime. Tekkiv suits hävitab väga hästi kahjulikke pisikuid. Kui kadakaokstele valada peale keevat vett ja tekkivat auru sisse hingata, aitab see köha, nohu ja kopsuhaiguste vastu. Nii okastest, okstest kui marikäbidest saab valmistada väga erinevate raviomadustega õli. Okstega on tehtud tavalisest vanniveest ravivett, mis aitab reuma ja liigesehaiguste korral.

 

Kuigi kadaka äratundmisega ei teki vast kellelegi probleeme, on vahest siiski huvitav kadakaoksa enda jaoks avastada. Nimelt on tal okkad kolmekaupa männases ja nende eluiga on neli aastat. Okkad vahetuvad märkamatult ja seepärast pole kadakas kunagi täiesti okasteta. Teine huvitav asi on see, et võime korraga ühel puul näha nii rohelisi kui ka siniseid "marju". See tuleb sellest, et kadakakäbid valmivad kaks aastat: esimesel aastal on rohelised, teisel sinised. Kadakas on kahekojaline taim. Seetõttu on marikäbid ainult osal puudest (emastaimel), teistel pole neid kunagi. Kadakas on tänuväärne kodupaik ka paljudele lindudele, kel suur osa toidust kadakamarjadest koosneb. Kahjureid on sel sitkel puul vähe.

Täiendav info Harilik Kadakas

 

Harilik kuusk 

Picea abies

kuus, kuusepuu, nõglapuu

Harilik_Kuusk

Kuusk on kõigile tuntud kui pimedate laante puu. Sageli on Eesti kõige metsikumad paigad just kuusemetsad. See on tingitud mitmest asjaolust. Esiteks on kuusel väga tihe võra, mis teeb kogu metsaaluse hämaraks. Teiseks on kuused sageli aukartustäratavalt suured ja võimsad. Kolmandaks võib pinnapealse juurestiku tõttu metsast sageli leida tuule poolt juurtega mullast rebitud puid. Kõik see, pluss metsa vaikne kohin, annab kokku kuusemetsas viibijale iseloomuliku tunde.

 

Kuusel on siiski ka omad puudused. Nimelt ei suuda ta ei liiga niiskes ega liiga kuivas kasvukohas võistelda männiga, samuti ohustavad teda kevadised öökülmad. Kuusel on ka väga palju erinevaid parasiite, suurem osa neist söövad tema puitu. Nii võib sageli metsas näha murdunud kuusetüve, mis on seest täiesti mädanenud. Kui puu kasvab, siis võib juba välisel vaatlusel oletada, kas kuuusk on mäda või mitte. Kui hoolega vaadata, on osa puid tüve alusel paksuks läinud ning tüvele koputades on heli tuhm. Sellised puud ei kõlba ehitusmaterjaliks. Kui aga tüvi on murdunud või muul põhjusel maha vedelema jäänud, on seened vaid teretulnud. Vana puu tuleb ju lagundada, et uued puud saaksid kasvamiseks toitaineid. Omamoodi kahjurid on kooreüraskid, kelle väikesed valged vastsed uuristavad koore alla huvitavaid labürinte. Nad söövad ära puidu selle osa, mida inimene puitmaterjalina kasutada ei saa. Nii võib arvata, et neist polegi kahju. Tegelikult on küll, sest kui üraskite vastseid ja nende labürinte on liiga palju, võib kogu puu ära kuivada.

 

Kuusel on siiski ka mõned kasulikud kaaslased. Näiteks on juurte ümber põimunud seeneniidid, kes aitavad kuusel vett mullast kätte saada. Seepärast kohtabki oranzikirjut kuuseriisikat just kuuskede ümber. Kuusepuu tihedas võras pesitsevad paljud linnud, kes kõik toovad puule kasu kahjurputukate hävitamisega. Mõnel suurel kuuseoksal, tüve lähedal, võib asuda orava pesa.

 

Kuuski kasutatakse Eestis tarbepuiduks. Ehitusmaterjalina on ta viletsam kui männipuit, sest selles on rohkesti oksakohti. Kuusepuit on pehme ning kerge ja hea kõlaga. Vanematel aegadel tehti temast seetõttu krappe lehmadele kaela ning lokulaudu. Tänapäevalgi on kuusepuit hinnatud muusikariistade valmistamisel, neist tehakse kandlete ja viiulite kõlalaudu. Kuusepuidust valmistatakse uksi ja aknaid, põrandaid ja lagesid, aga ka majade puitseinad tehakse peaaegu alati kuusest. Samuti valmistatakse kuusepuust paberit. Kuusekäbidest saab meisterdada huvitavaid suveniire. Julgelt võib süüa helerohelisi noori kasvusid, mis on meeldiva hapuka maitsega vitamiin C allikad. Kuna kuusk on tihe ja laseb ennast hästi pügada, on ta levinud hekitaim. Oma tihedate längus okstega on kuusk parim puu, mille all vihmavarjus olla.

Täiendav info Harilik Kuusk

 

 

Harilik mänd

Pinus sylvestris

hong, pedajas, pettai

Harilik_Mänd

Mänd on Eesti kõige tavalisem metsapuu. Teda võib kohata kõikjal, ka seal, kus enamik teisi puid kasvada ei suuda. Nii on mänd peaaegu ainuke puu kuivades nõmme- ja palumetsades ning rabades. Ainukeseks piiravaks teguriks võib tema kasvule saada valgusepuudus. Seetõttu me ei kohta mändi hämara kuuse- või lehtmetsa all. Äärmuslikes tingimustes suudab mänd kasvada seepärast, et tema juurestik võib ulatuda nii hästi sügavale maa sisse kui ka laiuti tüvest väga kaugele.

 

Kuna kuivades männimetsades suudavad kasvada väga vähesed taimed, siis peab mänd ise olema paljudele loomadele toiduobjektiks. Nii võime kohata männiokastel rohelisi putukavastseid, koore alt leida aga üraskite keerulisi käike. Kõrgel võras võib kuulda vaikselt sädistamas käbilindu ja oma sepikojas käbidest seemneid välja toksimas musträhni. Metsisele on männiokkad üheks põhitoiduks. Isegi kalad saavad mändidest palju head: neile on maiuspalaks suvine veepinnale langev õietolm. Männiga koos elavad metsas mitmed seened. Osa neist on männile kasulikud, aidates tema juurtel vett imeda, teised jälle kahjulikud, põhjustades puu mädanemist. Kasulikest seentest võib sügisel kohata männiriisikat või puravikke. Noored männikud on talvel meelistoidulauaks põtradele. See aga ei meeldi metsakasvatajatele, kuna põtrade näritud puud jäävad kiratsema või koguni hukkuvad.

 

Männi puit on laialt kasutatav. Sellest saab head ehitusmaterjali ja ilusa mustriga mööblit, parketti või vineeri. Huvitavad on rabamännid, mis on tihti vaevalt käsivarrejämedused, kuid samas mitusada aastat vanad. Osa neist on huvitavalt paindunud tüvega ja neid saab kasutada iluesemete valmistamiseks. Mänd on tuntud ka ravimtaimena. Noored kasvud tõmmisena aitavad köha ja bronhiidi puhul, vannis aga peletavad väsimuse ja tagavad rahuliku une. Männimetsas on õhk väga puhas, sest okkad toodavad mikroobe hävitavaid aineid. Seetõttu on männimets väga hea puhkamise ja tervisetugevdamise paik.

 

Sedagi võiks teada, et merevaik, millest tehakse kauneid ehteid, on tegelikult eelkõige männipuudest pärit: nimelt on ta ammu elanud puude kivistunud vaik. Huvitav on seegi, et männi käbid valmivad umbes kaks aastat. Algul on need rohelised ja vaigused ning alles hiljem muutuvad pruunikaks. Seemned on varustatud tiivaga, mistõttu tuul saab neid edasi kanda.

 

Eesti suurimate mändide kõrgus on 42... 43 m ja jämedaima läbimõõt – 140 cm.

Täiendav info Harilik Mänd

 

 

Siberi nulg

Abies sibirica

Siberi_Nulg

Looduslikult ei kasva Eestis ühtegi nulgu, kuid parkides võib neid ilusate okaste tõttu sageli kohata. Kõige tavalisemad meil on siberi ja palsaminulg. Kõige suuremad ja vanemad on aga kõik siberi nulud. Eestisse toodi neid kasvama juba XIX sajandi algul.

Loodust mittetundev inimene võib nulu kuusega segi ajada, sest mõlemal on okkad võrsel ühekaupa. Tegelikult on neil kahel aga palju erinevat. Kõigepealt on nulu okkad alati lapikud ja alt enamasti valkjad. Valkjaks teevad okka õhulõhed: pisikesed avad, mille kaudu pääsevad õhk ja vesi okkasse ning sealt välja. Eesti harilikul kuusel on okkad neljakandilised ja vähemärgatavate õhulõhedega. Kuid pargis jalutades võib harva kohata ka samasuguste okastega kuuske. Nüüd peame appi võtma teised tunnused. Kui kusagilt on leida üks kuivanud oks, millelt on okkad varisenud, siis on vahe selge. Kuusel jäävad okastest järgi väikesed teravad kühmukesed, nulu oks jääb aga täiesti siledaks. See on seepärast, et nulu okkad kinnituvad väikese laia padjakese abil. Kuid on veel üks hea tunnus, mille poolest erinevad kõik meie okaspuud. Neil kõigil on erineva kujuga pungad. Nulu pungad on väikesed ja ümarad ning alati on kaetud paksu vaigukorraga. Nii paistavad need heledalt kollakasvalkjad.

Kõige sagedamini kasutatakse siberi nulgu haljastuses. Kuid siin on tema kasutusvõimalused piiratud, sest linna pole teda mõtet istutada. Mürgiste gaaside ja tahma tõttu hakkab nulg kiratsema ning ei näe hea välja. Puhtama õhuga kohas aga ei peida ta oma ilu ja hiilgust, vaid tõuseb kõrge ja sihvakana taeva poole. Teda võib kasutada ka suure elavmüüri tegemiseks, sest laseb end kärpida ilma et kiratsema hakkaks. Levinud on mitmed siberi nulu iluvormid.

Kuid nulust on muudki kasu. Laialt tuntud on nuluõli. Seda kasutatakse nii tehnikas, parfümeerias kui ka meditsiinis. Temale võlgnevad tänu mitmed metsa lõhna meenutavad lõhnaained, värske õhu lõhna toob tuppa ka lihtsalt avatud nuluõlipudel. Nuluõli valmistatakse puu okastest, mis püsivad puul kauem kui Eesti kodumaiste okaspuude omad, 8...11 aastat. Kuid huvitav on ka nii siberi kui palsaminulu koor. See sisaldab arvukalt vaigumahuteid. Kes ei usu, see mingu puu juurde, otsigu üles mõni muhk tüvel ja vajutagu: sealt väljub kleepuv vaik. Seda vaiku kasutatakse nulupalsami tootmiseks. Vähem kasutamist on leidnud ka nulu kerge puit. Eelkõige tehakse temast paberit.

Täiendav info Siberi Nulg

 

 Õistaimed

 

Aas-karukell

Pulsatilla pratensis

karukäpad, karvalilled, kurjaelaja juur, piibutops

Aas_Karukell

 

 Aas-karukellale sobivad väga hästi nimed karukäpad ja karvalilled. Need taimed on tõepoolest üleni karvased, nii varred, lehed kui ka õied. Eriti pikkade karvadega on aga seemned. Neil on emakast järgi jäänud eriline kuni kuuesentimeetriline jätke, mis moodustab omapärase pikkade karvadega kaetud lennuaparaadi. Karukella seemnete levimist tuule abil soodustab seegi, et viljade valmimisel taime vars pikeneb. Kuna ta kasvab kuivadel madala taimestikuga nõmmedel, siis ulatuvad tema viljatutid valminult üle teiste taimede ja viljad saavad rännata küllaltki kaugele.

 

  

Kuid selline karvane taim on kahtlemata kaunis ka iluaias, kus teda vahetevahel kasvatatakse. Sagedamini näeme siiski peenral välismaiseid liike või meil looduses harva esinevat palu-karukella. Aas-karukella õied on tavaliselt longus ning juurmised lehed piklikud (sulgjagused), palu-karukellal on õied suuremad ja püstised ning juurmised lehed on ümarad (sõrmjagused). Õied on mõlemal liigil lillakasvioletsed. Kuid nagu sageli lillakatele ja sinistele õitele omane, muudavad ka karukella õied õitsemise jooksul oma värvi. Nad lähevad need hiljem hallikassiniseks. Karukellad kuuluvad tulikaliste sugukonda. Ja nagu enamikele tulikalistele omane, on ilusad õiekattelehed tegelikult tupplehed, mitte kroonlehed nagu paljudel teistel taimedel.

Maapinnalt algaval varrel on lehemännas, mis koosneb kitsastest jagunenud lehekestest. Ka pärislehed on tal olemas, kuid need ilmuvad sageli alles õitsemise ajal või veidi hiljem. Juurmised lehed algavad otse maapinnalt (juurekaelalt). Kuna nad hiljem ilmuvad, siis püsivad nad kauem rohelistena.

Karukellad on lillepeenral ilusad veel septembriski. Oma kauni välimuse tõttu on nad ka hinnatud vaasililled, mida loodusest sageli otsimas käiakse. See ohustab aga nende taimede säilimist. Eriti ohtlik on taime ülestõmbamine koos risoomi ja juurtega. Viimasel juhul võib taim sellest kohast hävida. Eestis, nagu paljudes teisteski Euroopa riikides on karukellad looduskaitse all.

Kuid aias karukelladega töötades peab siiski teadma, et see laialt ravimtaimena kasutatav taim on küllaltki mürgine. Ta sisaldab enamjaolt samu mürke, mis tulikad ja ülased, kuid on nendest veel mürgisem. Mahl võib nahale sattudes põhjustada raskeid põletusi ja ville, taime söömine võib aga olla eluohtlik.

Täiendav info Aas_Karukell

 

 

Aas-kurereha

Geranium pratense

pistirohi, kulliküüned, teelill, vainu-konnareha

 

 Aas_Kurereha

 Aas-kurereha on meie kurerehaliikidest üks tavalisemaid. Kurereha on ta seepärast, et tema lehed on hästi haralised nagu reha, kuid viljad meenutavad püstist kure nokka. Tegelikult on aas-kurereha lehed lihtlehed, mis on käelabataoliselt sügavalt lõhestunud kolmeks, viieks või taime ülaosas isegi seitsmeks hõlmaks, mis on omakorda lõhestunud saagja servaga osadeks. Kõik kokku teebki tema lehe väga haraliseks. Kuid peale selle on suurem osa taimest kaetud rehapiide taoliste karedate karvadega. Karvad pole siiski mitte nii pikad kui mõnel teisel kurereha liigil. Liiginimi “aas” on nimele tekkinud taime kasvukohast: eelkõige niitudel. Peale selle võib aas-kurereha kohata ka metsaservadel ja isegi hõredamates metsades. Kurerehadest on ainult aas-kurerehal sinised õied, teistel kas lillakad või roosakad. Seejuures on noored õied sinisemad, vananedes muutuvad nad aga veidi lillakaks.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 
Kuid vanarahva hulgas on see taim tuntud rohkem hoopis teise nime all. Selleks on pistirohi ja sellega sarnased nimed. Sellise nime panekukus on nähtavasti põhjust andnud aas-kurereha omapäraselt terav ja naaskeljas vili, millega võiks pista. Küllap see oli ka väliseks tunnuseks, et taimest võiks abi olla ka “pistihaiguse” ravimisel. Pistihaigust seletatakse lahti nii: see on haigus, kus külje sees, rinnus või mõnes teises kohas pistaks nagu terava nõelaga, valu võib tekkida näiteks jooksmise järel, raskel tööl. Ravimisviise on erinevaid. Taimest võidi teha teed või süüa seemneid. Kuid on teada ka eriskummaline idamaade nõelravi meenutav võte: aas-kurereha vilja terava otsaga torgitakse kohta, kus on “pistja”.
 
Inimesed on temast ka muud kasu saanud. Aas-kurereha maapealne osa on abiks riide roheliseks värvimisel. Mesinikud hindavad teda kauaõitseva meetaimena. Seejuures on üksikud õied avatud vaid paar päeva, aga kuna õisi on ühel taimel väga palju, siis võib aas-kurereha õitsemist näha juunist augustini. Kogu taim, eriti aga juurikas, sisaldab parkaineid. Nii saab taime abil ka nahku parkida. Park- ja mõruainete tõttu ei taha loomad teda süüa. Maa-alune osa koosneb lühikesest jämedast risoomist ja selle külge kinnituvatest juurtest, mis on samuti jämedamad kui enamikul teistel sama suurtel taimedel.
 
Aas-kurereha õied on suured, ilusasti laiuvad ja neid on ühel taimel alati palju. Kõik see kokku teeb temast kauni lille, mis vääriks ka iluaedades kasvatamist.
 
 

Angervaks

Filipendula ulmaria
angerpüss, naesterohi, orm, vorm
 
Angervaks

 

 Angervaks on meil väga tavaline taim. Niisketel järve-, jõe- või ojakallastel moodustab ta sageli suuri padrikuid. Kuna angervaksametsad on kuni pooleteise meetri kõrgused, taime varte alumised osad puitunud ja kogu vars karedate soontega, siis on selline koht vahel raskesti läbitav. Tiheda asustustiheduse võlgneb angervaks oma heale paljunemisvõimele. Tal on väga palju seemneid ja lisaks ka pikk risoom. Kuid teised taimed tõrjub selline võimas puhmik välja ja seetõttu on angervaksaväljad liigivaesed ja vähehuvitavad. Kariloomad angervaksa ei söö ja seetõttu vähendab taime rohke esinemine karjamaa väärtust.

Kuid siiski ei saa angervaksaväljadest märkamatult mööda hiilida, sest taime pikk õitseaeg teeb neist väljadest midagi meie kodumaa jaoks ainulaadset. Angervaksa õied on küll vähem kui sentimeetrisuurused, kuid nad koonduvad mitmekümne sentimeetri pikkuseks õisikuks. Nii paistab nagu oleks kogu väli kreemikasvalge vahuga kaetud. Eriti huvitav on aga lõhn, mida need õied eritavad. Seda on peetud sarnaseks nii mandlite kui kaneeli lõhnaga, igal juhul on ta väga meeldiv. Aroominautimisega ei või siiski liialdada, sest sel on ka uimastav toime, mis võib pea valutama panna. Sageli võivad õitsval angervaksaväljal ka kõrvad valutama hakata. Põhjuseks ei ole angervaks ise, vaid tema tolmeldajad, suured mesilased ja kimalased. Neid on koos lugematul arvul, neile meeldib väga see hea meetaim, seetõttu viivad mõnikord mesinikud tarud suvel otse angervaksavälja servale.

 

Ka inimene on õppinud angervaksa õisi kasutama. Palju head on leitud isegi tema juurtest ja varretippudest ehk ürdist. Kõiki neid kasutatakse rahvameditsiinis ravimina. Nimi naesterohigi viitab sellele, et temaga on arstitud naistehaigusi. Temast valmistatud teed on joodud pärast sünnitamist võimaliku tekkiva palaviku vastu. Angervaks on aidanud veel paljude erinevate haigustega võitlemisel. Need on näiteks reuma ja närvivalud, krambid, närvilisus, kõhulahtisus jne. Ka alandab angervaks palavikku ning paneb inimese higistama. Tee valmistamiseks tuleb supilusikatäiele ürdile valada peale klaas keeva vett ja seejärel jooki hoida veerand tundi soojas. Seda juuakse kuumalt. Kuid levinud on ka erinevad leotised, juurikatest (botaanikute keeles mõeldakse siin risoomi) võib teha vanne. Vanni valmistamiseks peab aga juurikas tõmbama kuni üheksa tundi: muidu ei tule sellest toimeained välja. Angervaksa on kasutatud värvimisel ja nahkade parkimisel.

Täiendav info Angervaks

 

Arukask

Betula pendula

arukõiv, maarjakask, raudkask, õmmik

Arukask

 

 Arukask on meie tavalisemaid lehtpuid. Ta on kauni valge tüvega ja pikkade rippuvate okstega. Ilus välimus ja kasulikkus on teinud kasest eestlaste ühe lemmikpuu, millest annavad tunnistust paljud muistendid ja laulud. Oma soojust lisab juurde õhukeste kaselehtede õrn kohin.

 

Arukasele on erinevalt sookasest iseloomulikud paljad vahatäpikestega kaetud punakaspruunid võrsed. Emas- ja isasõied on koondunud urbadesse. Emasurvad on mõne sentimeetri pikkused, moodustuvad kevadel, isasurvad poole pikemad ja tekivad juba sügisel. Viljaks on arukasel väike kahe laia tiivaga pähklike, mis sügiseti võib tuule abil lennata päris kaugele.

 

Arukask on väga kasulik puu: kõik tema osad on leidnud oma rakenduse. Puidust tehakse vineeri, samuti sobib see hästi kütteks. Eriti kaunist mööblit saab teha karjala kasest. Karjala kask on üks arukase vorm, mille puit on kirju punastest, lilladest, roosadest, kollastest ja valgetest toonidest. Kes ei tahaks sellest midagi meisterdada! Sellised kaunid puutükid on Soomes, Karjalas ja Lapimaal olnud kasutusel isegi raha asemel. Kuid kasepuidust tehakse ka suuski. Nikerdamiseks sobivad suurepäraselt kasepahad. Puidust võib toota ka sütt, äädikat, atsetooni, tõrva, millest igaühest saab omakorda palju kasulikke asju toota. Kasetõrva on kasutatud ka ravimina nahahaiguste korral. Omapärane materjal on veel kasetoht. See on koore pindmine õhuke valge kiht, millest saab punuda kauneid korve, karpe, ehteid, kuid millest tehakse ka määrdeõlisid. Kasekoort saab kasutada ka naha parkimiseks. Lehed on ravimiks uriinierituse parandamiseks, samuti heaks lisatoiduks kitsedele, aga ega kasevihadki ilma head lõhna tekitavate lehtedeta mingid vihad ole. Okstest saab valmistada luudasid ja kauneid munapühade linnupesi. Ravimina on kõige laiemalt levinud aga kasepungad. Nende varumiseks tuuakse kaseoksad sooja, pannakse vette ja lastakse pungadel suureks paisuda, seejärel viiakse nad külma lume sisse kuivama, kevadel raputatakse pungad maha ja oksi võib veel luua jaoks kasutada.

 

Kuid ka kasel on omad vaenlased: tihti võime näha vaksiku röövikuid tema lehti söömas, tüvel halli seent tuletaela või musta pässikut, ka omapärased oksapuntrad puuladvas on seente töö.

 

Täiendav info Arukask

 

Hall lepp

Alnus incana

valge lepp, isalepp, emalepp, pasklepp

Hall_Lepp

 Hallil lepal on nagu meie teiselgi lepal, sanglepal, kaks nime: hall lepp ja valge lepp, mõlemad viitavad tema iseloomulikule koore värvusele, mis erinevalt sanglepa ehk musta lepa omast on helehall. Ülejäänuski erineb ta sanglepast suuresti. Kunagi ei näe me halli leppa kasvamas suure metsahiiglasena, jämeda puuna. Sagedasti moodustab hall lepp aga tihedaid lepavõsasid metsaservades ja endistel lagendikel.

 

Ka lehe järgi on teda kerge oma suguvennast eristada. Halli lepa leht on terava tipuga ning matt, sanglepa lehe tipp oleks nagu ära hammustatud ning leht on läikiv. Isasõied on urvakujulised, punakaspruunid, emasõied aga noorelt punaka käbikesena, mis valmides muutub tumepruuniks. Õied ja hiljem valmivad käbid on aga üpris sarnased, vaid kinnitumine varrele on palju lühema rootsu abil.

 

Mulla suhtes ei ole hall lepp kuigi nõudlik, pigem teeb ta seda ise pidevalt veel paremaks. Selleks on tal kaks teed. Kõigepealt elavad tema juurtel sarnaselt liblikõieliste juurtega bakterid, kiirikulised, kes seovad õhulämmastikku ja talletavad seda mullas. Teiseks sisaldavad ka halli lepa lehed rohkesti lämmastikku, need varisevad maha ja kõdunevad väga kiiresti ning hästi. Lämmastik on aga kõikidele taimedele kasvuks vajalik.

 

Halli lepa puit sisaldab rohkesti värv- ja parkaineid, mida näitab see, et puud langetades või koorides muutub valge lõikepind õige pea punaseks. Rahva omaaegset mõttemaailma on see lepa “ruske veri” tugevasti mõjutanud. Lepp on läänemeresoome keeltes olnud vere sünonüümiks ja punase värvuse tähistajaks. Nii on lepatriinu saanud oma nime värvi järgi, mitte aga sellepärast, et ta kuidagi eriliselt lepapuud armastaks. Mitmeid linde, kelle sulestikus leidub silmapaistvat punakat tooni, on nimetatudlepalindudeks (leevikesed, punarind, siidisaba jne.). Aed-lepalind kannab seda nime ametlikult tänaseni.

 

Halli lepa käbidest tehtud tõmmis on heaks vahendiks kõhulahtisuse ja teiste kõhuhaiguste puhul. Paraja kangusega tee saamiseks tuleb klaasitäie vee kohta võtta kaks teelusikatäit käbisid ning lasta pool tundi tõmmata. Sisse võetakse 3-4 korda päevas, supilusikatäis korraga. Kuna arstim on maheda toimega, võib seda julgesti anda ka väikestele lastele. Lepakäbide tõmmisega võib põletiku korral suud loputada või silmale kompressi teha.

 

Karjamaade ja kraaviäärte kiiresti kasvava risupuuna on ta rahva seas vähe hinnatud, millele osutab ka laialt tuntud nimetus pasklepp. Ka mitmed muud lepaga seotud keelendid on tihti halvustava maiguga: lepalehed tähendavad raha, mis midagi ei maksa, lepikuliisu on võsas salaja aetud puskar jne. Kuna hall lepp on noores eas Eesti üks kiiremakasvulisemaid puid, siis on teda hea kasutada kütteks: taastub kiiresti. Kütteks sobib ta eriti hästi suitsuahjudele, kus annab lihale või kalale ilusa läike ja hea maitse. Halli lepa rabe ja kergesti mädanev puit ei kõlba tarbematerjaliks. Puitu on kasutatud naha parkimisel ja värvimisel.

 

Täiendav info Hall Lepp

 

 

Hanijalg

Potentilla anserina

pullirohi, seavööd, veemärsid, voolmerohud

 

Hanijalg

 

 Hanijalg on taluaedade ja ka linna muruplatside üks tavalisemaid taimi. Ta kaunistab maapinda oma helekollaste suurte õitega ja ei pane pahaks isegi seda, kui tema peal tallutakse. Hanijalg on tõesti üks vastupidav ja peaaegu kõigega leppiv taim. Ta võib kasvada nii soojas kui külmas, nii niiskes kui kuivas, nii heal kui kehval mullal, nii varjus kui lagedal lõõskava päikese käes. Tänu sellistele võimetele on ta ka peaaegu kogu maailmas levinud. Sellise levikuga taime nimetatakse kosmopoliidiks.

 

Tema iseloomulikeks tunnusteks on veel väga hambulise ja lõhestunud kujuga liitlehed, mis on alumiselt küljelt siidiselt läikivate karvadega kaetud. Ka need on ilusad, mistõttu hanijalg sobiks ka ilutaimeks. Kuid eelkõige siiski vaid laiadele lagedatele aladele, näiteks tühjadele mäenõlvadele. Nimelt on tal veel üks omapära: isegi seemnetest sirgunud taimed kasvatavad juba teisel aastal peaaegu meetripikkuse roomava varre. Sel varrel on aga palju sõlmekohti, kõik nad juurduvad ja annavad uue taime. See on hanijala peamine paljunemisviis seemnetega levimise kõrval. Nii hõivab ta kiiresti suured alad. Kuid tema maa-alune võsu, risoom ja selle küljes olevad juured on nii tugevad, et tõrjuvad kasvades enamiku teistest taimedest välja. Sel põhjusel ei sobigi ta aedadesse ja lillepeenardele.

 

Kuid nüüd hanijala rohketest kasutamisvõimalustest. Hanijalg on tal nimeks mitte vaid seepärast, et ta leht hane jalga meenutab. Võib öelda ka, et ta kasvab igal pool, kus hane jalg liigub. See on seepärast nii, et see taim on hanede üheks meelistoiduks. Loomulikult on ta hea söök ka teistele lindudele. Kevadised värsked lehed on sobilikud aga isegi inimesele salati tegemiseks. Süüa pakub hanijalg veelgi. Kui tema risoomid üles tõmmata, siis on need sageli mugulakujuliseks paksenenud. Neid mugulaid on inimesedki toiduks tarvitanud. Peale selle on hanijalast saadud kollast värvi, mesilastele on ta heaks meetaimeks. Ka naha parkimisel on temast abi olnud.

 

Üpris laialt on hanijalg tuntud ravimtaimena. Meditsiinis on teda kasutatud parkainete sisalduse tõttu. Kogutakse tervet maapealset osa õitsemise ajal, see on maist juuli või augustini. Rahvaravimina on teda kasutatud kootava toime tõttu kopsu- ja sooleverejooksude peatamiseks. Kuid abi on hanijalast teistegi haiguste puhul leitud, sest ta toimib muuseas ka valuvaigistavalt, rahustavalt ja põletikuvastaselt. Tee valmistamiseks tuleb võtta kaks supilusikatäit ürti klaasi kuuma vee kohta. Keeta õrnal tulel kümme minutit ja jahutada. Seejärel juua enne sööki pool klaasi korraga.

 

Täiendav info Hanijalg

 

 

Harilik hobukastan

 

Aesculus hippocastanum

 

kastanipuu, taanipuu, okasõunapuu, kastanje

 

Harilik_HobukastanHead mängumunad on puu all vaid sügisel. Neist saab teha huvitavaid loomakesi, ehitada terveid linnu. Kuid aednikud hindavad hobukastanit eelkõige kauni lehestiku ja eriti kevadiste suurte õisikute tõttu. Need valged õisikud katavad terve puu. Nii paistab hobukastan eemalt vaadates kevade lõpuks küünaldega ehitud jõulupuuna. Kui aga julgus kokku võtta ja seda imepuud lähemalt uudistama minna, siis ei pea kahetsema. Tema õied ei olegi lihtsalt valged. Neil on sees ka kollast ja punast. On leitud, et õitsemise algul on kollast rohkem ja aegamööda muutub see punakaks. Ka õie kuju on huvitav. Tal on näha erineva suurusega ripsmelisi kroonlehti, millede vahelt ulatuvad välja pikad tolmukate niidid. Pikad peavad need olema seepärast, et õietolm ikka kindlasti ühest õiest teistesse saaks. Kui seda ei juhtuks, siis ei tuleks ka "kastanimune". Usinate putukate tolmeldamistöö ei jää tasustamata. Nad saavad rikkaliku nektarikoorma. Kevadel võib hobukastanipuu ümber näha sumisemas sadu mesilasi.

 

Kuid ka tohtrite hulgas on hobukastan hinnatud. Nad on valmistanud temast arvukaid rohtusid väga paljude tõbede vastu. Kõige rohkem on kasutatud seemneid reuma, köha ja veresoonte laienemise puhul. Õitest tehtud teed on kasutatud kinnistina, koort aga seedetegevuse ergutamiseks ning köhavastase vahendina. Koorest tehtud keedisega on ravitud paiseid. Arstid on hobukastanit kasutanud veel paljude rohtude valmistamisel, mis aitavad igasuguste keeruliste nimedega haiguste puhul.

 

Kuid "kastanimune" otsides ja kogudes peab teadma, et neid ümbritsev roheline ogaline kest on mürgine. Seetõttu tuleb jälgida, et väikesed lapsed seda suhu ei paneks. Võib tekkida põletik maos ja sooles, või valguvad silmapupillid laiaks ning häirub nägemine. Seega: hobukastani pruune seemneid oma rohelisest kestast vabastades ei tohi appi võtta hambaid.

 

Kasutatud on ka hobukastani kerget pehmet puitu, mis poleerides jääb väga kaunis. Sellest on tehtud mööblit, vineeri või lihtsalt väikeseid iluesemeid.

 

Lõpetuseks märkigem, et hobukastani päris kodumaa on hoopis Vahemeremaades. Eestisse on ta ilupuuna sisse toodud XVIII sajandil. Kuigi meie kliima näib hobukastanile sobivat, on enamik kastanipuid parkidesse ja aedadesse istutatud. Kastanimunast hakkab uus puu harva kasvama, vaid soojal kevadel ja tuultest varjatud kohtades.

Täiendav info Harilik Hobukastan

 

 

Harilik jõhvikas

Oxycoccus palustris

kuremari, karbalad, pluukna, rabamarjad

Harilik_Jõhvikas

Kõik ilmselt tunnevad jõhvikat ja on seda haput marja ka maitsnud. Kuid harva teatakse, et jõhvikamarjad kasvavad puittaimede küljes. Veelgi imelikum võib tunduda tõsiasi, et jõhvikataim on tegelikult kääbuspõõsas. Pole ju tema välimusel mitte midagi ühist põõsaga, pigem sarnaneb liaaniga. Aga nii see on. Jõhvika peened, paremal juhul vaid paari millimeetri jämedused varred on esimesel aastal rohtsed, kuid teisel eluaastal puituvad. Nagu paljudele suurtele põõsastele ja puudelegi kohane, nii hakkab ka jõhvika varre koor vanemas eas kestendama ja eraldub väikeste tükikestena. Nagu aias kasvavate marjapõõsaste mullaga kattunud oksad võtavad juured alla, nii võtavad ka jõhvikavarred. Ainult et jõhvika kasvukohtades ei ole mulda. Nii peab jõhvikas oma väikesed juurekesed suunama paksu turbasamblakihti. Kuid sellise eluga on jõhvikas meie taimede hulgas üks paremini kohastunuid. Ta saab kõik eluks vajaliku kätte turbasamblamättas olevast veest ja õhust. Ta suudab isegi ülespoole kerkida, niipalju kui turbasammal parajasti aastas juurde kasvab. Teda ei häiri soode happeline keskkond ja kuum päikesepaiste. Ainus, mida jõhvikas kardab, on inimese poolt ettevõetavad kuivendustööd. Kuivendamise tagajärjel ta hukkub.

 

Miks on vaja seda taime säilitada? Ilmselt ei esita küll keegi endale niisugust küsimust, kuid rääkigem siiski tema väärtustest lähemalt. Peale selle, et ta on kaunis imeilusate pisikeste roosade õitega rabataim, on tal ka väärtuslikud marjad. Vahel peetakse neid hapudeks ja ebameeldivateks, kuid süüakse lootuses peletada vitamiinipuudust. Arvatakse ju, et igas hapus marjas on rohkesti vitamiini C, nagu kibuvitsa viljadeski. Jõhvikates on küll mitmeid vitamiine, kuid vitamiini C tegelikult mitte eriti palju. Kuidas siis nii? Siinkohal peab selgitama, et hapu maitse ei ole tingitud alati nimetatud vitamiinist. Hapu maitse annavad mitmesugused happed, sealhulgas ka vitamiin C, mis on samuti üks hape. Kuid jõhvikate hapu maitse on tingitud enamasti hoopis teistest ainetest. Näiteks on neis küllaltki palju sidrunhapet.

 

Jõhvikates leiduv bensoehape on aga tugeva bakteritevastase toimega ja seetõttu säilivad jõhvikad ka värskena väga kaua. Nii võime septembris valmivaid jõhvikaid korjata rabast aastaringselt. Sügisel enne külmi korjatud jõhvikaid on hea säilitada vee sees. Nii seisavad need vähemalt kevadeni ja lähevad järjest magusamaks. Looduses on kõige maitsvamad veidi külma saanud marjad, need aga ei säili hästi. Eriti magusad tunduvad kevadel lume alt välja ilmunud jõhvikad. Kohe suhu pistmiseks on need suurepärased, ainult et kevadeks on neid häid marju vähe alles.

 

Jõhvikamarjadest saab karastava joogi, mis on muuseas ka vererõhku alandava toimega. Sama morss teeb tuju paremaks ka kõrgest palavikust kurnatud haigetel. Nii et jõhvikavaru peaks kodus alati olemas olema. Temaga liialdada ei tohi vaid maksa- ja maohädade korral, sest neile elunditele on ta sel juhul liiga hapu.

 

Täiendav info Harilik_Jõhvikas

 

Harilik Kalmus

 

Acorus calamus

kalm, kalpus, sooingver, valumõõk, tütrejuur, isujuur

Kalmus

Kalmus on huvitav suurekasvuline veekogude kaldataim, kes sageli moodustab suuri tihnikuid, peaaegu “kalmuseroostikke”. Tema lehed on mõõkjad, tavaliselt umbes meetri kõrgused, kuid vahel ulatuvad täiskasvanule ka rinnuni. Kalmus eelistab mudase põhjaga veekogusid. Madalamad veekogud võivad teda vahel päris täis kasvada, sügavamates jääb kalmus aga ikkagi kaldataimeks.

 

Tavaliselt näeme me vaid kalmuse lehti, sest tema õied on vähe silmatorkavad ja igal aastal kalmus ei õitsegi. Õied on tal väga väikesed, kuid need on koondunud suureks piklikuks tõlvikuks. Kalmuseõisiku alus on munakujuline, tipu suunas tema läbimõõt aga järjest väheneb. Huvitav on ka see, et esmapilgul näib, nagu kasvaks kalmuse tõlvik välja varre küljelt, kuid tegelikult on ta hoopis varre tipul. Selline mulje võib jääda seepärast, et tõlviku alusel on mitmekümne sentimeetri pikkune kandeleht, mille tipp on täpselt varrega ühes suunas. Nii paistab see kandeleht varre pikendusena.

 

Kalmuse kodumaaks on Kesk-Aasia ja India vesised alad. Praegu võime teda leida aga väga paljudest maailma piirkondadest. Selle põhjuseks on kalmuse head raviomadused. Nii toodi ta näiteks Euroopasse XVI sajandil. Kuid veel kaua aega peale kalmuse Euroopasse jõudmist hinnati ravimina palju kõrgemalt Indiast pärit juurikaid. Just nimelt juurikaid kalmusel ravimina kasutatakse. Botaanikuid nimetavad neid maa-alusteks varteks ehk risoomideks.

 

Kalmuse risoomile kinnituvad veel ka pikad juured. Need on inimesele mittevajalikud ja lõigatakse risoomide kogumisel ära. Samuti eemaldatakse kõik lehtede alumised osad, nii et järele jääb vaid puhas umbes sentimeetrijämedune risoom. Pealt on see tumepruun või rohekas, seest roosakas. Kogu kalmusele on iseloomulik ka tugev meeldiv lõhn. Selle lõhna tõttu kasutatakse kalmust laialt nii lõhnaõlide, maiustuste kui ka alkohoolsete jookide valmistamisel.

 

Ravimiks kogutakse kalmuserisoome sügisel või kevadel. Siis on neis toimeaineid kõige rohkem ja ka koguda pole neid kuigi tülikas. Juurtest ja lehtedest puhastatud risoomid pestakse ja pannakse paariks päevaks nõrguma. Pärast seda kuivatatakse neid varjulises tuuletõmbusega kohas 30...35 °C juures. Kuivatada tuleb seni, kuni risoomitükid hakkavad painutades murduma. Värskelt võivad risoomid mürgistusi tekitada, ehkki nad on maitsvad ja meeldivalt lõhnavad.

 

Ravimina on kalmus tuntud eelkõige kui seedimise soodustaja ja parandaja. Ta on ka suurepärane isu tekitaja. Kuna kalmusel on tugev baktereid hävitav toime, siis kasutati keskajal teda isegi katku vastu. Kalmuse tugev lõhn peletab minema kirbud. Seetõttu on nii kalmuse lehti kui ka risoome pandud riidekappidesse ja magamisasjade juurde.

 

Kalmuse võimsal risoomil on aga looduses ka tähtis ülesanne täita. Kuna kalmuse kodumaa on meist kaugel lõunas, siis ei valmi tal meie tingimustes seemneid mitte kunagi. Tavaliselt ei hakka kalmuse viljad isegi mitte moodustama. Nii on kalmuse ainsaks levimisvahendiks tema risoom. Igast väikesest vees ujuvast risoomitükist võib kasvada uus taim.

Täiendav info Kalmus 

 

 

Harilik kopsurohi 

Pulmonaria officinalis

imikas, maksarohi, sapirohi, võtmekeeled

Harilik_Kopsurohi

 Kopsurohuks nimetatakse taime seepärast, et juba ammustel aegadel kasutati teda rahvameditsiinis kopsuhaiguste raviks. Isegi tema ladinakeelne liiginimi “officinalis” tähendab tõlkes “apteegis ravimtaimena kasutatav”. Kuid rahvameditsiinis on tal eriti palju kasutusalasid. Ta aitab nii kopsupõletiku ja bronhiidi kui ka lihtsa köha puhul, hästi puhastab ta hingamisteed rögast, abi on saadud ka gripi korral. Nimetatud hädade puhul tuleb keeta kopsurohu maapealsest osast teed. Eriti head on õitega varretipud. Just õitsemise ajal teda kogutaksegi. Seejuures tuleb jälgida, et kogutud materjal saaks võimalikult vähe muljuda, sest muidu muutub see tumedaks ja väheväärtuslikuks. Kuivatada tuleb päikese eest varjatud kohas tuuletõmbuses kimpudena kokkuseotult. Tee jaoks võetakse kaks supilusikatäit kuivatatud taime ja valatakse peale klaas keevat vett. Pärast kümneminutilist tõmbamist juuakse ta kohe soojalt ära. Kuid kopsurohust võib teha ka vanne ja kompresse. Neid on kasutatud naha põletike ja löövete puhul. Kopsurohu raviomadused on tingitud põhiliselt temas leiduvatest limaainetest.

 

 

 

 Kes ei tunneks meie tavalist kastanipuud! Kõik on mänginud tema mõnusate munakujuliste seemnetega. Botaanikud ütlevad aga, et päris kastan kasvab hoopis soojemas kliimas, tema viljad on söödavad ja lehed lihtlehed. Meie puu õige nimi on hoopis hobukastan. Tema liitlehed, meenutavad veidi inimese laialiaetud sõrmedega kätt. Siiski on tema “käelaba” praktiliselt olematu, “sõrmed” palju laiemad, ning tavaliselt on neid lehekesi ühel suurel liitlehel seitse, seega kaks rohkem kui inimese käel sõrmi.

 

Et vältida haigestumist, soovitatakse iga päev süüa mõni kadakamari. Tegelikult ei ole need tõelised marjad, sest okaspuudel on käbid. Kadakal nimetatakse neid marikäbideks. Viimaseid võib põõsa küljest leida aastaringselt, sest need ei varise valmides kohe maha. Okstel peavad marikäbid püsima seepärast, et linnud saaksid süües kadaka seemneid levitada. Kui ei ole võimalik iga päev metsa "marjule" minna, on õige koguda marikäbisid varuks. See ei ole keeruline, sest need säiluvad kuivatatult päris hästi. Et nende raviomadused oleksid parimad, tuleb jälgida, et korjataks vaid sinakasmusti marikäbisid, sest rohelised on alles toored, ja teiseks, et neid liiga ära ei kuivatataks. Tasub ka meeles pidada, et raviteid tuleks hoida kuivas, jahedas ja pimedas. Kadakamarju on eestlased tarvitanud neeru-, põie-, soole- ja maohädade korral, ka söögiisu tõstmiseks. Tavaliselt valmistatakse neist teed. Marikäbide otsas oleva risti meenutava kujundi tõttu on seda puud eriti Ida-Eestis pühaks puuks peetud. Kadakapuust aiateibad ja hernekepid on vastupidavamad, kui ükskõik millisest teisest puust lõigatud.

 

 

 

 

Kopsurohtu koguma tasub minna parajalt niisketesse salumetsadesse. Seda võiks teha aprillikuus, mil ta just õitsema hakkab. Nii varakult saavad õitseda loomulikult vaid mitmeaastased taimed. Seda kopsurohi ka on. Maa all on tal peidus pikk roomav ja rohkesti harunev risoom. Sellel on palju pungakesi, milledest kasvavad maapealsed varred hakkavad arenema juba südatalvel jaanuarikuus. Kas pole mitte huvitav, et külma need noored võrsed suurt ei kardagi! Märtsikuus võib selgesti eristada juba õiepungasid. Risoom on ka kopsurohu paljunemisorgan. Selle harude abil laieneb ta üpris kiiresti ja võib sobival pinnasel moodustada paari aastaga poolemeetrise läbimõõduga kogumiku. Sellised puhmikud on väga ilusad nii õitsemise ajal kui ka pärast seda ning nii sobib kopsurohi suurepäraselt varjukate aianurkade ja pargisoppide haljastamiseks.

 

Kopsurohu õiedki on üpris omapärased, nimelt need muudavad oma lahtioleku aja jooksul mitu korda värvi, nagu kameeleonid. Kui need avanevad, siis võime näha roosat värvi, tasapisi muutub see lillaks või karmiinpunaseks ja lõpuks päris lillakassiniseks. Kuna kopsurohu õied asuvad küllaltki tihedates õisikutes ja avanevad eri ajal, siis võib enamasti korraga näha kõikides üksteiseks üle minevates värvitoonides õisi. Kujult meenutavad kopsurohu õied nurmenuku omi. Õisi tolmeldavad küll putukad, kuid kuna need on küllaltki nektaririkkad, siis on nendest magusat "mett" imenud ka paljud talulapsed. Nendelt pärinevadki nimed imikas ja mesilill.

 

Huvitavatest tähelepanekutest kopsurohu juures võiks mainida veel seda, et taim on üleni karedakarvaline, nagu kareleheliste sugukonna esindajale kohane. Nooremad lehed pole aga nii karedad ning neid võib kasutada vitamiinirikka salati valmistamiseks. Kopsurohu seemned levivad sipelgate abil. Sageli varisevad need enne täielikku valmimist ja saavad küpseteks alles mullapinnal. Seemnete küljes on aga magus tilgake, mis on magustoiduks sipelgatele seemnete laialikandmise eest.

 

Täiendav info Harilik Kopsurohi

 

 

 

Harilik kukehari

 

Sedum acre

kukemari, maoajaja, kiigemääre, lambamarjad, müüripipar

Harilik_Kukehari

 Nõmmesid ja loodusid võib juunikuus näha sageli üleni kolletamas. Kollase kirja vahelt paistab vaid kohati rohekat tausta. Tegu on kõigile tuntud Eestis väga sageli kasvava hariliku kukeharjaga. Kui lähemalt uurima hakata, siis on hästi näha viis teravatipulist kuldkollast kroonlehte ja nende taga viis poole lühemat rohekat või vahel samuti kollakat tupplehte. Kui juurde arvata veel tolmukad ja emakad, siis saamegi kokku hariliku kukeharja õie. Midagi jääb siiski veel märkamatuks. Need on õieosad, mis meelitavad putukaid õisi tolmeldama. Botaanikud nimetavad neid nektaariumideks, sest need sisaldavad mesimagusat nektarit. Putukad tunnevad nektari leiukohad juba kaugelt ära ja ruttavad ilusa ilmaga saaki koguma. Meie aga isegi ei näe neid meeallikaid, sest need on ainult poole millimeetri suurused. Õitsemas võib kukeharja näha üle kuu aja. Sel ajal on harilik kukehari oma tavalisest kõrgusest kolm korda kõrgem, sest õievarred on tal väljaveninud, kuni inimese käelaba pikkused. Muidu kasvab ta ikka madala tiheda padjana.

Kuigi harilik kukehari kuulub meie väikseimate taimede hulka, on ta tänu oma välimusele hästi silmapaistev. Olete kindlasti tähele pannud, et üks kukeharjapadjand koosneb suurest hulgast tihedalt üksteise kõrval asuvatest vartest. Iga vart katab aga veel hulk lehti, mis on katusekivide taoliselt kohakuti. Kõik kukeharja osad on lihakad, paksud. See on kohastumus kuivades tingimustes kasvamiseks. Nii võib harilik kukehari kasvada vahel isegi peaaegu mullatutel kivimüüridel, kus pole mõnikord nädalate jooksul tilkagi vett. Sel ajal saabki taim kasutada oma lehtedes olevaid veevarusid. Kui aga taas vihma sajab, siis kogub ta uuesti oma mahutid täis.

 

Vihmaga on harilikul kukeharjal veel nii mõneski mõttes head suhted. Nimelt avab ta oma viljad just sajustel või muidu rõsketel päevadel. Ilmselt on see selle tõttu, et seemned leviksid voolava vihmaveega. Kuid arvatakse, et neid võivad laiali kanda ka mõned loomad, näiteks sipelgad. Kukeharja seemned on imeväiksed isegi sipelgate jaoks. On välja arvutatud, et ühes grammis on neid tervelt 24 tuhat. Enamasti seemnetega kukeharja levimine toimubki.

 

Lõpetuseks veel ka sellest, et kuigi seda kaunist taime on kasutatud nii teaduslikus kui ka rahvameditsiinis, on ta mahl mürgine. Nii et näiteks soolatüükaid ravides ei tasu mahla eriti haigest kohast mööda panna. Ta võib tekitada nahapõletikke ja ville, sissesöömisel aga oksendamist ja kõhulahtisust. Mürgisuse tõttu võib kukehari ohtlik olla ka kariloomadele.

 

Täiendav info Harilik Kukehari 

 

 

Harilik kukerpuu

Berberis vulgaris

barbariis, hapumarjapuu, kukerkuusk, paaberits

Harilik_Kukerpuu

 

 

 

 

 

  Kukerpuu jääb kindlasti meelde kõigile neile, kes maitsevad ta punaseid marju. Need on mõnusalt hapuka maitsega. Marjad on küll väikesed, kuid kasvavad suures kobaras ja seetõttu on neid lihtne korjata. Kukerpuu marjad on paljudes tööstusharudes hinnatud. Näiteks tehakse neist kompvekke. Varem laialt levinud köhaleevendav lutsukomm “Barbariss” oli just selle marja abil hapukaks tehtud. Kukerpuu ladinakeelsest nimest Berberis sai komm oma nime, aga sellest on tekkinud saksa ja vene keele vahendusel palju rahvapäraseid nimesid (paburitski, barbariis jne.). Kuid marjadest tehakse ka maitsvat keedist, samuti tarretisi. Hapukad marjad on ka jookide valmistamisel alati hea materjal. Kukerpuu marjadel on nii lai kasutuspõld seepärast, et nad sisaldavad palju erinevaid happeid ja suhkruid, aga rohkesti ka vitamiini C. Muide, ka siis kui marju pole, saab kukerpuult hea maitse suhu. Hapukad on ka lehed, mida võib julgelt näksida.

 

Kukerpuu on aga rohkemat kui lihtsalt söögitaim, ta on abimees ka ravimisel. Kõik taime osad juurtest viljadeni sisaldavad raviomadustega aineid, kuid rohkem kasutatakse lehti ja juuri. Lehti kogutakse pärast õitsemist, juuri septembris-oktoobris. Kukerpuust valmistatud ravivahendeid on edukalt kasutatud mitmete seedehäirete, maksahaiguste ja sapiteede hädade korral. Neil on ka valuvaigistav ja verejookse peatav ning vereringe tööd parandav toime.

 

Rohkesti on harilikku kukerpuud kasutatud värvimisel. Tooretest marjadest saadi kollast, valminutest punast värvi villast kangast, siidriiet või nahka. Sidrunkollast värvi annab koor ja juured, isegi puit. Puit on ka ise kollakas, kõva ja sobib hästi väikeste iluesemete valmistamiseks. Eriti kauni läike omandab kukerpuu puit aga poleerimisel.

 

Sageli võib kukerpuud näha linnaparkides. Seal torkab ta silma kevadel ilusate kollaste õiekobarate tõttu. Sügisel on need asendunud punaste mahlakate marjadega. Tihti võib kohata ka tema kaunist tumepunaste lehtedega vormi. Hea on seegi, et ta laseb enda kallal kääridega tööd teha. Nii võime sageli kohata kukerpuust tehtud kaunist pöetud hekki. Viljapõldude lähedalt tavatsetakse aga kõik kukerpuud ära hävitada, sest tema kevadiste lehtede all võime leida oranzikaid punktikesi: roosteseeni, kes hiljem hakkavad kahjustama meie söögivilja.

 

Peale hariliku kukerpuu, kes kasvab meil looduses, võib pargis sageli kohata ka Thunbergi kukerpuud. Viimase leheserv on aga terve, harilikul on see saagjas. Ka on sel võõramaalasel õied välisküljelt punakad. Thunbergi kukerpuu marjad on ühekaupa või kuni viiekesi koos, hariliku kukerpuu viljad moodustavad aga pika kobara, milles on üle kümne marja. Ka on hariliku kukerpuu astlad tavaliselt kolmeharulised, sel teisel aga üheharulised. Muide, astlad on neil tekkinud lehtedest. Selles veendumiseks püüdke üks astel ära tõmmata ja te näete, et see tuleb ära nagu leht, ilma, et tõmbaks endaga ühes osa koorest või puidust.

Täiendav info Harilik Kukerpuu

 

 

Harilik kuslapuu

Lonicera xylosteum

kuusmapuu, kuusmann, kukepuu, takispuu, kohlap

Harilik_Kuslapuu

 

 Kuslapuu on sage asukas meie viljaka mullaga metsades. Salukuusikus käimise muudab ta mõnikord lausa võimatuks. Metsategijadki kiruvad teda: kõik kohad on täis rohkesti harunevate halli värvi okstega põõsaid. Nendest ei saa kergesti läbi, ei üle, ei alt. Nii ongi ainuke võimalus põõsad Kalevipoja kombel maa seest välja tõmmata. See on lihtne, kuna kuslapuul on maapinnalähedased juured ja needki pole eriti tugevalt arenenud. Mõneks ajaks võib põõsast niimoodi lahti saada küll. Kuid ega metsamees ka päriselt oma nuhtlusest vabane. Mõni kännutüügas või suurem juurejupp jäi maha ning mõne aasta pärast kasvab uus tihnik. Kui ka seda mitte, siis mullas on kindlasti varuks veel idanemata seemneid, milledest kasvavad soodsates tingimustes uued põõsad.

 

Kuslapuu tunneme metsas või niidul, aga ka linnapargis ära hallikasroheliste lehtede järgi. Need on pehmete karvadega kaetud ja tunduvad üpris õrnad, asetsevad okstel vastakult. Talvel paistavad põõsad juba kaugelt silma väga haraliste heledate okste tõttu. Kui lähemale minna, siis selgub, et ka pungad on harali: peaaegu risti oksaga, millele nad kinnituvad. Pungad on küllaltki pikad ning teravad, neid on ühe lehe kaenlas ridastikku mitu tükki. Suve algul kaunistavad kuslapuud lehtrikujulised õied, mis on mesilastele heaks meeallikaks Õied on küll valged, lõhnatud ja veidi tagasihoidlikud, kuid igal juhul tasub neid lähedalt vaadata. Paarikümne sentimeetri kauguselt märkate nende peent keerukat vormi ja hoolikat viimistletust. Sügisel ehivad harilikku kuslapuud aga loendamatud punased marjad. Huvitav on see, et sageli on tal kaks marja alusel kokku kasvanud.

 

Need marjad oma kauni värvi, mahlakuse ja läikiva pinnaga otsekui kutsuksid sööma. Kuid millegipärast ei ole keegi neid metsas ära noppinud. See on ohtlik märk. Tõsi ta on, kuslapuu marjad on mürgised, vahel isegi eluohtlikult. Marju on mõnikord kasutatud lahtistina, aga siiski on parem neist mürgistest marjadest hoiduda. Õnneks tunduvad kuslapuu viljad maitsetud või pigem isegi ebameeldiva maitsega seega vaevalt neid keegi eluohtlikul hulgal sööb.

 

Siiski on sellest kaunist puust ka rohkem kasu kui ainult ilu jaoks. Nimelt tema puit on väga kõva. Sellest on valmistatud kangakudumissüstikuid, rehapulki, heegelnõelu, jalutuskeppe ja muid esemeid, millel on vaja suurt tugevust.

 

Lõpetuseks veel teisestki looduslikust kuslapuuliigist, sinisest kuslapuust. See põõsas kasvab Lääne- ja Põhja-Eesti soostunud niitudel ja märgades metsades. Teda on lihtne ära tunda sinakasmustade marjade järgi. Sinine kuslapuu pole mürgine, kuid tema marjad on ebameeldiva kibeda maitsega.

Täiendav info Harilik Kuslapuu 

 

 

Harilik kuutõverohi

Polygonatum odoratum

luuvalurohi, peetrid, petrid, jooksja rohi

Harilik_Kuutõverohi

 

 Kuutõverohi on üks huvitav taim. Tema lehed asuvad varrel küll vahelduvalt, kuid ühekülgselt. Maikuus näeme varre teisel, tühjal küljel rippumas valgeid õisi. Nii on taime ülemine pool lehtede, alumine aga õite jaoks. Õied pole tegelikult päris valged: nende tipud on sageli veidi rohekad. Õied meenutavad veidi maikellukest, kuid on pikad ja peenikesed nagu putked. Selline kaunis rohttaim on tavaline kuni põlvekõrgune sega- ja okasmetsade asukas, kuid teda võib kohata ka liivaluidetel ning kõikvõimalikel nõlvadel ja mäeseljandikel, vahel isegi peaaegu võsas.

 

Nimi ei ole talle antud ilmaasjata. Kunagi raviti kuutõverohuga tõepoolest kuutõbiseid. Kuid on ka selle nime teine variant – kuuetõverohi. Kes teab, ehk aitaski ta vanarahva tarkade käes kuue eri tõve vastu. Näiteks on teda varasematel aegadel tarvitatud mitmete luuhaiguste, ka luujooksvahaiguse vastu. Hiljem on kasutatud kuutõverohu risoomi. Sellest saadud värske mahla või vesileotisega on ravitsetud haavu ja püütud vabaneda tedretähnidest. Ka Jeesus olla Peetrusele selle taime juurikat hammustada andnud, kui sellel kõht valutanud. Seepeale Peetrus hammustanud ja saanud kohe igati terveks. Aga taime juurikale jäid selgesti nähtavad hamba jäljed. Tõsi ta on, et kuutõverohu juurikatel on peal armid. Nende järgi nimetatakse seda taime Saksamaal ka Saalomoni pitsatiks, sest kuutõverohu arm ei ole paljas, vaid ilusa kirjaga. Kõik on õige, kuid armide päritolu on siiski teistsugune. Esmalt peab ütlema, et see juurikas on tegelikult maa-alune võsu – risoom. Kuutõverohul on see eriti jäme ja lihakas. Need armid on aga tekkinud vanade murdunud juurte asemele. Teadma peab ka seda, et neid juuri ei maksa ravimina katsetama hakata, sest need on võrdlemisi mürgised. Lisaks on mürgised veel kuutõverohu sinakasmustad marjad. Need on ohtlikud südamemürgid. Tekkiv mürgistus on samasugune kui maikellukese söömisel, kuid mõnevõrra nõrgem. Kannatanul hakkab tugev kõhuvalu koos iivelduse ja krampidega, samuti peavalu, pulss muutub väga kiireks ja süda hakkab tugevasti kloppima, nagu tahaks rinnust välja hüpata.

 

Lõpuks peab ütlema, et oleme rääkinud kogu aeg kuutõverohust, kuid tegelikult on meil neid kaks liiki. Loetletud omadused on neil ühised, nimed aga on rohkem harilikule kuutõverohule kuuluvad, sest teine liik, mitmeõieline kuutõverohi on meil vähem levinud. Vanarahva hulgas ei ole neil vahet tehtud, see on aga suhteliselt lihtne. Nimelt on harilikul kuutõverohul vars kandiline ja õied ühe- või kahekaupa kimpudes, mitmeõielisel on vars ruljas ja õied enamasti kolmekaupa kimpudes.

 

Täiendav info Harilik Kuutõverohi 

 

 

Harilik käbihein

Prunella vulgaris

härjapea, kurgurohi, maa-aluserohi, põldhumal, mesilill

Harilik_Käbihein

 

Harilikku käbiheina tunnevad ilmselt paljud, sest oma iseloomulike õisikute ja viljakogumikega paistab ta hästi silma. Samast on pärit ka tema nimi. Meenutavad ju käbiheina munajad tähkõisikud pisikest kuusekäbi. Nad on isegi samasugused tumepunased nagu paljud noored kuusekäbid. Hiljem valmivad käbiheinal viljad, kuid õisik säilitab oma kuju ja kuna ta on nüüd pruun, siis on selge, et tegu on valminud “kuusekäbiga”. Need “käbid” ei ole siiski nii suured kui kuuse omad: õitsemise ajal on õisik kuni mõne sentimeetri pikkune, alles hiljem võib ta venida kuni kaheksasentimeetriliseks. Kuivanult on käbiheina viljad krõbisevad ning meenutavad nii humalakäbisid. See on andnud käbiheinale ka põldhumala nime. Liide “põld” käib humala ette seepärast, et ta kasvab sagedamini põldudel, või siis niitudel ja karjamaadel. Viimased on ju sageli samuti põllud, lihtsalt neile on külvatud kõrrelised või mõned teised söödataimed. Põllul tuleb aga käbiheina pidada umbrohuks, sest kasutab ta ju samu mineraale, mida teised taimed, kuid ise on loomadele väheväärtuslikuks toiduks. 

Käbiheinaga on vanad eestlased jagu saanud mitmetest hädadest, ehkki praegu ta enam erilist kasutamist ei leia. Varasematele kasutusaladele viitavad mitmed tema nimed. Näiteks kurgurohi, maa-aluserohi, juoksvarohe. Need näitavad, et teda on kasutatud kurgu- ja nahahädade ning reuma korral. Peamiselt on tal haavu parandav toime ning seetõttu on ta hea ka valutava kurgu kuristamisel. Keskajal on käbiheina tarvitatud kurgupõletiku ja angiini ravimisel, kaasajal teda ravimtaimeks ei peeta. Maitselt pole käbiheinatee seejuures kuigi hea, see on täiesti mõru, kuid ilma lõhnata.

Ega suurt rohkemat käbiheinast kasu olegi, kuid kindlasti tasub veel tähele panna tema kaunist välimust, eriti kui ta kasvab madala muruna. Sellisena sobib ta kindlasti kaunistama iga lagedat kohta, eriti nägus on ta oma punakate lehtede ja lillakassiniste õitega tumerohelise muru taustal. Sellise ilumuru saamiseks tuleb teda vaid korrapäraselt niita ja polegi meil muret, et me käbiheinad oleksid koledalt poolemeetrised ja väheste hõredate lehtedega.

Täiendav info Harilik Käbihein

 

 

Harilik linnurohi

Polygonum arenastrum

muru, maalaserohi, kirburohi, niseldusain, õuehein, searohi

Harilik_Linnurohi

 

Rohkem kasutame aga linnurohtu siiski ravimtaimena. Ta on eelkõige soolade ainevahetuse korrastaja, lahustab neerudes, põies või sapipõies tekkinud kivikesi. Kuid linnurohust valmistatakse rohtusid ka päris ravimitööstuses. Need ravimid aitavad näiteks mitmesuguste sisemiste verejooksude puhul. Linnurohutee vähendab veresoonte lupjumist ja kaotab suminad peas. Kuid tema teega ei tohi liialdada, sest sel juhul võivad hakata lahustuma ka küünte ja hammaste soolad ning need lagunevad. Nii oleks normaalne juua päevas kuni üks klaasitäis linnurohuteed. Klaasi keeva vee kohta tuleks võtta teelusikatäis kuivatatud linnurohuürti. Ürdiks nimetatakse taime maapealset ülemist osa koos õitega. Juua tuleks linnurohuteed jahutatult lonkshaaval terve pika päeva jooksul

Harilik linnurohi on maainimestele hästi tuntud taluõue taim. Linnurohi on kolinud ka linnadesse suurte majade hoovidele. Sageli näeme teda just kõige tallatavamatel kohtadel. Tallamist taluvana saab linnurohi jalgradadel ja teeservadel väga hästi segamatult vohada. Samas aitab inimene ka mõnevõrra tema seemnete levimisele kaasa.

Linnurohud on tatra sugulased. Kui olete tatraputru söönud, siis meenutage nüüd, millised nägid välja tatratangud. Enam-vähem samasugused nurgelised on ka linnurohtude seemned, ainult et nad on mõnevõrra väiksemad. Hariliku linnurohu viljad on mustjaspruunid või väikese punaka helgiga, kuid neid ümbritseb veel heledam õiekate. Nii et ärge laske ennast vilja värvusest petta, taime määramisel on see vahel vajalik.

Miks on aga taime nimeks “linnurohi”? Seepärast, et tema maapealsed osad on üheks meelistoiduks lindudele, ka kõigile kodulindudele. Samas on ta väärtusliku söödana hea ka teistele koduloomadele ja ega viimased tast ära ei ütle. Kanadele meeldib eriti nokkida just linnurohu pisikesi valkjasroosasid õiekesi. Need oleksid tema jaoks nagu väikesed maitsvad putukad. Linnurohu maapealsed osad sisaldavad mitmesuguseid kasulikke aineid ja sobivad nii ka inimestele toiduks.

 

Täiendav info Harilik Linnurohi

 

 

Harilik lodjapuu

Viburnum opulus
õispuu, koerõispuu, hullukoeramarjapuu, leedripuu
 

 

Harilik_Lodjapuu 

Lodjapuu on meie niiskema ja viljaka mullaga metsade üks kaunimaid põõsaid. Kevadel mai lõpul ja juuni algul õitsemise ajal jääb ta võib-olla veel veidi teiste varju, kuid hilissügisel on ta ilmselt võistlejateta metsakaunitar. Kevadel on lodjapuu äratuntav suurte, vahel inimese käest suuremate õisikute tõttu. Õied on tal valged, kerge roosaka või roheka varjundiga. Huvitav on seegi, et suures õisikus ei arene kõikidest õitest vilju, servmised õied on lihtsalt tolmeldavate putukate ligimeelitamiseks, seepärast on need keskmistest õitest suuremad. Sügisel võlub lodjapuu inimesi aga oma kireva lehestikuga ning kaunite punaste marjadega, mis valmivad alles siis, kui teiste puude viljad on juba ammu ära söödud. Lehed on lodjapuul sügisel harilikult tumepunased, kuid parkides võib kohata ka kollaste lehtedega põõsaid.

Kasutamist ongi lodjapuu kõige enam leidnud just ilupõõsana, eriti on ta meeldinud slaavlastele, millest annavad tunnistust rohked laulud (lodjapuu on vene keeles kalina). Parkides võib kohata palju erinevaid vorme, näiteks lumepalliks kutsutavat. Lumepalli õisikud on hästi suured ja ilusad, temal aga ei tule vilju ühestki õiest. Nii paljundatakse teda teisiti, näiteks võib mõne alumise oksa maha painutada ja selle mullaga katta. Õige ruttu tulevad sellisele oksale juured alla ja me võime ta oma emapõõsa küljest lahti lõigata ning meil ongi uus lumepallipõõsas. Huvitav on veel tagurpidine vorm, millel on lehed kogu suve kollased ja sügiseks lähevad roheliseks.

Kuid lodjapuu on tuntud juba ammust ajast ka ravimtaimena. Kasutatakse tema lääge maitsega marju, koort, lehti, noori võrseid ning õisi. Kõige rohkem just koort ja marju. Marjad on tal erepunased luuviljad nagu ploomid ja kirsid ning need on toiduks metsa lindudele, kes aitavad nii kaasa ka lodjapuu levimisele. Nii marju kui koort kasutatakse keedise või vedela ekstraktina verejooksude korral, eriti emakaverejooksu korral. Noorte lehtede abil tehakse ravivanne, mis aitavad nahalööbeid, vistrikke ja sügelislesti kõrvaldada. Koort ei tohiks korjata otse metsas kasvavatelt puudelt, sest siis kaob metsa ilu, vaid lõigatud oksajupid tuleb kodus ära koorida ja kooretükid kuivatada. Seda tehakse kevadel mahlade voolamise ajal, sest siis on koor lahti ja tuleb hästi maha. Ühelt põõsalt ei tohi liiga palju koort koguda, sest muidu võib taim hukkuda. Marjad on ka vitamiini C ja suhkrurikkad ning seepärast võib neist head teed valmistada. 

Täiendav info Harilik Lodjapuu 

 

Harilik maavits

Solanum dulcamara

jooksvapuu, kuisavits, viinapuu, soolikarohi 

Harilik_Maavits

Maavitsad on põllutaime kartuli sugulased. Õigemini öeldes on kartuli perekonnanimi maavits. Looduslikult kartul Eestis ei kasva, küll aga kaks maavitsaliiki. Tavalisem neist on harilik maavits, mis on punaste või oranzikate marjadega ja sageli kolmehõlmaliste noolja alusega lehtedega. Meie teine looduslik maavits pole samuti mingi haruldus. Tema nimi on must maavits. Erinevalt harilikust on tal valminud marjad mustad, kõik lehed täiesti terved ja taim üheaastane. Vahet saab neil teha ka suve algul õitsemise ajal. Hariliku maavitsa õied on lillad või veidi roosakad, musta maavitsa omad aga valged. Kasvukohad on neil erinevad: harilikul maavitsal niisked võsastikud ja hõredamad metsad, must maavits on aga põlluumbrohi.

Harilik maavits on mitmeaastane poolpõõsas. See tähendab, et tema varre alumine osa on puitunud, ülemine aga rohtne ja see kasvab puitunud varre pungadest igal aastal uuesti. Tavaliselt tõuseb harilik maavits mööda teisi taimi päikese poole, ise ta püsti seista ei suuda. Puitunud varre pungadest kasvab palju külgharusid, mis roomavad mööda maad ja annavad sõlmekohtadel juurdudes alguse uuele maavitsataimele. Seda nimetatakse vegetatiivseks paljunemiseks. Loomulikult paljunevad maavitsad ka seemnetega. Nende seemned idanevad aga aeglaselt ja on huvitava nõudmisega: vajavad idanemiseks valgust.

Nagu juba öeldud, on harilikul maavitsal meelitavalt ilusad erkpunased marjad. Väikeste lastega metsas käies tuleb aga neid kindlasti hoiatada, et nad maavitsa meelituste õnge ei läheks. Maavitsa marjad, nagu ka teised taimeosad on mürgised. Need võivad põhjustada valusid, iiveldust, oksendamist, hingamishäireid ja muudki, õnnetumal juhul isegi krampe. Oksendamisega väljub õnneks suurem osa mürgist ja eluohtlikku seisundit ei teki, kuid esmaabiks ei ole kunagi liiast anda söetabletti.

 

Maavitsa mürgisuse tõttu ei saa enam kuidagi lubada ka tema kasutamist ravimtaimena. Varem on temast aga abi saadud paljude hädade puhul. Võib nimetada näiteks reumat ja liigesevalusid, köha ja teisi hingamisteede haigusi, grippi, temast on abi otsitud ka astma puhul, ravitsejate sõnul puhastas ta verd, samuti kasutati teda mitmete nahahaiguste raviks. Ravimtaimena tuntakse harilikku maavitsa alates XVI sajandist ja kasutusel oli ta kuni käesoleva sajandi alguseni.

Täiendav info Harilik Maavits

Harilik mailane

Veronica officinalis

jooksjarohi, paistetuse rohi, eerenprüüs, hundihamba rohi 

Harilik_Mailane

Harilik mailane ei ole meil nii tavaline kui temaga väga sarnane külmamailane, kuid siiski on mõtet temast juttu teha. Nimelt on harilik mailane juba ammust ajast kasutusel olnud ravimtaim, kes on aidanud väga paljude hädade vastu. Loomulikult on nende kahe liigi sarnasuse tõttu ka külmamailast ravitsemiseks kogutud, kuid viimase imeväe kohta ei ole kuskilt andmeid leida.

 

Teeme siis siinkohal selgeks nende kahe liigi eristamise. Kui külmamailane on enam-vähem püstise varrega, siis harilik mailane on suuremas osas roomav, vaid tipul kerkib taeva poole õiekobar. Erinevalt külmamailasest on tema õied heledamad ja väiksemad, taim aga näib veidi tugevam. Kui külmamailasel oli enamasti kaks vastamisi asetsevat õiekobarat, siis harilikul mailasel on neid vaid üks. Õnnestub aga leida siiski mitmekobaraline harilik mailane, siis tema mitu kobarat ei ole kunagi varrel vastamisi. Kuid lõpuks olgu öeldud kõige selgem eristamistunnus: kui külmamailase varrel jookseb vaid kaks karvarida, siis hariliku mailase vars on igalt poolt täiesti karvane.

 

Nii et kui olete otsustanud oma ravimtaimekogu täiustada hariliku mailasega, siis peaks nüüd tema äratundmine selge olema. Ravimiks kogutakse mailase ürti. Ürt on taime ülemine osa koos õitega. Mõttekas on koguda taimi, mis on vastpuhkenud, mitte vanade õitega. Mailaserohi on olnud kasutusel ka apteekides, millele viitab tema ladinakeelne liiginimi “officinalis”, kuid eelkõige tuleb teda tänapäeval pidada rahvaravimtaimeks. Enamik tema abiväest töötab põhimõttel, et sarnast ravime sarnasega. Nimelt on harilik mailane värskena veidi mürgine ja võib põhjustada väikeseid häireid inimkeha töös. Ravimtaimena on teda võetud nii sisse kui ka määritud haigetele kohtadele. Mailasetee tegemiseks tuleb võtta teelusikatäis ürti ja sellele kallata klaas keeva vett. Juua tuleb peale paarikümneminutilist tõmbamist.

 

Nüüd aga siis veidi sellest haigustehunnikust, mille vastu on arvatud mailasel väge olevat. Kõigepealt võiks nimetada kõiki hingamisteede põletikke ja ka lihtsat köha, kuid tema abivägi jõuab võidelda ka kaugemal organismis: mao-, soole-, põie- ja neeruhaiguste vastu. Mailaseteed soovitatakse juua ka neil, kel raskusi mõtlemisega, aju väsinud või esineb tasakaaluhäireid. Isegi veresoonte lupjumise ohtu pidi harilik mailane vähendama. Taime nimetus mailane on tulnud sellest, et koduarstid ravisid taimega mailaste (maa-aluste vaimude) läbi inimese keha külge tulnud haigusi, nagu vistrikud, ohetised jne. Peale määrides aitavad tema keedised paljude nahahaiguste, ka sügeliste ja mädanevate haavadega põletike vastu. Seega on mailase kasutuspõld olnud meeletult lai, kuid siiski peab ütlema, et kõigi nimetatud hädade kõrvaldamiseks on loodud kaasajal palju tõhusamaid ravimeid.

Täiendav info Harilik Mailane

 

 

Harilik mustikas

Vaccinum myrtillus

einsinikad, mustigud, sinimarjad

Harilik_Mustikas

Mustika välimus ei vaja ilmselt lähemat tutvustamist. Vahest peab aga siiski rääkima tema eristamisest sinikast. Sinikas on teine meie looduslik liik, kes kuulub mustika perekonda. Neil kahel taimel on küllaltki palju erinevusi. Esiteks on mustikas heleroheline, sinikas aga sinakasroheline. Teiseks on mustika marjad tumesinised või peaaegu mustad, sinika omad aga selgesti helesinised. Viljade värvist on need kaks taime endale nimed saanud. Veidi erinev on nende viljade kuju: mustikal ümmargused, sinikal piklikud. Kolmandaks on mustika võrsed, erinevalt sinika omadest, kolme-nelja esimese aasta jooksul helerohelised ja teravalt kandilised. Ning lõpuks on sinika puhmas mustika omast tunduvalt suurema kasvuga.

 

Mustika marjad on sinika omadest maitsvamad ning väärtuslikumad. Nii on mustikas meie metsade üks parimaid marju ja juulikuus võime heades mustikametsades alati marjulisi kohata. Mustikamarjade kasutusvõimalused on väga laiad. Neist võib teha moos, mahla, kisselli või siis hoopis kompotti. Kõige kasulikumad on aga värsked mustikad. Neid süüakse sageli koos suhkru ja piimaga. Marju võib ka kuivatada. Selleks tuleb nad esmalt jätta mõneks päevaks ühekordse kihina päikse kätte närbuma. Seejärel aga tuuakse tuppa ja kuivatatakse pliidil, ahjus või kuivatis. Kuivatamistemperatuur ei tohi olla üle 60 °C, sest muidu mitmed kasulikud ained hävivad. Selliselt töödeldud marju kasutatakse ravimina. Nad aitavad vabaneda mitmetest seedehäiretest, ka lihtsast, kuid äärmiselt ebamugavast kõhulahtisusest. Selline toime on neil tänu parkainetele. Mustikamarju, aga ka lehti võib suure parkainesisalduse tõttu ka naha parkimiseks kasutada. Ravimina kasutatakse mustikalehti, mis sisaldavad parkaineid rohkem kui marjad.

 

Huvitav on ka mustika eluring. Talvel näeme, et mustikavarred seisvad täiesti alasti. Seega on ta heitlehine kääbuspõõsas. Kuid huvitav on tema paljunemine. Seemnetega paljuneb ta harva ja seda siis, kui mõni lind on marja ära söönud ja tema väljaheited satuvad seemnete arenguks sobivasse kohta. Hoopis sagedam on mustikal vegetatiivne paljunemine. Emastaimel tekivad mulla sees roomavad võsundid. Need otsivad endale sobiva koha, kasvatavad lisajuured alla ja maapinnale kerkibki uus põõsas. Nii tekkinud taimede eluiga on tavaliselt kuni kümme aastat. Selle aja jooksul annavad nad aga alguse juba hulgale uutele mustikataimedele.

Täiendav info Harilik Mustikas

 

Harilik nurmenukk

Primula veris

kanavarvas, käekaatsad, taevavõti, saksapüksid, kikkapüksi, piimapisarad, pääsulill, käokäpp

Harilik_Nurmenukk

Pole ilmselt eestlast, kes ei tunneks nurmenukku. See taim on meie rahva hulgas nii armastatud ja tuntud, et talle on antud üle kahesaja nime – ilmselt rohkem kui ühelegi teisele meie taimele. Enamik neist nimedest iseloomustavad nurmenuku õhulisi torujaid kuni kellukakujulisi õietuppesid või siis kollaseid säravaid õisi. Paljud nurmenuku nimedest on hellitavad või lihtsalt meie igapäevaesemetega seotud, kuid on ka selliseid, mida sageli ei taheta suhu võtta. Nii on nurmenuku nimedeks pääsulill, kuldvõti, taevasilm, neiulill. Sagedamini aga “pükse”, “kindaid”, “varbaid” või “sõrmi” sisaldavad nimed. Ebameeldivamatest nimedest võiks välja tuua näiteks pasklille, kanapasalille ja kanaperse. Kuid ega nimi lille riku.

Nurmenuku ilus ei kahtle ilmselt keegi. Lühidalt öeldes on tal kaunid kollased longus õisikud pikkadel lehtedeta õisikuvarbadel. Sageli esineb nurmenukk massiliselt pargimurus või niidul ja matab nii kogu ümbruse oma säravasse kuldkollasesse õitemerre. Kui kasvatate nurmenukku koduaias, siis võite tema ilu nautida ka peale õite närtsimist juuni esimesel poolel. Selleks peate te lihtsalt närtsinud õievarred ära lõikama ja nähtavale ilmuvad kaunid helerohelised kobrutavad lehed, mis võivad vahel moodustada tiheda vaipkatte.

Siiski pole ilu ainus, mis nurmenukus väärtuslikku on. Tema kaunitel õitel on ka tugev lõhn ning see meelitab kohale arvukalt tolmeldavaid putukaid. Nii saab nurmenukust meie lauale maitsva mee. Toiduks kõlbavad ka nurmenuku noored lehed. Neid võib tarvitada värskelt salatina, nii nagu kõiki teisi köögivilju. Kuivatatult on nurmenuku lehed ja õied maitse- ning värviaineks mitmesugustele alkohoolsetele jookidele. Seejuures on huvitav teada, kui kasulikud nad on. Üheski meie looduslikus taimes ei leia me nii palju vitamiin C-d kui nurmenuku lehtedes. Ainult mõne kibuvitsaliigi viljad suudavad temaga võistelda. Inimese päevase vitamiin C vajaduse rahuldab üksainus värske nurmenukuleht. Oskuslikul kiirel kuivatamisel säilib neis 80 % vitamiinidest. Niisiis on nurmenukulehed ja ka õied üheks heaks kosutusvahendiks kogu kehale.

 

 

Nii nurmenuku õisi ja lehti kui ka risoomi koos arvukate juurtega kasutatakse ravimina. Nurmenukk on tuntud kui köhavastane ja röga lahtistav vahend. Maapealsetel osadel on aga ka tugev higistama ajav ja rahustav toime, nad võtavad ära peapöörituse ja vähendavad reumavalusid.

Täiendav info Harilik Nurmenukk

 

 

 

 

 

Harilik näär

Pimpinella saxifraga

ingverid, maapihlad, atlahein, krampjuur 

Harilik_Näär

Harilik näär on meie tavaline sarikaline. Võrreldes enamike teiste putkedega on ta suhteliselt väikesekasvuline: harilikult ei küüni ta üle inimese põlvekõrguse. Kasvab harilik näär kõikvõimalikel kuivadel niitudel, aga ka hõredates metsades, eelistades lubjarikkamaid kohti, näiteks paekivialadel olevaid loodusid. Ära tunneb nääri lehtede järgi. Nimelt on tal kahte tüüpi lehti. Ühed on juurmise kodarikuna maapinnal. Need on lihtsulgjad liitlehed, mille lehekesed on täiesti munakujulised, saagja servaga. Enamik lehti ongi sellised, ka alumised varrelehed. Nende järgi on tekkinud ka nimi maapihlad (sarnasus pihlaka lehega). Varre keskosas ja ka tipul võime aga näha tillilehtede sarnaseid kitsaid lehti. Ühtegi teist sarnaste lehtedega putke meie looduses pole. Segi võib ta minna vaid oma perekonnakaaslasega: suure nääriga. Viimane on kuni meetrikõrgune, tema vars on sügavamate vagudega ja lehekesed pikema rootsuga.

Vanarahva hulgas on nääri kõrval laialt levinud veel teinegi nimi: ingver. See on tulnud apteekrite kaudu, sest nääri juurikad meenutavad veidi ingveri omi ja neidki kogusid apteegid ravimiks. Nääri juurikas on mõru ja sisaldab mitmeid tugevatoimelisi eeterlikke õlisid, teda on kasutatud väga paljude haiguste raviks. Peamisteks olid kõhuhädad ja nahahaigused ning köha, tee on röga lahtistava toimega. Kuid temast on abi ka haavade loputamisel, neerukivide puhul, silmapõletike korral, nääri tee tõstab söögiisugi. Teeks tuleb võtta 1¼3 grammi kuivatatud juuri poole klaasi vee kohta, keeta kümme minutit ja siis juua korraga ära. Muidugi on mõttekas ka enne kurnata, taimetükke ei pea ju neelama. Samuti on vanarahva hulgast pärit tähelepanek, et kui “verejooksvarohtu” (harilik näär) panna värskele haavale, siis jääb veri kohe seisma. Veterinaarias on teda kasutatud sigade niinimetatud atlahaiguse korral, sellest nimi atlahein. Atlahaigus on haigus, mille korral ilmuvad looma kaelale punased laigud, kael võib minna paiste, muutuda kõvaks, arstide poolt kasutatavaid haigusnimetusi on selliste nähtude kohta mitmeid. Kaasajal seda taime meditsiinis enam ei kasutata.

Harilik näär on looduslikel karjamaadel ka hea söök kariloomadele, samuti toiduotsinguil liikuvatele metsaelanikele. Tema noortest lehtedest saab maitsva supi või salati ka inimene. Kõige rohkem on ta siiski väikeste putukate asendamatu kaaslane. Kuna ta kasvab päikese käes, siis meeldib tema õiesarikatel end soojendada paljudel pikatundlalistel sikkudel, läikivatel kuldpõrnikatel ja teistelgi mardikatel. Magusa suutäie leiavad rohkete õite meeketastelt nii suured mesilased kui ka päris väikesed kääbuskärbsed. Viimaseid jahivad aga heleda varjevärvusega kiired ämblikud. Nii et ta on tõesti nagu üks suur “elupuu”.

 

 

 Täiendav info Harilik Näär

 

Harilik pihlakas

Sorbus aucuparia

pihelgas, pihlak, pihl, pihlapuu

Harilik_Pihlakas

Pihlapuu ei jää sügisel oma kaunite oranzikate marjadega kellelegi märkamatuks. Kuid ilus on ta ka kevadel, mil kogu puud katavad rohkeõielised suured õisikud. Ilu ei kõlba aga alati patta panna. Pihlakamarju on igaüks proovinud ja teab, millised mõrud nad on. Veidi magusamaks muutuvad need pärast esimesi sügisesi öökülmi. Kes aga ei ole kevadisi puukaunistajaid nuusutanud, see tehku seda. Need muidu nii ilusad õied on lausa vastiku haisuga. Kuid mesilastele see lõhn meeldib ja nii võimegi mai- ja juunikuus näha neid hulganisti õitel askeldamas.

Pihlaka leht koosneb paljudest väikestest lehekestest. Lehekesed on erinevalt saarepuu omadest peene saagja servaga ning alt veidi karvased. Talvel on hea pihlakat teistest puudest eristada pehmete karvaste pungade järgi, eriti ilusad ja suured on ladvapungad. Pihlaka noored oksad on üpris tumehallid, nii on neid kasutatud isegi musta värvi saamisel.

 

Kasutatud on ka pihlaka puitu. Temast tehti kauni punaka läikega mööblit. Pihlaka kõvast puidust sai vanasti häid tööriistavarsi, rehapulki, ratta- ja reekodaraid. Eriti hinnatud oli pihlakast vankritelg, mida tema libeduse tõttu ei olnud vaja määrida. Sageli võib pihlakaid kevadiste õiekobarate ja sügiseste marjade ilu tõttu leida haljasaladelt. Sügisel kaunistab puud veel tavaliselt erkpunane leherüü. Kuid õunaaedade läheduses ei ole ta soovitud puu, sest pihlakas ja õunapuu on lähedad sugulased ning pihlaka kahjurid on samad, mis õunapuul. Ka vilju nimetatakse mõlemal õunviljadeks.

Kõige rohkem on aga inimestel kasu pihlakamarjadest. Tegelikult on nad ka paljudele lindudele sügiseti asendamatuks toiduks. Linnud annavad aga pihlakale palju rohkem vastu kui inimene. Nimelt jäävad seemned linnu sees seedimata ja kukuvad koos väetisehunnikuga maha, see ongi pihlaka peamine levimisviis. Inimene on punastest pihlakatest lugu pidanud juba ammustest aegadest. Eelkõige on need hea vitamiinitee toormaterjaliks, kuid aitavad ka köha ning teiste hingamisteede hädade puhul. Isegi nõrkushood peletatakse pihlakamarjadega minema. Samadel eesmärkidel on tehtud teed pihlaka kreemikatest õitest, kuid see on veidi nõrgema toimega. Pihlakamarjade söömisel peab aga arvestama, et kui väike laps neid liialt pugib, siis võib tekkida oksendamine, pea- ja kõhuvalu. Pihlakamarjadest on ka tööstuses palju head tehtud. Temast saab keediseid, mahlasid, veine, likööre.

Täiendav info Harilik Pihlakas

Harilik porss

Myrica gale

lutikarohi, murdid, soo kaerad, rabaumalad 

Harilik_Porss

 

 

 Porss on rahva hulgas tuntud vaid Lääne- ja Põhja-Eestis ning Alutagusel. Ta on suhteliselt vähe levinud ja tema kasvukohti ähvardab kuivendamine ning ülesharimine. Nii ongi harilik porss meil Eestis võetud looduskaitse alla. Tema kasvukohtadeks on niisked alad. Sageli võime teda kohata soostunud järvekallastel, harvem soostuvas metsas või niidul, ka madal- ja siirdesoos. Päris turbarabasse porss ei tungi.

Eemalt vaadates tundub porss olevat põõsakujuline paju. Tegelikult ei kuulu ta pajuga isegi mitte ühte sugukonda. Porss on palju rohkemate harunenud okstega. Soos kasvaksid otsekui valmis luuad, mida pole vaja kimpu siduda. Küll aga on nii paju kui porsa õied koondunud urbadesse ning isas- ja emasurvad kasvavad eri põõsastel. Väga harva võib kohata porsa põõsaid, millel alumised urvad on isaõitega, aga ülemised emased. Porsa lehed on väga lühikese rootsuga, see hakkab järjest aeglaselt lehelabaks laienema, lehe ülemisel poolel on aga serv saagjas. Porsa lehtedel ja okstel võib aga näha kindlat määramistunnust: kollaseid näärmetäppe. Kes veel kahtleb, see purustagu porsa leht või oks näpu vahel ja nuusutagu. Nüüd jääb see liik kindlasti kauaks meelde. Kollased vaigunäärmed eritavadki seda iseloomulikku lõhna.

Vaigunäärmetest on aga palju kasu ka inimene lõiganud. Varem tehti porsast rohkesti õlut, eriti Saaremaal. Porsa lehtedel on joovet ja uimastust tekitav toime, ta annab õllele meeldiva lõhna. Sellist õlut tehakse tänapäeval harva, kuna on selgunud porsaõlle halb mõju jooja tervisele. Porss võib põhjustada samasuguse mürgistuse nagu sookail. Mürgistusnähtudeks võivad olla oksendamine, kõhulahtisus, võivad tekkida ka neerukahjustused või kuse- ja suguelundite talitluse häired. Siiski on porsaoksi ja -lehti kasutatud välispidiselt ravimina nahahaiguste korral. Kuid porsaokstel on veel üks hea omadus, mida ei tohiks unustada: värskelt peletavad need väga hästi koid riiete vahelt minema.

Täiendav info Harilik Porss

 

 

Harilik saar

Fraxinus excelsior

saarepuu, saarn, saarnas, suar

Harilik_Saar

 

Saarepuu otsast langevad seemned alla helikopteritena nagu vahtralt. Kui erinevalt vahtrast on saarel viljad ühekaupa. Neist ei saa ka pikka nina teha. Kui vahtra seemned leiavad uue puu jaoks kasvukoha juba sügisel, siis enamik saare seemneid lendab õhus hoopis kevadel.

 

Tegelikult on neil kahel puul aga väga vähe ühist. Näiteks on saarel liitlehed, mille tõttu võib teda pihlakaga sassi ajada. Kuid saare lehed on rohkem läikivad, pole karvased ja jämedalt saagja servaga. Nende lehekesed on suuremad, terava tipuga ja täiesti paljad. Rohkem ühist on saarel meie parkide sireliga ja kaugete maade õlipuuga. Õlipuu on see puu, mille okstest punuti võitjate pärgi. Kõik nad kuuluvad õlipuuliste hulka. Kes seda ei usu, see otsigu üles värskelt saetud saareplank ja nuusutagu. Sellest õhkub väga tugevat vänget lõhna, mis on tingitud saarepuu eeterlikest õlidest.

 

Nende õlide tõttu on saar leidnud kasutamist ka rahvameditsiinis. Tarvitatakse koort, seemneid ja lehti. Noorte lehtede vann võib aidata näiteks liigese- la lihasevalu korral. Kuid koorest on saadud ka abi riide ja villa mustaks, siniseks või pruuniks värvimisel. Isegi naha parkimisel on teda kasutatud. Tegelikult soovitatakse saare noori vilju isegi süüa. Nad on eelkõige vitamiin C allikaks. Söömiseks tuleks viljad esmalt marineerida. Eks igaüks proovib ja siis otsustab, kas võiks teinekordki maiusrooga teha.

 

Kuid saare peamine väärtus on tema hinnaline puit. See on kõvem kui tammel, väga kaunite aastarõngastega, sitke, veidi punaka varjundiga ning väga raske. Eelkõige on temast tehtud tugevat materjali nõudvaid esemeid: mitmeid tööriistu, põllutöömasinate osi, suuski ja teisi spordiriistu, vankreid, regesid. Kuid väga ilus on ta majade siseviimistluses, parketina, vineerina, laialt kasutatakse saare puitu mööbli valmistamiseks.

 

Sageli võib saart kohata vanades parkides. Neis on ta väga kaunis oma suurte hõredate haraliste okstega. Ilu lisab seegi, et iseloomuliku lõhnaga mahla tõttu ei ole tal peaaegu kahjureid olemaski. Isegi seeni esineb tal vaid harva. Mõnikord võib kurja teha siiski talve käre pakane või kevadine hiliskülm. Uutel linnade haljasaladel ta hästi ei kasva, sest latv võib varakult kuivada kahjulike gaaside ja tahma tõttu.

Täiendav info Harilik Saar

 Harilik pärn

Tilia cordata

niinepuu, lõhmus, pähn, jalakas

Harilik_Pärn

 Pärnapuu on kõigile hästi tuntud, ehkki harilik pärn ei olegi võib-olla linnahaljastuses kõige harilikum. Tema asemel võib sagedamini kohata suurelehist pärna. Nii nagu nimigi ütleb on viimasel lehed mõnevõrra suuremad, samuti on lehed ning eriti leheroots palju karvasemad. Kuid õisi kannavad nad mõlemad väga kauneid ja väärtuslikke ning puit ja koor on ka ühesuguste omadustega. Siiski on vahest huvitav teada, et ka õitsemise aja järgi saab neil vahet teha: harilik pärn puhkeb kuldkollastesse ja meelitavalt lõhnavatesse õitesse nädal või paar hiljem. Ka peale õitsemist ei ole neil raske vahet teha, sest harilikul pärnal on viljad peaaegu siledad, suurelehisel aga omapäraste kõrgete ribidega.

 

Nüüd peaks linnaparkide kahe tavalise puu eristamine selge olema ja vaatame, mis neist kasulikku saab. Kõigepealt räägime kaunitest pärnaõitest. Väga paljud on kindlasti joonud pärnaõieteed, et külmetusest või köhast vabaneda. See toime on tal tõesti olemas, kuid tuleb meeles pidada: koguda on mõtet vaid värskeid äsjapuhkenud õisi, ühtegi ravimtaime ei tohi korjata saastunud kohast, seega ka autoteede lähedusest ning kuivatada tuleb neid pimedas, näiteks kahe paberi vahel (kuid kasutada ei tohi ajalehepaberit). Selliselt kogutud ravimõied säilivad paar aastat, siis nende toime väheneb, kuid seni võib neid kasutada maitsva teena või teeauruna sissehingamiseks, nii ajab ta hästi higistama ja peletab eemale angiini. Ravimit on aga tehtud ka pärna puidust: söepulbrit. Kui see alla neelata, siis imeb ta maos paljud mürgid enda sisse, nii nagu praegu apteekides müüdav söetablett.

 

Kuid ega pärn ainult ravimiseks kasulik ole. Tema õitest saavad mesilased väga palju head nektarit, millest valmib suurepärane pärnamesi, see aga on jälle vitamiiniderikas ravim. Ka pärnaõied sisaldavad vitamiini C. Mesilastele meeldivad pärnaõied niivõrd, et pärnapuude õitsemise ajal koguvad nad nektarit ka öösiti, mida nad muul ajal kunagi ei tee. Huvitav on ka pärna koor, millest valmistati varem viiske. Temast on väga hea nööri ja köisi punuda, selleks peab aga kahjuks noore puu ära koorima, nii et parem on mitte proovida.

 

Puit on tal huvitav selle poolest, et kuivades ei tõmba see kuskilt kokku, ei lähe kõveraks ega pragune ära. Nende omaduste tõttu ongi teda palju kasutatud nikerdamiseks ja mööbli meisterdamiseks.

Täiendav info Harilik_Pärn

 

 

Harilik raudrohi

Achillea millefolium

raudreiarohi, verihain, köharohi, koeraköömen

Harilik_Raudrohi

 

Harilik raudrohi ei vaja ilmselt lähemat tutvustamist. Tal on kitsad, mitmel korral jagunenud, veidi hallikasrohelised lehed ja suured valged liitõisikud. Raudrohi on korvõieline ja seega ei koosne suur liitõisik mitte õitest, vaid korvõisikutest. Iga väike korvõisik sisaldab tavaliselt nelja-viit valget keelõit ja kuni paarikümmet kollakat või määrdunudvalget putkõit. Keelõites on olemas vaid emakad, need on ühesugulised emasõied. Putkõites on aga nii emakad kui tolmukad ehk seega on õis mõlemasuguline.

 

Harilikul raudrohul on meie looduses kaks sugulast: võsa- ja ida-raudrohi. Mõlemad on üsna sarnased taimed, kes kasvavad hoopis niiskemates ja sageli ka varjulisemates kohtades kui harilik raudrohi. Peale selle on neil tunduvalt suuremad õied. Nii sobib võsa-raudrohi harilikust enam lillepeenrale. Vahel võivad need liigid olla ka väärtuslikeks meetaimedeks, kuid midagi enamat ka mitte. Seega vaatame nüüd hariliku raudrohu arvukaid kasutusvõimalusi.

 

Kes raudrohu on kätte võtnud, on kindlasti tundnud iseloomulikku veidi vänget “raudrohulõhna”. See lõhn tekib peamiselt eeterlikust õlist. Kuid raudrohus on veel palju teisigi väärtuslikke aineid, näiteks ka vitamiin C. Kõik need ained kokku teevad aga raudrohust tänuväärse ravimtaime, kelle kõrget hinda teati juba antiikaja Kreekas ja Roomas. Läbi aegade on olnud raudrohu tähtsaimaks tööks verejooksude peatamine. Nii võis näiteks teha raudrohust tee ja seda sisse juues jäid peagi seisma enam-vähem kõik sisemised verejooksud. Kuid temast leiti abi ka lihtsa ninaverejooksu korral. Väga lihtne oli aga peatada mõni väline verejooks. Seda võib igaüks isegi teha. Kui olete endal haava teinud, siis otsige üles puhas raudrohutaim, muljuge tema leht mahlakaks ja asetage haavale. Raudrohu mahl soodustab vere hüübimist ja verejooks jääbki peagi seisma.

 

Rahvameditsiinis on raudrohtu palju joodud ka köhateena. Ta teeb kinnise köha varsti lahtiseks ja lõpuks kaob seegi. Peale haavade ja köha ravimise on aga raudrohul veel hulganisti teeneid pakkuda. Olgu siinkohal neist osa ära mainitud: vähendab valusid pea-, kukla- ja seljapiirkonnas, korrastab seedetegevust, neerude tööd, vereringet ja südametegevust, samuti menstruatsioonitsükleid. Raudrohi kuulub ka näiteks söögiisu tekitava tee koostisse. Raudrohutee valmistamiseks tuleks võtta umbes üks teelusikatäis peenestatud ürti klaasi keeva vee kohta. Segu tõmmaku viis minutit. Seejärel juuakse lonkshaaval päeva jooksul.

 

Seega on raudrohi nii väärtuslik taim, et ta peaks alati ravimtaimekapis saadaval olema. Tee on küll mõru, kuid see ebamugav hetk tasub ennast ära. Siiski ei tohi raudrohuteed ka pidevalt juua, sest see võib põhjustada vere liigset hüübimist. Päevas ei tohiks juua üle ühe klaasi raudrohuteed ja paari nädala tagant peaks pikemat vahet pidama. Raudrohutee kõrval võib teha taimest ka vanni.

Täiendav info Harilik Raudrohi 

 

Harilik sealõuarohi

Scrophularia nodosa

atlahein, ehmatusenõges, lõualill, sapirohi

Harilik_Sealõuarohi

 

Harilik sealõuarohi on meil tavaline taim, kuid enamasti ta ei kasva suurte rühmadena ja jääb seetõttu vahel märkamatuks. Ka pole tema kasvukohad just käidavatel teedel. Sagedamini võib sealõuarohtu leida võsaserval või niiskemas kraavis, aianurgas umbrohtunud lapikesel või raskesti ligipääsetavas metsapadrikus. Mõnikord ei pea aga sealõuarohu leidmiseks taime ennast nägemagi, sest tal on väga vastik hais. Loomulikult viitab see hais sellele, et taimes on midagi ohtlikku. Tõepoolest on sealõuarohi mürgine. Ohtlik on ta näiteks kariloomadele kuiva heina sees. Värskelt ei söö teda lõhna tõttu keegi peale lammaste, viimastele on ta aga ka kas täiesti või peaaegu ohutu.

Kuid on olemas ka määramistunnuseid, mida saab silmadega kindlaks teha. Harilik sealõuarohi võib jääda vaid mõnekümne sentimeetri pikkuseks, kuid soodsates tingimustes sirgub temast siiski pea inimesepikkune võimas mahlakas taim. Ka tema lehed on küllaltki suured. Iseloomulikeks tunnusteks on aga eelkõige vars, õied ja maa-alused osad. Hariliku sealõuarohu vars on neljakandiline, kusjuures varre neli serva on väga teravad. Õied on tal väga tumedad, punakaspruunid. Maa all on harilikul sealõuarohul peidus veel mugulataoliselt paksenenud risoom. Kuna Eestis kasvab looduses vaid üks sealõuarohu liik, ei ole tema määramine peale ühekordset avastamist ilmselt kellelegi raske.

 

Kuid ega sealõuarohi oma nime asjatult kanna, see on tal ikka ausalt välja teenitud. Sealõuarohi aitab siis, kui “sead on lõus”, see tähendab, et neil on lõuad haiged ja üles paistetanud. Sigade ravitsemisest pärinevad ka nimed atlahein ja lõuarohi. Kuid mõnel pool on selle ravimtaimega püütud ka inimesi aidata. Nimelt keedeti sealõuarohu teed, kui sapp oli haige, kuid eriti laialt on teda kasutatud kõikvõimalike nahahaiguste vastu. Viimane on ju tüüpiline kasutusala pea kõigile haisvatele taimedele. Eks ole ta hea veel nii mõnegi häda vastu olnud, kuid kaasajal ei leia ta laiemat tunnustust, sest on paremaid ravimeid ja sealõuarohi on ise ju mürgine. Mainiks veel aga ühte huvitavat rahvauskumust: sealõuarohu maapealsete osade teed tuli juua ehmatuse puhul.

Täiendav info Harilik Sealõuarohi 

 

Harilik silmarohi

Euphrasia officinalis

silmalilled, silmalehed, kärnarohi, arnekahain 

Harilik_Silmarohi

 Silmarohu nimeks on silmarohi loomulikult seepärast, et teda on kasutatud silmade ravitsemisel. Hästi aitab ta näiteks kõikvõimalike silmapõletike, ka allergiliste põletike korral. Rohu valmistamiseks tuleks võtta kaks supilusikatäit ürti kolme klaasi keeva vee kohta. Segu peaks seisma kaanega kaetult seni, kuni on ära jahtunud - nii nagu teegi tegemine käib. Seejärel ongi ravim kasutuskõlblik. Olgu siinkohal ka meelde tuletatud, et ürt on taime maapealse osa ülemine ots koos õitega. Nii ongi endale kõige mõttekam silmarohtu koguda õitsemise ajal.

 

Kuid silmad pole ainukesed, mis sellest taimest abi võivad saada. Mitmeti on leidnud kasutamist ka selle taime tee. Viimane on nii allergia- ja põletikuvastase kui ka lihtsalt rahustava toimega. Teda soovitatakse allergilise nohu, hingamis- ja seedeteede põletike puhul. Lisaks öeldule on teada ka silmarohu kõhtukinnistav toime.

 

Silmarohu kogumiseks on veel üks kenake põhjus. Nimelt on ta umbrohi, mis võtab niidul kõrrelistelt vee ja toitained ära. Silmarohi ise on väheväärtuslik toit kariloomadele, kõrrelised aga parimad, millest koduloomad unistada võivad. Võib mõelda, et ju peavad silmarohul siis igale poole ulatuvad juured olema. Tegelikult on hoopis vastupidi: tema juurestik on väga nõrgalt arenenud. Põhjus on hoopis selles, et tema juurtel on erilised väljakasvud, mille abil tungib ta kõrreliste, kuid ka tarnade juurtesse. Nii ei võta ta toitaineid ja vett ära mitte mullast vaid otse teiste taimede juurtest. Seega võime silmarohtu pidada umbrohuks ja karja- ning heinamaadel peaksime püüdma temast vabaneda. Selle eesmärgi täitmiseks on taime ärakorjamine enne õitsemist küllaltki hea vahend, sest silmarohi on üheaastane ja kui seemned ei valmi, ei tule uuel suvel ka uusi taimi. Kui aga silmarohtu kasvab meie maalapil palju, siis ei ole võimalik ega mitte ka vajalik kõiki taimi ravimiseks koguda. Kõige lihtsam tema vastu võitlemise viis on varajane heinamaa niitmine. Silmarohi hakkab õitsema muide juba juunikuus ja siis oleks ka viimane aeg niitmine käsile võtta. Üks päästeabinõu on aga veel: väetamine. Sel juhul saavad teised taimed silmarohust ise jagu ja kasvavad viimasest lihtsalt üle.

 

Silmarohu äratundmine pole kuigi keeruline: tal on sügavalt hambulise või peaaegu lõhestunud servaga tumerohelised munajad lehed ja pisikesed valkjad või violetsed õied, mille kroonil on selgesti näha ka kollane laiguke. Leides sellise taime võite öelda, et olete leidnud hariliku silmarohu, kuid tegelikult on botaanikud teinud selle taime juures ühe suure segaduse. Nimelt algul oligi maailma taimede nimestikes vaid üks silmarohu liik, kuid nüüd on see üks lahutatud enam kui sajaks. Eestis esineb neist umbes kümme liiki, kuid nende eristamine ilma heade suurendavate vahenditeta pole mõeldav ja seega piisab looduses enamasti teadmisest, et tegu on silmarohuga.

Täiendav info Harilik Silmarohi

 

Harilik tamm

Quercus robur

hiiepuu, talitamm, suvitamm, lesetamm 

Harilik_Tamm

Tamm on vanadele eestlastele tuntud kui püha hiiepuu. Tammede all toimusid suured rahvakogunemised, peeti nii sõjaplaane kui pidusid. Tammed pakkusid kaitset ja andsid muudki kasulikku. Miks peeti harilikku tamme nii tähtsaks ja austusvääriliseks? Ilmselt seepärast, et tundus, nagu seisaks ta muutumatuna põlvest põlve. Arvati, et tammed on surematud, kes on näinud väga kaugeid aegu ja jäävad tunnistama ka praegu elavate inimeste tegusid. Osalt oli neil õigus, sest need puud elavad tõesti väga vanaks. Oma kõrguse saavutavad nad esimese saja aastaga, hiljem vaid jämenevad aeglaselt. Hariliku tamme vanus võib ulatuda pooleteise tuhande aastani. Teine põhjus on tamme austamiseks ilmselt see, et ta võib saavutada hiiglaslikud mõõtmed. Eesti suurim tamm on Tamme-Lauri tamm Võrumaal, tema ümbermõõt on üle kaheksa meetri, Euroopa jämedaima ümbermõõt on aga ligi neliteist meetrit.

 

Kuid kui tamme nime mainida lastele, siis meenuvad tihti kõigepealt tammetõrud. Tõrud on maitsvaks toiduks paljudele loomadele ja lindudele, näiteks oravale, metsseale, mägrale ja rähnidele. Ka inimene on tõrudest palju kasulikku leidnud. Ammu enne leivavilja leiutamist tehti tammetõrudest jahu ja teadlased arvavad, et esimesed leivapätsid küpsetati just tammetõrujahust. Praegugi saab teha neist aga ravitoimega kohvi. Ravimina on laiemalt levinud noorte tammede koor, millest tehakse kas pulbrit või keedist. Selle sissevõtmisel saab abi kõhulahtisuse korral, suu ja kurgu loputamisel aga vabanetakse suus olevatest põletikest, naha peale määrides aitab lööbeid kõrvaldada, põletushaavu parandada ja jalgade higistamist vähendada.

 

Kindlasti peab rääkima veel ka tammepuidust, mis on hästi kõva, vastupidav ja kaunis, tema aastarõngad tulevad eriti selgelt esile. Huvitav on ka see, et kui paljud teised puud kaotavad vees ligunedes suure osa oma väärtusest, siis tamm muutub vees üha hinnalisemaks: ta muutub peaaegu mustaks, ilus muster tuleb veel paremini nähtavale ja puit muutub ülikõvaks ning miski ei suuda talle enam kahju tekitada. Selline puit on eriti hinnatu puidukunstnike poolt. Tamme kasutatakse veel laialt kauni mööbli, parketi ja vineeri tegemiseks, kuulsad on tammepuust vaadid. Paljud vees olevad ehitised on tehtud tammest, sest tema puit peab vees kaua vastu.

Täiendav info Harilik Tamm 

 

Harilik toomingas

Padus avium

tumilgas, tuum, toom, meied

Harilik_Toomingas

Toomingas on kindlasti kõigil silme ees kevadise, valgeid õiekobaraid täis kauni puuna. Paljudele meenub ka tugev lõhn, mis on juba kaugelt tunda. Sageli vaadatakse õiget kartuli mahapaneku aegagi toominga järgi. Toominga õitsemise põhjal on ilmatargad ka mitmeid ennustusi teinud. Kuid alati ei olegi sellise ilusa puu imetlemine päris ohutu. Toominga tugev lõhn on uimastava toimega ning seepärast ei maksa ka tema õitsvaid oksi tuppa tuua. Uimastav on see lõhn seepärast, et õitest lenduvad ühendid on mürgised, suures koguses võivad nad ka peavalu tekitada. Kuid ilus pargipuu on toomingas siiski. Mõnel pool võib näha ka täidisõielisi või roosade õitega vorme.

 

Ta ei ole kasulik ainult ilupuuna, vaid ka ravimtaimena. Toominga marjad on nagu väikesed ploomid, millel on viljaliha söödav, kuid keskel kõva kivi puudub. Viljad on hapukad ja muu toime kõrval ka head vitamiin C allikad. Kui terved marjad kokku korjata ja ära kuivatada, siis ei pea neilt kive välja võtma. Nii saame hea teematerjali. Võttes supilusikatäie kuivatatud marju klaasi vee kohta ja keetes seda segu veel paarkümmend minutit on meil rohi valmis, aga marjad tuleb enne joomist välja kurnata. Saadud teed juuakse kaks või kolm korda päevas pool klaasi korraga kõhulahtisuse ja ka paljude teiste seedehäirete korral. Ka toominga lehtedest ja õitest valmistatud tee on ravim, see aitab leevendada palavikku.

 

Vähem on kasutatud toominga puitu, peamiselt lihtsate põllutööriistade valmistamiseks ja puidutöömeistrite töölaual. Toomingavitsad sobisid nõuvitsteks, korvivõrudeks ja sidumisväätideks. Toominga koort on kasutatud riide kollaseks või pruuniks värvimisel.

 

Toomingat ründavad kahjurid võivad levida ka viljapuudele. Seepärast ei soovitata toomingaid viljapuuaedade läheduses kasvatada. Üks sagedamini kohatav toominga kahjur on võrgendikoi. Ta võib terve puu mähkida oma valgetesse niitidesse, nende sees valmivad aga vastsed, kes hakkavad sööma toominga lehti. Nii võib mõnikord näha suvel üleni valget toomingat, mis mõne aja pärast on täiesti raagus puu. Kuid toominga elujõud on nii suur, et ka kõikide lehtede ärasöömine puud ei hävita. Seepärast peavad toomingalehed mõnel aastal kaks korda puhkema.

 

Lõpuks veidi toominga äratundmisest ajal, mil tal õiekobaraid pole. Olgu suvi, sügis või talv, alati piisab vaid ühest liigutusest: murda katki toominga oks ja nuusutada. Proovige see ükskord ära ja teil ei lähe tema vänge lõhn kunagi meelest. Ilma oksa lõhkumata tunneb toomingapuu ära valgete kriipsukeste järgi noorel võrsel või talvel hele- ja tumepruunides toonides triibuliste teravate pungade järgi.

Täiendav info Harilik Toomingas

 

 

Harilik türnpuu

Rhamnus catharticus

türnapuu, viherpuu, vihur, kitseuipuu

Harilik_Türnpuu

Türnpuu on rohkem tuntud Põhja- ja Lääne-Eesti inimestele, sest sealsetel kuivadel loopealsetel kasvab teda palju sagedamini kui Lõuna- või Ida-Eestis. Kuid selgeks võiks õppida selle taime igaüks. Parimaks eristamistunnuseks on lehed. Need on türnpuul piklikud, veidi terava tipuga. Alt vaadates paistavad silma külgrood, mis on omapäraselt kaardunud lehe tipu suunas. Tavaliselt kasvab türnpuu tiheda põõsana, tema okste tippudes turritavad aga astlad.

 

Astlad justkui peletaksid inimesi temast eemale. Parem ongi türnpuust eemale hoida, sest tema marjad on mürgised nagu paakspuu omadki. Need võivad põhjustada oksendamist, piinavaid kõhuvalusid ja peapööritust. Halvimal juhul võivad aga saabuda krambid, mis võivad haarata ka südame- või hingamislihaseid. Toored türnpuu marjad on rohelised, aga valminult muutuvad mustaks.

 

Kuid ka türnpuu on ravimtaimena tuntud. Kõhulahtistina võib tarvitada toorete marjade mahla, kuid ettevaatust liialdamisega, eriti laste puhul. Ohutu annus on 1¼2 supilusikatäit päevas. Rohkem kasutatakse kuivatatud marju, millest tehakse teed. Seegi mõjub kõhulahtistina, kuid võib mõnikord liiga tugevat toimet avaldada. Tee valmistamiseks võetakse supilusikatäis kuivatatud marju klaasi keeva vee kohta. Teel lastakse tõmmata kaks tundi. Juuakse õhtul, korraga pool klaasi. Marju on kasutatud ka värvimisel.

 

Türnpuul on väga huvitav kollaka tooniga ja kaunite soontega kõva puit. See on hinnatud materjal puidukunstnike hulgas, kuid jämedaid puid on leida küllaltki vähe. Viimase üheks põhjuseks on asjaolu, et türnpuu on nagu paakspuugi teraviljadel parasiteeriva seene, kõrrerooste vaheperemees. Nii on olnud türnpuude kasvatamine isegi keelu all, palju puid raiuti metsas maha. Kuid ega see kuigi edukas ettevõtmine ei olnud, sest raiutud puu asemele tuli juurtest või kännutüükast tihti mitu uut.

Täiendav info Harilik Türnpuu

 

 

Harilik vaarikas

Rubus idaeus

vabarn, vaargad, oarmarjad, vaarmarjad

Harilik_Vaarikas

Vaarikas on kõigile tuntud taim. Põhjuseks on tema maitsvad marjad. Ilmselt ei leidu inimest, kellele need vastumeelsed oleksid. Kuid vaarikamarjad pole vaid hea suutäis, need on ka väga kasulikud. Marjades on leitud palju erinevaid happeid, suhkruid, vitamiine, kauni vaarikapunase värvi annavad kokku mitmed erinevad värvained. Vaarikaid on juba väga ammusest ajast kasutatud ravimina. Kõige kasulikumad on vaarikad kohe värskelt süües, kuid neid saab tarbida kogu aasta jooksul. Selleks tuleb korjatud vaarikad laotada paariks päevaks päikse kätte närbuma. Seejärel kuivatatakse nad 40...45 °C juures. Samuti on ju laialt tuntud vaarikatest valmistatud hoidised. Ka kõigil keedistel, mahladel, kompottidel ja siirupitel on raviv ja tervist tugevdav toime.

Kuid ravimina ei kasutata ainult vaarikapõõsa marju. Nii marjadest kui ka vaarika lehtedest ja vartest saab ravimtee. See on muide hea õpetus matkajatele. Metsas on mõnikord raske tee tegemiseks materjali leida. Peaaegu alati leidub aga kuskil lähiümbruses mõni vaarikavälu. Tasub julgelt murda mõned nooremad vaarikavarred, panna teepotti keema ja maitsev ning kasulik tee on mõne minutiga valmis. Nii lehti kui ka varsi saab kasutada ka kuivatatult.

Millised on siis need vaarika paljukiidetud toimed? Kõigepealt on vaarikatee väga hea higistama ajav vahend. Nii kasutatakse seda kõikvõimalike külmetuste ravimisel. Kuid vähendab ka peavalu ja väsimust ning alandab palavikku. Kuna vaarikad sisaldavad väga palju kasulikke aineid, siis on neil inimese organismi tugevdav toime. Tugev keha jõuab aga ka ise palju paremini haigustekitajate vastu võidelda. Mitmete tervisele kasulike ainete sisalduselt ületab vaarikas isegi maasikat ja mustsõstart. Kuna ta on nii kasulik, siis on inimesed loomulikult toonud ta ka marjaaedadesse kasvama ja aretanud hulgaliselt kultuursorte. Peab siiski ütlema, et metsas kasvav harilik vaarikas on kultuursortidest kasulikum.

Inimene pole aga ainus, kes vaarikast huvitatud on. Vaarikas on ka suurepärane toit paljudele metsaelanikele. Karud ja paljud linnud söövad meeleldi vaarika magusaid vilju ning levitavad nii ka vaarika seemneid. Kuid botaaniliselt pole need viljad üldsegi mitte marjad, nagu ollakse harjunud neid kutsuma, vaid hoopis koguluuviljad. See tähendab, et need koosnevad pisikestest terataolistest luuviljadest, mida on ühes viljas mitukümmend. Ning teiseks ei ole seemnetega levimine vaarikal üldse mitte peamine levimisviis. Tema juurepungadest arenevad uued maapealsed võsud, mis esimesel aastal kasvavad rinnakõrguseks ja teisel aastal viljuvad. Nii juureharude pungadega vaarikas peamiselt laienebki.

Kindlasti on kõik vaarikasööjad näinud ka ussitanud vaarikat. Olgu siinkohal öeldud, et tegu pole üldsegi mitte ussiga, vaid hoopis ühe putuka vastsega. Need, kes vaarikaid kahjustavad, on vaarikamardika tõugud. Augustis nad kaovad, sest peavad minema mulda nukkuma, et sügisel mardikatena välja tulla. Talve elavad mardikad üle mullas, juunikuus aga munevad oma munad noortele vaarikatele ja vaarikamardika eluring algab otsast peale.

Täiendav info Harilik Vaarikas

 

 

Harilik võilill

Taraxacum officinale

piimarohi, piimaohakas, võismalilled, võikann, põrundhaigerohi 

 

Harilik_Võilill

Võilill on nii tavaline taim, et lähemat tutvustamist ta ei vaja. Kuid enamik inimesi ilmselt ei tea, et võililleliike on Eestis tublisti üle saja. Kõik nad tunduvad väga sarnased. Kuna nende kasutamises ja tähtsuses inimese jaoks pole ka olulist vahet, siis ei ole tavaliselt vajadust nende liikide äratundmiseks. Suur osa võililleliikidest paigutatakse sageli ühe niinimetatud kollektiivliigi alla. Selleks ongi harilik võilill, keda me nüüd lähemalt uurimegi.

 

Võilille iseloomustavad juurmise kodarikuna asetsevad sulgjalt lõhestunud lehed, pikk seest õõnes õisikuvarb, jäme sügavale mulda tungiv juur ja loomulikult kuldkollased suured korvõisikud. Võilille õisikud koosnevad ainult keelõitest. Kuigi kõik tema keelõied tunduvad esmapilgul väga sarnastena, on neil tegelikult ka väikesi erinevusi. Nimelt on servmistel õitel alumisel küljel lillakas vööt. Ka ei ole mitte kõikidel õitel õietolmu: lihtsalt piisab sellest kui seda on osades õites. Selle tõestuseks piisab nägemisest, et võilille areneb palju idanemisvõimelisi seemneid. Ühel võilillel võib olla aastas isegi seitse tuhat seemet. Kuna võililled on putuktolmlejad taimed ja neid kasvab kõikjal väga palju, siis on nad ka head meetaimed. Võilill on oma õite järgi saanud ka nime – on ju tema õied võikarva kollased. Samuti on tuntud laste hulgas arvamus, et võilille õisiku abil saab vaadata, kui palju keegi võid on söönud. Tuleb vaid õisik teisele lõua alla panna ja uurida, kui kollane lõuaalune paistab. Võilille noori keelõisi võib tarvitada ka salatina. Salatina enamlevinud on siiski võilillelehed. Kevadel esimeste roheliste lehtedena on nad inimestele heaks vitamiiniallikaks. Neis on nii vitamiini C kui ka vitamiini B. Võilillesalat on ka hea “verepuhastusvahend”.

 

Kui juba jutt inimese tervisele läks, siis kõige rohkem on ravimina kasutatud võilille juuri. Need aitavad mitmete siseelundite haiguste vastu, kuid on head ka lihtsalt kõhukinnisuse kõrvaldamiseks ja söögiisu tõstmiseks. Ravimitööstuses on võilillejuuri kasutatud ravimipillide valmistamisel. Võilillejuured on mõrud ning praetult on neid tarvitatud kohvi asemel või kohviga segatult. Kasulikud on ka noored õisikuvarred. Need hoiavad meist eemal vereringeelundite haigused. Võililleõitest saab valmistada heamaitselist mett, mis on näiteks neeruhaigetele parem kui tavaline mesi.

 

Mingil juhul ei saa aga mööda minna võilille piimmahlast. See teeb võilillepärgade punujate käed kiiresti pruunilaigulisteks ja emad pärast pahandavad, et plekid ei tule maha. Võilillekorjajatele olgu aga teadmiseks, et kui palju võilille piimmahla suhu satub, siis võivad tekkida iiveldus, kõhulahtisus, oksendamine ja isegi südame rütmihäired. Kevadised noored salatina tarvitatavad lehed ei ole veel mürgised. Võilille piimmahl on väga paljude toimeainetega ja muuhulgas ka ravim. Näiteks sobib ta mitmetest nahahaigustest vabanemiseks. Kuid huvitav on veel see, et sellest valgest piimmahlast toodetakse mõnel pool kautsukit. See on kummi tooraine. Kautsuki tootmiseks isegi kasvatati mõnda võililleliiki.

 

Ehkki võilill sisaldab mitmeid mõrusid aineid, söövad enamik kodu- ja ka metsloomi võililli meelsasti. Võilillelehed võivad olla isegi meelistoiduks, näiteks küülikutele. Siiski on võib-olla hea teada, et mõnel loomal võib väga rohke võilillede söömine isegi mürgistuse esile kutsuda. Ei üle ega ümber ei saa aga tõsiasjast, et võilill on umbrohi. Ta võib paljuneda nii seemnetega kui ka juuretükikeste abil. Nii on võililledest väga raske lahti saada.

Täiendav info Harilik Võilill

 

 

Heinputk

Angelica sylvestris

einputk, pütsk, heinpill, heinvile

 

Heinputk

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 Heinputk on üks meie tavalisemaid sarikalisi, kes ei moodusta kunagi suuri kogumikke, vaid kasvab enamasti üksiktaimedena. Heinputkel on suured kaheli- või kolmelisulgjad liitlehed, laiade viimase järgu lehekestega nagu naadil. Kuid naadist erineb ta tumedama värvuse ja tugevama läike poolest. Oluliseks tunnuseks on punane (tumelilla) laik liitlehel lehekeste kinnitumiskohtades – sellist punast laiku pole ühelgi teisel meie putkel. See on muide hea eritamistunnus ka haruldasest rannataimest emaputkest, mida sageli võib kohata vaid lehtedena. Heinputkega on väga sarnane kikkaputk. Kui heinputk on väga suur rohttaim, mille kõrgus võib ulatuda paari meetrini, siis kikkaputk on veelgi suurem: kuni kolme meetri kõrgune. Kikkaputk kasvab peamiselt mererannikul ja jõgede kallastel, heinputk aga ikkagi metsas või niidul, harvem päris soos.

 

Kikkaputkega on heinputkel veel üks seos. Nad mõlemad on sarnase toimega ravimtaimed, kuid kikkaputke toime on palju tugevam. Kuna kikkaputk on haruldane, siis on ka heinputkel olnud tähtis koht ravimtaimede nimestikes. Sagedamini tarvitatakse heinputke teena mitmesuguste sisehaiguste, seedimishädade puhul. Heinputke seemneid on purustatud ja raputatud juustesse täidest vabanemiseks. Tema keedist on kasutatud ka loomade seedimisrikete ravimisel, samuti anti seda lehmadele siis, kui piimaand ei olnud korras. Kasutatud on nii lehti, õisikuid kui ka jämedaid juuri. Heinputke ladinakeelne nimi Angelica (angelus lad. k. – ingel) on ilmselt tulnud saksa muistendist, mille järgi olevat ingel selle taime tervistavad omadused inimestele tuttavaks teinud.

 

Söödataimena ei ole heinputkel erilist tähtsust, sest tema kasvukohad ei ole harilikult karjamaadel. Taimtoidulistele metsaelanikele on ta siiski tavaline toidutaim. Heinputke lehed sisaldavad küllaltki rikkalikult vitamiini C. Kogu taim sisaldab arvestatavates kogustes eeterlikke õlisid, mis peletavad eemale osasid loomi. Heinputke seemned on peeneks hõõrutult ja taimedele raputatult hea vahend kahjurputukate peletamiseks.

 

Karjapoistele jäi ilmselt silma heinputke kuni kahe ja poole sentimeetri jämedune õõnes vars. Sellest sai meisterdada endale igavuse peletamiseks ilusa vilepilli. Sellest on ilmselt tekkinud ka laialt levinud nimed heinpill ja heinvile. Kuid suuri õõnsaid sõlmevahesid saab kasutada ka mitmete huvitavate kaunistuste valmistamiseks.

Täiendav info Heinputk

 

Hiirekõrv

Capsella bursa-pastoris

kassi tudarad, luuvaluhein, pisterohi, robbi rohi 

Hiirekõrv

 Hiirekõrva pole looduses raske ära tunda. Juba päris suve algul võime tema kobarataolise õisiku alumises osas näha kolmnurkseid viljakesi. Kuna nende kolmnurkade terav tipp on suunatud allapoole ja ülemisest küljest on väike tükike ära lõigatud, siis meenutavadki need hiire kõrvu. Sellest ongi taim endale eestikeelse nime saanud. Teda on nimetatud ka rotikõrvaks. Eriti palju nimesid on ta endale saanud aga seoses oma ravivõimetega.

Juba esimese maailmasõja ajal XX sajandi alguses märgati, et selle taime tee või tinktuuri abil on naistel palju kergem sünnitada. Hiljem leiti veel mitmeid teisigi häid omadusi. Hiirekõrv on suurepärane sisemiste verejooksude peataja, ilmselt meie looduslikest taimedest kõige parem. Nii näiteks peatab ta nii soole-, emaka- ja kopsuverejooksu, kuid ka lihtsa ja tavalise ninaverejooksu. Abi on hiirekõrvast ka lahtiste haavade ravitsemisel. Kuid vanad eestlased on leidnud, et mitmete hädade korral aitab hiirekõrva peale määrimine, alati ei pea kõike sisse võtma. Temast tehtud keedist on määritud valutavatele lihastele või liigestele, sellega on ravitud tuulerõugetest tekkinud punnikesi nahal ja ka mõningaid silmahaigusi. Kõige juures peab aga arvestama, et hiirekõrvast tehtud ravimid on väga kanged ja nende liigsel tarvitamisel võivad olla soovimatud tagajärjed. Seepärast tohib hiirekõrvateed juua vaid arsti ettekirjutuste järgi, samuti on lood apteegis müüdavate hiirekõrvatilkadega. Ohtlik on hiirekõrv juba seetõttu, et tegelikult on see taim mõnevõrra mürgine. Mõnel juhul on näiteks isegi lambad hiirekõrva liigsöömise tõttu ära surnud, küülikutele on aga hiirekõrv jällegi üheks meelistoiduks.

Hiirekõrvatee valmistamiseks võetakse supilusikatäis peenestatud ürti ja valatakse sellele klaas kuuma vett. Olgu siinkohal meenutatud, et ürt on taime ülemine osa koos õite ja lehtedega. Saadud segul lastakse kümme minutit seista. Sellist teed võib verejooksu korral juua kuni kaks klaasi päevas. Jooma peaks hiirekõrvateed tingimata jahutatult. Teadma peab ka seda, et ehkki tarvitatakse vaid hiirekõrva ülemist osa, siis korjatakse ja kuivatatakse taim koos juurtega. Hiirekõrvatilkade valmistamiseks võetakse üks osa värsket ürti kolme osa viina kohta ja lastakse kümme päeva seista. Selline rohi on aga hoopis kangem ning seda võib sisse võtta vaid väheste tilkadena. Nii valminud hiirekõrvatinktuur on aga hea kompressidena valulike liigeste ja lihaste korral.

Hiirekõrva kevadised värsked lehed sobivad supi sisse või salatikaussi. Supi maitsestamiseks on soovitatud ka õlirikkaid seemneid.

Lõpetuseks olgu aga veel öeldud, et hiirekõrv on tegelikult üks tüütu umbrohi. Ühel tema taimel võib valmida mitukümmend tuhat seemet ja need säilivad mullas idanemisvõimelistena kuni kuus aastat.

Täiendav info Hiirekõrv

 

Hobumadar

Galium verum

kollased maitsed, kõhurohi, liikmerohi, neitsipunad 

 

Hobumadar

 

Madarate suures perekonnas on üle neljasaja liigi, nad on levinud kogu maailmas. Eestis kasvab neid siiski vaid neliteist. Esmapilgul võivad madarad tunduda üksteisega väga sarnased, kuid lähemal uurimisel tulevad nähtavale selged erinevused. Kõigil neil asuvad kitsad lehed ringina ümber varre, ehk nagu öeldakse: männases. Esimene asi, mida vaadata, ongi see, et mitu lehte männases asub. See on küllaltki kindel arv. Osadel liikidel on neid neli, teistel kuus või rohkem. Hobumadar kuulub teise rühma. Teiseks võiks vaadata, kas vars on kare või mitte. Kare tähendab siin seda, et taimed jäävad väga kergesti kõikide riiete ja isegi palja naha külge. Sellised on ühed põlluumbrohud, mida olete ka kindlasti näinud. Hobumadar selline ei ole. Nüüd on meil sõelale jäänud vaid kaks tavalist ja üks haruldane liik. See haruldane kasvab niisketes kohtades, tavalised aga mõlemad kuivadel niitudel või hõredates männimetsades. Hobumadara tunneb ära ümara varre järgi. Teine liik on pehme madar, tema vars on näppude vahel rullides selgesti neljakandiline. Kõige lõpuks olgu öeldud, et on ka üks hobumadara kiirmääramismeetod: kui ta õitseb, siis ei ole meil vaja teisi tunnuseid peale õite värvi. Meie madaratest on ainult hobumadaral täiesti kollased õied.

 

Kuna hobumadara õied on hästi intensiivselt kollased, siis on nad võetud kasutusele ka riide värvimisel: nad annavad puhta kollase värvuse. Kuid madarate tuntust värvitaimedena tõendab veel seegi, et ka hobumadara risoomi ja juuri on samal otstarbel kasutatud. Maa-alustest osadest saab punast värvainet. Õied pakuvad huvi putukatele. Kui kummarduda hobumadara suure õiepöörise kohale, siis võib tunda tugevat meeldivat aroomi. On arusaadav, et see ei teki niisama. Selle taime õied on rikkad mesimagusast nektarist, see seda lõhna tekitabki. Lõhn on vajalik tolmeldajate kohalemeelitamiseks, nektar on neile aga tasuks töö eest. Hobumadara õied on vaid mõne millimeetri suurused, kuid neid on koos nii palju, hobumadarat hindavad meetaimena isegi suured mesilased, rääkimata mesinikest. Hobumadara suhteliselt pikad varred on küllaltki pehmed ja nii heaks toiduks ka kõigile taimtoidulistele loomadele, nii kodus peetavatele kui ka metsaelanikele.

 

Hobumadar on ka ravimtaim. Tema head omadused tulenevad eelkõige tugevast põletikuvastasest toimest. Tee jaoks võetakse teelusikatäis kuivatatud taime tipmisest osast ja valatakse peale klaas kuuma vett, juua võib peale veerandtunnilist tõmbamist. Ta aitab reuma, maksa- ja neerupõletike ning verehaiguste korral. Huvitav on madarast tehtav salv. Selleks võetakse võrdsetes kogustes võid ja madara mahla. Need segatakse ja ongi valmis suurepärane rohi haavandite ja ekseemi raviks.

 

Lõpuks sellest, et hobumadarat ei kohta mitte kõikjal Eestis. Ta on nõudlik mulla suhtes: see peab olema lubjarikas. Seega sobivad hobumadarale eelkõige Põhja- ja Lääne-Eesti klibused mullad. Just neis paikades esinebki ta väga sageli, mujal kasvab aga väga harva.

Täiendav info Hobumadar

 

 

Humal

Humulus lupulus

tapp, makk, umalas, tapuväänik, viha, õllehumalad 

 

Humal

Kõik on kindlasti kuulnud humalast kui õlletaimest. Õlletaimena hakkasid sakslased teda oma koduaedades kasvatama juba VIII sajandil. Kuid samas on humal ka lihtsalt huvitav ja omapärane vääntaim, liaan. Eestis ei kasva just palju vääntaimi. Rohkem on nad omased niiske õhuga troopilistele dzunglitele, meie looduses paistavad nad kuidagi eksootilistena. Humalad ronivad üles mööda puutüvesid kuni kuue, aga harva isegi kuni kümne meetri kõrgusele. Seejuures on aga huvitav veel see, et humala osaliselt puituv vars väändub kogu aeg paremale. Taimedele kinnitumiseks on humalal rohkesti konksutaolisi tugevaid ogakesi. Neid leidub nii vartel kui ka leherootsudel ja õisikuraagudel.

Humalatel on kahesuguseid õisikuid, mis on üksteisest väga erinevad. Ühed on emasõisikud ja teised isasõisikud. Need õisikud kasvavad eri taimedel. Selliseid taimi nimetatakse kahekojalisteks. Kui humala isasõisikud on küllaltki pikad ja hõredad, siis emasõisikud on algul vaid sentimeetripikkused. Valminult emasõisikud siiski pikenevad kuni nelja sentimeetrini ja meenutavad hõredat kuusekäbi. Seejuures käbisoomustena paistavad üksikute viljade kandelehed. Viljadeks on humalal tegelikult hoopis pähklikesed. Kandelehekestel võime märgata ka arvukalt imepisikesi kollakaid täpikesi, mis suure suurenduse all vaadatuna meenutavad väikeseid peekrikesi. Need on erilised näärmed, mis sisaldavad keerulise koostisega vedelikku.

Just seesama vedelik aga ongi humala kogu maailmas õlle valmistamise abivahendina tuntuks teinud. Vajatakse vaid emastaimi, sest isastaimedel ju vilikondi pole. Kuid eriti huvitav on veel see, et inimestele pole isastaimi üldse vaja. Nimelt on “humalakäbide” väärtus suurem kui emasõite seemnealgmed on jäänud viljastamata. Seega ei tohi läheduses kasvada isastaimi. Võib tekkida mõte, et siis ei saa ju humalal olla ka järglasi, aga saab küll. Humalal on väga hästi arenenud maa-alune võrgustik. Seal on suur, tugev ja pikk risoom, mis annab rohkesti külgharusid. Igast harust võib aga maa peale kerkida uus taim. Risoomidel on ka rohkesti lisajuuri, mis moodustavad tiheda võrgustiku. Humala maa-alune osa võib ulatuda enam kui kolme meetri sügavusele ja enam kui kolme meetri kaugusele taime maapealsest osast.

Humalakäbisid kogutakse enne kui nad kollakaks muutuvad ja ise kuivavad. Seejärel kuivatatakse ja pannakse maitse järgi valmiva õlle sisse. Nad annavad õllele erilise värvuse ja lõhna ning ka kanguse. Samuti pikendavad nad selle joogi säilimisaega.

Kuid vähemal määral on humalakäbisid kasutatud ka rahvameditsiinis. Neil on nimelt rahustav ja valuvaigistav toime. Humalakäbide abil võib vabaneda ka unetusest. Välispidiselt on aga humalakäbide keedist kasutatud reumavalude vähendamiseks ja pea pesemiseks juuste väljalangemise korral. Humalaekstrakt kuulub tänapäeval mitmete juuksesampoonide koostisse.

Täiendav info Humal

 

Imikas

Anchusa officinalis

härjakeel, karu-ohtjad, villirohi, mesilill

Imikas

 

 Kindlasti olete tähele pannud seda teeservadel ja harimata jäänud maadel, vahel prügipaikadel ja mõne loodusliku niidu serval kasvavat kaunite õitega taime. Imikas õitseb suve kõige kuumemal ajal. Imika sametiste kroonlehtedega õied on värvuselt tumesinised. Õiekroon on pealt vaadates sentimeetrisuuruse ratta kujuline, kuid ratta taga on veel peenike torujas putk. Selle toru sees on peidus kõik imika õie tähtsamad osad: seemnealged ja tolmukad. Õiekroon on ainult putukate ligimeelitamiseks. Tolmeldajad ei jää ka ilma väärilisest tasust. Lisaks tolmukatele ja emakale on krooni putkes peidus rikkalik nektarisaak. Just see viimane on andnud ka imikale tema nii omapärase nime. Võite nuputada, kuidas, kuid vastus polegi väga keeruline. Nimi tuleb sõnast imema, sest lapsed on mitmel pool imika õiekrooni putkest välja tõmmanud ja imenud selle alumises osas olevat magusat mesimahla. Muide rahvapärase nimena kohtame me imikat veel paljude lillede juures. Enamasti on see ikka tulnud samast: lapsed saavad õit imedes suu magusaks.

Inimene on kasulikuks pidanud imika kõiki osi. Noortest lehtedest on näiteks valmistatud veidi hapukat salatit, nagu näiteks spinatist. Kes aga teab, kui hea see salat oli, sest imika lehed on ju üleni karedate karvadega kaetud. Juurtest võib saada mitmeti kasutatavat punast värvainet. Viimane lahustub õlides ja temaga on toonitud eelkõige erinevaid salve ja ka vedelikke. Värvi saamiseks võib kasutada ka imika õisi. Õitest tuleb kollane, mitte punane värvaine. Siiski peab hoiatama imika kasutajaid, et taim on pisut mürgine ja võib mõnikord põhjustada ebameeldivusi.

Imikas on tuntud ka ravimtaimena. Vanarahvalt pärineb tarkus, et värskelt katki hõõrutud imikas annab head abi villide peale panduna. Pehmendava kompressina ja mõnede kõhuhädade vastu on teda kasutatud mitmetes kohtades. Kuid ladinakeelne nimi “officinalis” viitab taime kasutamisele ka apteekides. Seejuures peab mainima imika tähtsust ravimitööstuses. Tema juurtest ja vartest võib saada vees hästi lahustuva valge pulbri, mis on suurepärase pisikuid hävitava toimega.

Määramisel võib imika segamini ajada karukeelega, kes kasvab meil peamiselt umbrohuna. Viimasel on aga veelgi karedamad lehed ja varred ning õied on helesinised, mitte kunagi tumedad. Ka ussikeel on veidi sarnane, ent taimede väliskuju on erinev: ussikeele õied on püstistes kobarjates õisikutes.

Täiendav info Imikas

Kanakoole

Ranunculus ficaria

kanakoolja, kanakool, luutõverohi, südame-rohi

Kanakoole

Nimetus kanakoole on eestlaste hulgas nii laialt levinud, et botaanikutel ei õnnestuks kuidagi oma tahtmist uue nime panemisega peale suruda. Nimelt teavad ilmselt vähesed, et oma ladinakeelse nime järgi kuulub kanakoole tulikate perekonda. See võib tunduda eksitusena, sest ta on ju palju mahlakam ja lopsakam ning õied ja levimisviiski on tulikatest erinevad. Aga sellega me peame leppima. Nimi kanakoole, kanakool või kanakoolja on saanud talle sellest, et ta võib kanad ära tappa.

 

Kuidas ta siis neile kanadele otsa peale teeb? Nimelt paljuneb kanakoole eelkõige omapäraste pungataoliste moodustisega. Need tekivad pärast õitsemist lehtede kaenlas. Sel ajal on kogu taim üpris mürgine, nii ka need sigikehadeks nimetatavad moodustised. Kuid kanad rumalakesed ei tea seda ja nokivad neid võib-olla veidi putukat meenutavaid sigikehi. Saadud mürgiannus võib aga nii suureks osutuda, et “kanad koolnud”. Oma süüdlane mürgitamises on vahel ka kanakoolme kasvukoht. See taim kasvab varjukamates niisketes kohtades, kuid nõrgas valguses kana ei näe ju hästi: tal on kanapimedus. Nii petabki kanakoole pahaaimamata linnud ära.

 

Kanakoole on niisiis kõiksugu veekogude kallastel kasvav lopsakas taim. Lehed on tal sageli neerukujulised, sarnanedes seega veidi metstulika juurmiste lehtedega. Kuid erinevalt viimasest on  tal ka varrel olevad lehed täiesti terved, jagunemata. Kasvukoha ja lehtede tõttu aetakse teda sageli segamini varsakabjaga, kuid lisaks mõõtmete erinevusele on hea erinevus ka õites ehituses. Kanakoolme õies on palju rohkem kroonlehti kui varsakabjal, sageli üle kümne. Et need kõik õieringi ära mahuksid, peavad kroonlehed olema kitsamad kui varsakabja ja ka teiste tulikate omad. Nii ka on.

 

Huvitav on ka fakt, et kuigi see kaunis lill õitseb rikkalikult ja kasvab poriaukudes sageli massiliselt, ei ole tal peaaegu kunagi vilju. Tema viljad ei hakka tavaliselt arenemagi, valmis saavad aga Eestis vaid üksikutel aastatel. Kanakoolme hea paljunemisviis on juba mainitud sigikehade abil. Vähegi sobivates tingimustes kasvab neist juba paari aastaga õitsev taim.

 

Vanarahvas on mitmel pool seda dekoratiivset taime ka toiduks ja ravimiks kasutanud. Söödud on omapäraseid muguljalt paksenenud juuri ja noori lehti. Kuid neid võib koguda vaid enne õitsemist, sest hiljem muutub kogu taim mürgiseks. Ravimina on ta tuntud loomade luuhaiguste, aga ka mitmete inimeste hädade ravimisel. Ka sel juhul ei tohi unustada tema mürgisust: ka juba nahale sattudes võib mahl põletusi põhjustada.

Täiendav info Kanakoole

 

 

Kanarbik

Calluna vulgaris

kaneprohi, kanarohi, kanaharjak, eerikad, nõmmelill

Kanarbik

Kanarbikku tuntakse kui lagedate nõmmede ja valgusküllaste nõmmemetsade asukat ja nende kasvukohtade peamist iseloomustajat. Ilma kanarbikuta ei kujuta ühte nõmme ettegi. Teistel seostub jälle kanarbiku nimega kanarbikumesi. Kanarbik on meie taimedest üks suurema nektarihulgaga. Tähtis on ka see, et õitsvad kanarbikud kasvavad massiliselt koos, igal puhmal sajad õied. Nii tuuaksegi juuli lõpul, kui kanarbik õitsema hakkab, mesitarud kanarbikule lähemale. Kellel võimalik, see asetab oma mesilindude kodud otse kanarbikuväljale. Nii võib kanarbiku õitsemise ajal kuulda hõredates metsades alati ühte kõrvulukustavat suminat, kui just väga kõvasti vihma ei pladista. Mesilased ja ka paljud teised putkad külastavas ilusa ilmaga lugematul arvul õisi, et hiljem oleks, millest toituda. Valminud kanarbikumesi on väga tume ja muutub kõvaks alles pika aja möödudes. Iseloomulik on veel kanarbikumee veidi mõrkjas või kibekas maitse. Ühelt hektarilt kanarbikuväljalt võib saada kuni 200 kilo mett.

 

Kanarbik paistab algul väga leplik taim olevat: kasvab ta ju nadides tingimustes, kus vaid vähesed taimed peale tema hakkama saavad. Tegelikult on see pilt siiski petlik. Kanarbik lihtsalt on selline, et ta vajabki rohket kõrvetavat päikest. Ta on sellega harjunud ja suudab sellistes kohtades teisi taimi välja tõrjuda. Samas võib varjulisemas kohas kanarbik teistele taimedele alla jääda ja hukkuda. Kanarbiku kohastumisest liigkuivusele annavad märku tema soomusetaoliselt pisikesteks muutunud lehekesed, millest aurub ka kuuma ilmaga väga vähe vett välja. Teiseks vajab kanarbik kindlasti happelist pinnast. Selline on näiteks männimetsade alune, kus lagunevad okkad muudavad pinnase happeliseks. Niiskuse liig või vähesus ei ole aga kanarbikule kõige tähtsamad. Nii näiteks kasvab ta ülikuivadel nõmmedel, kuid ka päris rabades.

 

Peale tuntuse meetaimena on kanarbik ka laialt kasutatav mitmesugustes kimbukestes. Iluaeda tuues peab aga enne mõtlema, et kas see koht on ikka täpselt samasugune kui taime looduslik elupaik. Kui ta seda ei ole, siis läheb meie ilupõõsas ilmselt välja. Seda seepärast, et kanarbikujuured peavad kasvamiseks leidma endale appi seeneniidistiku. Seda aga igal pool ei ole. Kindlasti läheb kanarbiku jaoks sobivatel seentel vaja happelist pinnast.

 

Kanarbikku on kasutatud ka ravimtaimena. Korjatakse peamiselt kanarbikuõisi koos ürdiga (õitsevat latva). Rahvaravimina kasutati kanarbikku liigse rasvumise vastu, närvide rahustamiseks, uriinierituse soodustamiseks ja neeru- ning sapikividest vabanemiseks.

Täiendav info Kanarbik

 

 

Kassiristik

Trifolium arvense

põldhärjapea, õnneristikhein, piimaumalad, jänesein

Kassiristik

Kassiristikut nähes võib nii mõnigi kindlasti hüüatada: see pole ju ristik! Nii erinev on tema välimus meie teistest ristikuliikidest. Taimemäärajates eristatakse kassiristik alati kohe algul teistest. Selleks lihtsaks tunnuseks on õied, mis on täiesti hallid, karvased. Nad meenutavad pehmet kassipoega, on sama õrnad. Ilmselt sellest ongi tulnud taime nimi, kuna õisikud on ümarad või veidi piklikud, kassi käppade moodi. Ma usun, et toodud kirjeldus ei too kellelegi silme ette mõnda teist ristikut.

Kassiristiku õisik koosneb kuni sajast pisikesest õiest. Kuna need õied on täiesti ilma õieraota, siis nimetavad botaanikud neid nuttideks. Paari sentimeetri pikkuse nuti moodustavad väga omapärased üksikõied. Erinevalt teistest ristikutest on kassiristikul tupplehed kroonlehtedest tunduvalt pikemad. Kroonlehed on muidu valged või roosakad. Kuid iseloomulik on ka tupplehtede karvastik. Kassiristikul on õietupp tihedalt kaetud pikkade valgete karvadega. Kuid veel, tupplehed on küll omavahel liitunud, aga sügavalt lõhestunud hammasteks. Hammaste servad on aga harjasjad ja sulgjate karvadega varustatud. See kõik kokku loobki nuti õrna ja pehme ilme. Peale selle on karvadega kaetud veel ka varred ja lehed, nii et on ikka üks karvane taim küll.

Ei saa ütelda, et kassiristik teistest ristikutest tunduvalt ilusam oleks. See on maitse asi, ühele meeldivad punased, teisele kollased, kolmandale hallid või hõbedased ja pehmed õied. Kuid kaunis on kassiristik siiski ja kuna ta oma välimust ei viljade valmides ega ka kuivatamisel suurt ei muuda, siis sobib ta isegi kuivkompositsioonide tegemiseks. Tasub proovida. Taime kogumisel peaks siiski arvestama, et sügisel korjatud nutid hakkavad talvel pudenema, ristik peab ju oma seemneid levitama. Seega peaks talviste kaunistuste peale mõtlema juba varem, näiteks juunikuus, mil kassiristik õitsemist alustab.

Mingil määral sobib kassiristik ka haljastusse. Nimelt kuivade nõlvade ja jäätmaade ilustamiseks. Kuivalembese ja vähenõudliku taimena saab ta sellistes kohtades hästi hakkama. Peale selle parandab ta ka pinnase omadusi. Liblikõielistel, ja nende seas ka kassiristikul, on head abilised: mügarbakterid. Nad elavad liblikõieliste juurtel ja on nagu väetisetehas, kes teevad õhus oleva lämmastiku taimedele sobivaks toitesoolaks.

Rohkem aga sellest taimest eriti kasu ei ole, vähem on teda kasutatud rahvameditsiinis ja loomade ravitsemisel. Mõnel pool on kassiristiku abil kaitstud loomi kurja silma eest. Loomadele söögiks ta aga ei sobi, sest varred on kibedamaitselised. Vaid leplikud lambad söövad noori kassiristiku võrseid.

Täiendav info Kassiristik

 

 

Kassitapp

Convolvulus arvensis

jooksja-rohi, lipuvars, maahumal, pruudilill

Kassitapp

Kassitapp ja selle nime arvukad teisendid on eestlaste hulgas laialt teada. Nimetus olla tekkinud sellest, et taim kasvab tapu- ehk humalataoliselt teiste najal. Tõepoolest ei seisa kassitapu vars ise püsti. Kui tal pole millestki kinni haarata, siis ta roomab. Kinnihaaramiseks ei ole kassitapu varrel mingeid erilisi lisajuuri ega ka köitraagusid, seega peab ta lihtsalt ümber teiste taimede väänduma. Võiks arvata, et ta teeb sellega palju kahju, nagu lõunamaades puid kägistavad liaanid. Aga ei, enamasti ei kahjusta ta oma olemasoluga kedagi teist. Mõnikord aga ei kasutagi ta elusolendite abi, vaid ajab ka inimese poolt looduga läbi. Nii võib ta tõusta isegi mööda majaseina või traataeda üles. Kuna talle meeldib väänduda ümber kõikvõimalike varraste, ka ümber lipuvarda, siis on ta paljudes kohtades saanud nimeks lipuvars. Seda ronitaime võib igaüks kasvatada ka enda iluaias, kus parajasti seina on vaja katta. Seejuures peab arvestama sellega, et enam kui meetri pikkuseks kassitapp ei kasva, võib aga muutuda tüütuks umbrohuks. Kui tahetakse kõrgemat seina, siis tuleb appi võtta näiteks tema sugulane seatapp. Pruudilill on kassitapp seepärast, et lapsed punuvad temast pruudipärgi ja mängivad pulmi.

Kui kassitapp ja lipuvars on lahtimõtestatavad nimed ja maahumalgi (väändub nagu humal, aga sageli maapinnal), siis jooksjarohtudega pole see nii lihtne. Puuduvad nimelt kindlad andmed, et kassitappu oleks kasutatud jooksvahaiguse ehk reuma raviks. Ravimtaim kassitapp siiski on. Rohuks on tema kogu maapealne osa. Teda on tarvitatud haavade paranemise kiirendamiseks ja kõhulahtistina. Viimast toimet on edukalt kasutatud ka koduloomade raviks. Koduloomadele söögiks kassitapp ei sobi. Ta mitte ei tee vaid kõhtu lahti, vaid värskena on isegi ohtlikult mürgine, eriti hobustele. Peale kõhulahtisuse on sooltes tugev ärritus, mistõttu looma käitumine tunduvalt muutub.

Sageli on aga kassitapp tüütu umbrohi nii lillepeenardel kui ka juurviljapõldudel. Tüütu seepärast, et kord sinna sattununa kasvatab ta kiiresti oma maa-alused osad mulla kõige sügavamatesse kihtidesse, nii et neid on pea võimatu kätte saada. Peale selle moodustavad nad mullas ka rohkesti harunenud võrgustiku, seega jääb osa temast alati mulda. Kolmandaks paljuneb ta väga kiiresti. Süüdlaseks on kassitapu maa all roomavad võsundid, millel on arvukalt külgpungi. Igast pungast võib areneda uus võsu ja hiljem taim. Ja isegi kui olete suutnud juurtest ja võsunditest lahti saada ei ole veel kindel, et olete vabanenud kassitapust. Tema seemned võivad mulla sees püsida idanemisvõimelistena üle kahekümne aasta ja siis üllatada teid uue kassitapu taime ilmumisega.

Lõpetuseks kahe sageli segiaetava liigi, kassi- ja seatapu eristamisest. Nagu juba öeldud on hea tunnus taime suurus: kassitapp on alla meetri, seatapp üle meetri. Kassitapu õied on ka väiksemad ning sagedamini mitme kaupa (seatapul üksikult). Lehed on seatapul laiemad ja lopsakamad. Nii nagu siga on kassist suurem, on ka seatapp igatpidi kogukam taim.

Täiendav info Kassitapp

 

 

Keskmine teeleht

Plantago media

saksasaan, lambakõrv, tikatõllad, tilkhain

Keskmine_Teeleht

Keskmine teeleht on kuivade niitude ja loopealsete taim, kes vahel kasvab ka mererandades. Koos inimesega on ta levinud aga ka kõikidesse teistesse kuivadesse kohtadesse. Sellist taime nimetatakse inimkaaslejaks liigiks: ta levib sinna, kuhu inimene läheb. Nii on keskmine teeleht vallutanud terve Põhja-Ameerika, loodusliku liigina teda seal enne eurooplaste kohalejõudmist ei kasvanud. Tema levimiskunst seisneb üksnes selles, et kuidagi tuleb oma imetillukesed mustad seemned mööduva inimese jalgade külge kinnitada. Teelehe peamine levimisviis ongi seemneline paljunemine.

 

Keskmise teelehe õied on koondunud pika liduskarvase varre otsa tihedasse tähkõisikusse. Võib julgelt öelda, et meie teelehtede õisikutest on see üks ilusamaid. Tähk on suhteliselt jäme ja meenutab saba, mistõttu on talle rahva seas ka mitmeid sabadega seotud nimesid antud. Kuid erinevalt paljude teelehtede tagasihoidlikest rohelistest kroonlehtedest on keskmise teelehe kroonlehed kaunilt heleroosad. Ilu lisavad veel pikad harali asetsevad lillad tolmukaniidid, mille otsas on nagu nööpnõelapead valged või lillad tolmukapead. Sellised pika varre otsas kasvavad iludused ei ole märkamatuks jäänud ka lastele. Nad on neist valmistanud huvitavaid mängukanne ja korjanud niisamagi ilu pärast. Kogu Eestis on aga tuntud neist punutavad saani meenutavad mänguasjad ja sealt ka saksasaan ning teised saaniga seotud rahvapärased nimed.

 

Vähem märgatavad on keskmise teelehe lehed, mis kasvavad harilikult mitmete kõrreliste ja jumikate varjus. Kuid ka nende järgi on taime hea ära tunda. Keskmisel teelehel on nad karvasemad kui ühelgi teisel meie teelehel. Need on ühtlaselt kaetud väikeste harjasjate karvadega, mistõttu leht tundub käega katsudes isegi veidi kare. Ka labast tunduvalt lühem lai leheroots on karvane. Kui leht taime küljest lahti tõmmata, siis enamasti jäävad rootsu külge rippuma pikad niidid. Nii et roots on tugevate soontega.

 

Keskmine teeleht on ka laialt kasutatud ravimtaim. Erinevalt suurest teelehest tarvitatakse tema keedist rahvameditsiinis ka nõgestõve ja “väljaveninud soonte” puhul. Loomulikult sobib ta aga ka suure teelehe asemel teena rögalahtistina kopsuhaiguste puhul. Ka temast on saadud abi selliste piinavate haiguste puhul nagu mao- ja soolehaavandid. Keskmise teelehe leht aitab haavu puhastada ja verejooksu peatada, samuti on ta hea haudunud, hõõrutud ja põletatud kohtadele panemiseks. Seejuures ei tohi aga unustada, et haigele kohale peab pääsema taime mahl. Selleks võib mahla kas lehest välja pigistada või siis panna haigele kohale katkimuljutud leht.

Täiendav info Keskmine Teeleht

 

 

 

 

 

 

Kevadine seahernes

Lathyrus vernus

kurelääts, metshernes, ussiernes, imetlemiserohi

 

Kevadine_Seahernes

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 Kevadel õitseb varjukates lehtpuumetsades palju ilusaid lilli. Üks tavalisemaid neist on kevadine seahernes. Tema õitsemist võib näha maikuus ja juuni algul. Seejuures muudavad seaherne õied pidevalt värvi. Puhkemisel on nad lillakad või punakad, vahel roosakad, tasapisi muutuvad aga järjest sinisemaks. Kui õied kuivama hakkavad, siis on nad enamasti päris helesinised. Kuna kevadise seaherne õied on ka küllaltki suured, siis on see taim arusaadavalt ilutaimede pikas nimistus. Ta kasvab enamasti puhmikutena ja sobib niimoodi poolvarjuliste alade haljastamiseks, näiteks parkidesse suurte puude alla või põõsastikesse. Ilus ei ole ta mitte ainult kevadel, lehed püsivad isegi kuni septembrikuuni.

 

Kevadise seaherne äratundmiseks ei ole õisi vaja nähagi, väga iseloomulikud on ka tema lehed ja kasvuvorm. Paarissulgjad liitlehed on tal suuremad kui teistel seahernestel, kusjuures lehekesed on isegi kuni kaheksa sentimeetri pikkused. Suurelehelistest hernestest ja ubadest eristab teda väga pikalt teritunud lehetipp, mis lõpeb väikese pehme ogaotsaga. Lehe alumine pind on selgesti läikiv, veidi sinakas. Nii suuri lehekesi ei ole mõistagi ühel lehel kuigi palju: kolm paari. Lisaks tavalistele lehtedele on kevadisel seahernel olemas ka veel abilehed. Need on leherootsude alusel olevad otse varrele kinnitunud väikesed lehekesed.

 

Kaugemalt võib selle taime ära tunda tugeva püstise kasvuvormi järgi. Kevadeti on ta küllaltki hõre, selles on osalt süüdi see, et kevadise seaherne ülemised lehed avanevad alles õitsemise lõpupoole. Õitsemise ajal ja veidi veel peale sedagi on kevadine seahernes väga hea söödataim kõigile koduloomadele, kes vaid satub tema varjukatesse kasvukohtadesse.

 

Ilusad õied meelitavad kohale ka arvukalt mesilasi. Tolmeldamise eest saavad nad tasuks korraliku nektarisaagi. Mesinikud hindavad teda meetaimena väga kõrgelt. Kuid sellega ei piirdu veel kevadise seaherne kasutamisvõimalused. Vanarahvas on temaga ravinud mitmeid arvatavast äranõidumisest tekkinud hädasid. Sellele viitavad mõned kevadise seaherne rahvapärased nimed, nagu näiteks jooksvarohud või imetlemiserohi.

Täiendav info Kevadine Seahernes

 

 

Kibe tulikas

Ranunculus acris

tulilill, kirburohi, kärnalill, sügeliselill, kanapasalilled, kibekad, narirohi

Kibe_Tulikas

Kibe tulikas on taluaedade, heinamaade ja karjamaade väga tavaline taim. Eriti hästi paistab ta silma karjamaadel, kus loomad on kõik teised taimed ära söönud, kuid jätnud kibedamaitselise tulika kasvama. Nii paistab ta juba kaugele oma haraliste varte ja kuldkollaste läikivate õitega. Kui palju tulikaid on korraga õitsemas, siis paistab eemalt nagu aas põleks. Sellest ka väga laialt levinud nimi tulilill, ja eks nimi tulikaski pärine samast. Kuid seda nime on seletatud ka teisiti: “Sest siis tedda tulli lilleks üitakse, et temmal ni suggune rammu sees on kui tullel, kui tedda ihhu peale pannakse ühhes päwak, tõmmab siis ni sugguse willi ülles, kui ollek tulli põlletan”. Tõsi ta on, et kibeda tulika mahl on üpris mürgine. Nahale sattununa võib ta peale põletuste tekitada ka ville ja raskesti paranevaid haavandeid, nahk muutub kärnaseks, millest ka nimi kärnalill.

Mõnel pool on kibe tulikas tuntud ka ravimtaimena. Vanarahvas tarvitas teda jooksvahaiguse ehk uuema nimega reuma vastu. Sellest kõik jooksvaga seotud rahvapärased nimed. Hästi puhastas ta naha väikestest vastikutest sügelislestadest, sellest nimi sügeliselill. Mõlemal juhul pandi värskeid taimeosi katki muljutult otse nahale. Tänapäeval ei saa sellist ravimist enam mingil juhul soovitada, sest mahl põhjustab ju põletusi, villide teket ja sageli isegi raskesti paranevaid haavandeid. Küll aga on ta hea ravim kuivatatult. Kuivades need mürgised ained lenduvad ja taim muutub ohutuks. Sellisena on tal hea pisikuid ja haigusi tekitavaid seeni hävitav toime. Nii saab selle rohuga ravida näiteks mädanevaid haavu. Korjata võib kibedat tulikat kogu tema õitsemise ajal maist septembrini. Kuid korjamisel ei tohi unustada värske mahla toimet ja peab kummikindad kätte panema. Teda kuivatatakse õhukese kihina varjulises kohas.

Väga laialt on hävitatud kibeda tulikaga kirpusid, sellest nimi kirburohi. Kuid seoses kirpudega räägitakse ka selliseid lugusid, et kui kirburohu seeme peaks jala katki hõõruma, siis lööb see koht punaseks nagu oleks kirp hammustanud. Mõni leiab, et see nimi on tulnud just sellest seigast.

Nüüd oleme saanud rahvasuu läbi kõik tema tähtsamad omadused üle vaadata, aga kuidas kibedat tulikat üldse ära tunda? Kibe tulikas on püsti kasvav haraliste okstega kuldkollaste õitega taim, millel on nii vars kui lehed paljad või kaetud liibunud karvadega. Kõik tema lehed on sügavalt lõhestunud, jagunenud sõrmetaolisteks hõlmadeks. Vars on kogu ulatuses peenike, selle alumises otsas pole paksendit ega ka lillat värvust.

Lisateave Kibe Tulikas

 

 

Kibuvits

Rosa

orjavits, okasroos, kibusk, haukaküüds, koidukannid, pistlik 

 

Kibuvits

Kibuvits on Eesti kuivemate niitude ja hõredamate kuivade metsade taim. Ta torkab juba kaugelt silma oma suurte roosade või valkjate õitega. Kibuvitsadeks nimetatakse suure rooside perekonna looduslikke liike, roosideks aga ainult ilutaimedena kasvatatavaid. Eestis kasvab looduses 11 kibuvitsaliiki, lisaks võib leida mitmeid kultuurist metsistunud liike. Roosiliike on maailmas vaid üle viiesaja, mõnedel andmetel isegi veel kaks korda vähem. Aga kultuursorte võib leida mitukümmend tuhat. Roosid on vanad kultuurtaimed ja roosiaiad on maailmas levinud juba väga pikka aega. Alguse said need Aasiast, Euroopas levisid laiemalt alles möödunud sajandi algul. Tänapäevalgi on suurte kaunite täidisõieliste rooside ilusate värvidega õied ühed enimhinnatud aia- ja lõikelilled. Enamik neist kasvavad põõsakujulistena, osa roose aga ronib mööda tarasid või meenutavad isegi väikest puukest. Eesti looduslikud liigid kasvavad kuni kolme meetri kõrguste põõsastena. Neid võib kasvatada ka iluaedades, kuid nad võivad kergesti metsistuda.

 

Erinevatel kibuvitsaliikidel pole vanarahvas vahet teinud ja nii on ka nende rahvapärased nimed ühised. Kokku on neid väga palju. Orjaroos, orjavits, orjapuhm ja teised sellised näitavad tema kasutamist varasematel aegadel. Kibuvitsa teravate ogadega kaetud vitstega peksti orje, et valu ja piinad ning tekkivad vigastused suuremad oleksid. Kuid tal on ka südamlikumaid nimesid, nagu koidukannid, okasroos, metsroosipuu, neitsi-kannid või neitsilill. Nii et kibuvitsad on tähistanud nii hirmu ja valu kui ka ilusaid õnnehetki.

 

Laialdaselt kasutatakse kibuvitsa paljunemisvahendid. Õitest tehakse kuulsat roosiõli, mida kasutatakse meeldiva roosiõielõhna saamiseks. Peale õli eemaldamist saab õielehtedest veel moosigi keeta, nii et õied võib täielikult ära kasutada. Eriti rohkesti tarvitatakse aga kibuvitsade marju. Botaanikud ütlevad, et need ei olegi tegelikult marjad, vaid imeliku nimega viljad: tõrsikud. See on lihaka viljalihaga vili, mille siseküljel on pähklikesed. Kuid see ei vähenda nende väärtust. Nad sisaldavad rohkest mitmeid vitamiine, eriti aga vitamiini C. Nii kuulub kibuvitsamari ka vitamiinitee koostisse. Tee valmistamiseks tuleb võtta pool teelusikatäit kibuvitsamarju ja samapalju musti sõstraid või pihlakaid. Marjadele valatakse klaas keevat vett ja seejärel lastakse sellel tund tõmmata. Pärast kurnamist võib lisada maitse järgi suhkrut. Juua tuleb kolm või neli korda päevas pool klaasi korraga. Kui teed teha vaid kibuvitsamarjadest, siis soovitatakse neid esmalt veerand tundi keeta, seejärel aga lasta veel ööpäev seista. Sel juhul tuleb kibuvitsa viljadest rohkem toimeaineid välja. Kibuvitsa tee teeb inimest ka lihtsalt tugevamaks ja peletab väsimuse. Koos teiste taimedega aitab see isegi viirushaiguste ja veresoonte lupjumise vastu.

Täiendav info Kibuvits

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Koera-pöörirohi

Hyoscyamus niger

hullukoeraputk, maruhain, hambahain, pinipussuhain

Koera_pöörirohi

Koera-pöörirohi on laialt tuntud taimenimi, kuigi teda ennast võib harva kohata. Taim jääb kergesti meelde oma iseloomuliku välimuse ja veel omapärasema lõhna tõttu. Koera-pöörirohu lõhn meenutab roiskumaläinud raipe oma. Viimase tõttu ei söö teda kariloomad kuigi meelsasti, küll aga võivad teda närida näiteks koerad, kes iga lihalõhnalist asja uudistavad. Sellepärast on tema nimedes ka nii sageli “koera” kasutatud. Peale koerapöörirohu on tal veel lugematul hulgal sama tabavaid nimesid: näiteks hullukoerarohi, koerapeajuured, lollikoerarohi, maruhein ja rumalakoeralill. Need täpsustavad nime teist poolt. See taim võib koera segaseks ajada. Teda olla isegi sel eesmärgil kasutatud: vihamehe koerale viidi koera-pöörirohu keeduvees leotatud leivaviil, koer sõi selle ära ja läks maruvihaseks, ka oma peremehe peale. Samas võis aga juhtuda ka nii, et koer ei näinudki enam oma peremeest, suri enne ära.

Kuid mõistagi ei ole koera-pöörirohi ohtlik vaid koertele. Kõik selle taime osad on mürgised ja võivad inimese seedeteedesse sattudes põhjustada isegi kõige kurvemaid tagajärgi. Koera-pöörirohu leotis kuulus varem ka kurjategijate rikkalikku arsenali. Tema mürgistusnähtudeks on janu tekkimine, peapööritus ja oksendamine, seejärel võivad tekkida krambid ja märatsemishood, imelikud kujutluspildid ja mis kõik veel. Seega ei ole koera-pöörirohu mürgistuse kahtluse korral nalja ja tuleb võimalikult kiiresti kutsuda kiirabi. Enne arstide saabumist võib aga kannatanule anda veega segatud sütt, see imeb endasse mürke, mis ei ole veel jõudnud haige maost ja sooltest imenduda. Ohtlik võib olla ka koerapöörirohu mahla silma sattumine, kui silmi kätega hõõrutakse.

Siiski on seda ohtlikku taime väga mitmesugustel eesmärkidel kasutatud. Ravimtaimena on teda tuntud vähemalt viis tuhat aastat. Kasutatakse peamiselt tema juurekodariku lehti, harvem ka seemneid. Lehtedest ja seemnetest tehtud arstimid olnud aga nii nõutud, et pikka aega on Kesk-Euroopas koera-pöörirohtu suurtel põldudel kultuurtaimena kasvatatud. Aitab ta õiges annuses peamiselt igasuguste valude, kuid ka mitmete peaaegu ravimatute haiguste vastu. Keskajal kasutati teda tuimestava vahendina ka kirurgias, kuid see keelati seadusega ära. Rahvameditsiinis on ta tuntud veel hambavalurohuna. Viimase peletamiseks pandi pöörirohu hallikas seeme valutava hamba alla. Kaasajal ei tohi ise mitte mingil juhul selle taimega ravitsemist proovida, seda võib teha vaid arsti ettekirjutusel. Peale ravimise on teda kasutatud ka nõidade mürgitamiseks: neilt oli võimalik selle mürgi abil valetunnistusi välja meelitada. Põhjustas ju koera-pöörirohi ka meeltesegadust. Kui mürkide lai kasutuspõld aga kõrvale jätta, siis saab temast ka näiteks omapärast hõbevalget värvainet.

Kõige lõpuks taime äratundmisest. Otsida tasub teda prahipaikadelt ja teeservadelt. Koera-pöörirohi on üleni kleepuvate karvadega kaetud. Teiseks on tal ebameeldiv lõhn, nagu juba öeldud. Kolmandaks on tal väga omapärased õied. Need on kellukakujulised, asuvad pika õisiku ülaküljel ja on rohekas- või roosakaskollased, tumedate lillakate soontega. Just õied ja lõhn peaksid tema määramise eriti kergeks tegema. Huvitavad on ka koera-pöörirohu viljad: need on kuprad, mis avanevad kaanega - üpris ainulaadne viljatüüp Eesti taimede hulgas.

Täiendav info Koera-pöörirohi

 

 

 

 

 

 

 

Kollane käoking

Aconitum lycoctonum 

 Kollane käoking on nii haruldane taim, et tema rahvapäraseid nimesid ei olegi teada. Eestis kasvab ta

Kollane_Käoking

 

  teadaolevalt vaid ühes kohas - Viljandi lähedal. Küll on aga laialt tuntud tema siniseõieline sugulane sinine käoking, kelle rahvapärased nimed on kingalill, siller jt. Need taimed erinevad teineteisest peamiselt õite värvuse poolest. Nii sobib sinise käokinga kohta räägitu paljuski ka kollase käokinga kohta. Sinist käokinga kasvatatakse meil vahel iluaedades, kuid looduslikult ta meil ei esine.

 

Kingalill ja siller on käokingale igati sobivad nimetused. Tema õiekate koosneb kolmest värvilisest tupplehest, milledest tipmine on kiivrikujuline. Niisugust õit veidi pöörates näemegi armsat väikest kingakest. Sõna king on ka levinuim käokingade nimedes. Siller sobib aga nimeks seetõttu, et tema paks juurikas on väga sarnane selleri maa-alusele osale. Mõlemad võrdlused on aga toonud ka hulga hukatust!

 

Sinist käokinga peetakse Euroopa üheks mürgisemaks taimeks. Kollase käokinga kohta ei ole selliseid võrdlusandmeid olemas tema kitsa levila tõttu. Kuid ta sisaldab samu mürke ja mitte väiksemates kogustes, nii et igaüks võib ise arvata, kui ohtlik ta on. Inimesele on surmavaks annuseks 2...4 grammi juuremugulaid või 3... 6 tuhandikgrammi puhast käokinga mürki. Laste puhul on juhtunud õnnetusi sedaviisi: kingakujuline õis meenutab koos kroonlehtedest tekkinud nektarimahutitega vankrikest koos kahe hobusega. Neid mänguks noppides satub taime mahl kätele, imbub läbi naha ja tekitab raske lööbe. Õnnetus võib juhtuda näiteks sügelema hakanud kohta keelega lakkudes: nõgese kõrvetus tundub ju nii vähem valus. Sarnasuse tõttu selleri juurtega on aga söödud nii selle taime lehtede salatit kui ka juuri. Mürgistus ilmneb juba mõne minutiga pärast taime söömist. Arstidel õnnestub inimest käokinga mürgistusest harva päästa. Surma põhjuseks saab südame- või hingamislihaste liikumatuks muutumine.

 

Arvukalt on käokingaga olnud mürgitamisi. Just kollase käokingaga on germaani rahvad hävitanud hunte. Käokingaga olla endalt elu võtnud ka Aristoteles, kui teda süüdistati Aleksander Suure mürgitamises. Tekkinud olla esimene käoking nii. Mütoloogiline vägilane Herakles laskus surnuteriiki Hadesesse ja tõi maapeale selle valvuri, kolmepealise Kerberose. Seepeale pimestas viimast terav päikesevalgus ja lõuad tema kõigis kolmes peas hakkasid vahutama. Vahust tekkiski esimene taim. Ladinakeeles sai ta nimeks Aconitum, sest see juhtus Akonai linna lähedal.

Täiendav info Kollane Käoking

 

Kollane mesikas

Melilotus officinalis

meesikas, maarjamalts, kollane kiviristikhein, vahane miihain  

Kollane_Mesikas

 

Kollane mesikas on suurekasvuline liblikõieline, kelle tunneb niidul sageli juba kaugelt ära isegi taime nägemata. Reetjaks on kollase mesika iseloomulik tugev lõhn. See lõhn on nii eriline, et talle on isegi nimi pandud. See on kumariinilõhn. Mõnele inimesele see lõhn meeldib, teistele aga tundub ebameeldivana. Sama lõhn on ka näiteks kõrrelistest maarjaheinal ja lõhnheinal. Ilmselt selle tõttu on kollane mesikas rahva seas oma nimeks saanud ka maarjamaltsa. Mesilastele see lõhn meeldib ja seetõttu võib neid mesikate ümber näha alati kogu nende pikal õitsemise ajal juunist septembrini. Ka mesinikud peavad mesikat üsnagi heaks meetaimeks.

 

Loomakasvatajad aga sageli kiruvad seda kollaste õitega taime. Põhjus on see, et loomad teda tugeva peletava lõhna tõttu ei armasta. Ta võib heina sees isegi ohtlikuks muutuda. Segades mesikat märja heinaga, võib see üpris kergesti rikneda. Riknenud mesikat söövad aga loomad paha aimamata, sest sel pole enam iseloomulikku lõhna. Kuid selline heina sees riknenud mesikas võib loomal tekitada verist uriini, verevalumeid ja raskesti hüübivaid verejookse, mis võivad isegi surmaga lõppeda. Sama toime on tal ka inimesele.

 

Võib tekkida mõte: ega inimene nii loll ole, et hakkab lehma kombel mesikat närima, veel enam riknenud mesikat. Kuid oht on siiski olemas. Kirjeldatud toime tõttu tehakse kollasest mesikast ravimit, mis aitab liigse verehüübimise puhul. Kuid samuti kasutatakse taime ülemisi otsi koos õitega rahvameditsiinis. Kuivades tekib seesama ohtlik mürk, mille liigsel sissevõtmisel võibki tekkida mürgistus. Rohkem tarvitatakse teda küll kompressidena või lihtsalt haigete kohtade loputamiseks paisete ja mädanevate haavade korral.

 

Kuna kollase mesika lõhn on väga tugev, siis on teda kasutatud ka maitsetaimena ja parfümeeriatööstuses. Kuivatatud lehti lisatakse näiteks rohelisele juustule, kuivatatud võrseid koos lehtede ja õitega aga mitmetele alkohoolsetele jookidele. Nii saadakse kumariinilõhn ja mõrkjas maitse. Samuti on kollase mesika lehti ja õisi pandud suppidesse, salatitesse ja kompottidesse.

 

Ära võib kollase mesika tunda kollaste üle poole sentimeetri pikkuste õite ja lehtede alusel olevate terveservaliste abilehtede järgi. Samuti peavad tema kolmetiste liitlehtede lehekeste servad olema täiesti korrapäratult hambulised.

Täiendav info Kollane Mesikas

 

 

Kollane ülane

Anemone ranunculoides

kollane varesjalg, kollalill, külma lill, sarapuunaat

Kollane_Ülane

 

Kollane ülane on umbes sama tavaline kui valgete õitega võsaülane. Samuti on ta kevadel armastatud vaasililleks. Kollane ülane õitseb võsaülasest veidi hiljem. Kuid nagu ülaste puhul ikka, ei ole kunagi liiast ettevaatus nende korjamisel. Ilmselt on kõigile juba väiksest peale seletatud, et ülased on mürgised ja pärast taimede korjamist ei tohi käega silmi või nägu hõõruda. Ütleme veel niipalju juurde, et mürgistuse võib saada ka lihtsalt kui ülaseid kaua nii käes hoida, et taimemahl pääseb kätele. Tundlikumad inimesed aga ei saagi ilma kinnasteta ülaseid korjata. Ülased põhjustavad nahal eelkõige vesivillide teket, kuid need lõhkevad hiljem ja siis tekivad väga raskesti paranevad haavad. Eriti mürgine on kollase ülase risoom. Seda on Kamtsatka elanikud kasutanud isegi mürginoolte valmistamiseks. Nendega ei surmatud siiski inimesi, vaid ikka loomi. Isegi vaalu olla nendega kätte saadud.

 

Kuid kollase ülase mürgid on kasulikud ka rahvameditsiinis. Eestlased on nendega ravinud eelkõige reumat ja peavalu pannes välispidiselt nahale värskeid taimeosi. Kollatõve puhul olla kollalille teed joodud. Kuid teiste maade rahvad on kollast ülast palju väärtuslikumaks ravimtaimeks pidanud kui eestlased. Nii on kollasest ülasest abi saadud astma, rahhiidi, silmahaiguste, läkaköha, halvatuse, vesitõve, süüfilise ja teistegi haiguste korral. Samuti on kollase ülase lehti tarvitatud higileajava vahendina ning neerude ja kopsude töö tugevdajana. Ravimisega peab aga ettevaatlik olema, sest mürgise taimega võib endale kergesti kasu asemel kahju teha.

 

Palju võib rääkida ka ülaste õitest. Kollasel ülasel on nad kollased, teistel meie liikidel valged. Need ilusad värvid ei kuulu aga kroonlehtedele, nagu koolitunnist harjunud ollakse. Kroonlehed ülastel hoopis puuduvad. Need värvilised on suured ja õhukesed tupplehed. Õiest veidi allpool asuvad aga kollasel ülase ainsad varrelehed. Ülaste lehed on aga peaaegu ilma kaitsekihtideta, sest neid lehti läheb taimel vaja vaid paariks kuuks. Nimelt algab ülastel juba juuli lõpul suvine puhkepaus. Seepärast kuivavad ülaste lehed ruttu, kui nad ei saa korjates koheselt vaasi. Kuid taime jaoks on ka üks veel suurem häda. Sellised lehed on ahvatluseks rohketele putukatele ja seentele.

Täiendav info Kollane Ülane

 

 

Kortsleht

Alchemilla

kaste rohud, krooklehed, krookslehed, müristamiserohi

Kortsleht

 

 Kortslehe tunneb ära kortsuliste lehtede järgi. Noorelt on need algul kokkuvolditud nagu üks kaunis keskajast pärit lehvik. Päris lamedaks ei muutu lehed ka avanenult. Nii koguneb suvehommikutel sageli kortslehe lehe alumisse ossa iseloomulik kastetilk. See voolab kokku lehe küllaltki suurelt ümaralt kuni neerukujuliselt pinnalt.

 

Kortslehe liike on väga palju, kuid nad erinevad üksteisest väga vähe. Algajatel on neid väga raske määrata ja ega botaanikutelgi ei õnnestu see mitte iga kord. Seetõttu võibki kõiki neid arvukaid liike käsitleda koos hariliku kortslehena. Täpsemaks määramiseks peavad taimed olema õigel ajal korjatud, tavaliselt juunis või juulis ning võimalikult kõikide taimeosadega. Liigid erinevad üksteisest sageli vaid karvasuselt, hõlmade kujult, arvult või suuruselt. Võib tekkida küsimus, kas sellised liigid, mis väga väikeste tunnuste poolest üksteisest erinevad, looduses sassi ei lähe. Kortslehe puhul võib ütelda, et kuigi tunnused erinevad vähe, seda ei juhtu. Neil ei saa toimuda päriliku materjali ristumist. Selle põhjus on lihtne: Eestis esinevatel liikidel on tolmukad ilma peadeta, need ei tooda õietolmu ja seega ei saa viljastatud ka kortslehe seemnealgmed.

 

Kuidas siis ikkagi kortsleht paljuneb? Üks võimalus on vegetatiivne paljunemine. Seda kortsleht ka kasutab: risoom võib emataime lähiümbruses anda uusi taimi. Kuid nii huvitav kui see ka pole, on kortslehtedel laiemalt levinud siiski seemnetega levimine. Kuid kuna munarakud pole viljastatud, siis käib ka seemne kasvamine üsna eriliselt. Nimelt hakkab taime idu arenema munaraku kõrval olevatest tavalistest taimerakkudest. See tagabki selle, et kõik ühe emataime seemnetest kasvavad taimed võivad olla ühesugused. Välistingimused suunavad küll veidi kortslehe mõningaid omadusi, näiteks taime suurust, kuid põhilised tunnused jäävad enamasti muutumatuks.

 

Kuna kortslehe õisi ei ole vaja tolmeldada, siis on nad ka täiesti ilmetud: rohekad, ilma igasuguste ilustuste, meelitava lõhna ja nektarita. Sellised õied jätavad putukad enamasti külmaks. Kuid inimesi huvitavad need kui ravimid. Ravimtaimena kasutataksegi kortslehe kogu ülemist osa, mitte ainult õisikuid. Nendest on saadud abi eelkõige mitmesuguste naistele omaste haiguste puhul, mil neist tehakse teed. Kuid hea on teada ka rahvatarkust, et kortslehe tõmmisega loputatakse üleväsinud või põletiku poolt haaratud silmi ja varsti hädad kaovad nagu imeväel. Tõmmiseks tuleb võtta poolteist supilusikatäit ürti (see ongi see taime ülemine osa koos õitega) ja lisada klaas keeva vett. Keeta ei tohi, kuid tõmbama peab see jook neli tundi. Siis kurnatakse ja ravim ongi valmis. Tõmmist võib kasutada ka samamoodi kui teed.

Täiendav info Kortsleht

 

Kõrvenõges

Urtica dioica

nogulane, nõgene, treegal, supinõges, suskja 

Kõrvenõges

 Meie looduses kasvab kaks nõgeseliiki: kõrvenõges ja raudnõges. Mõlemad on tavalised umbrohud. Raudnõges on eelkõige köögiviljaaedade viljaka mulla taim, kõrvenõges kasvab aga väga erinevates kohtades, nii viljakal aiamullal kui ka viljatul kivimüüril. Siiski rohkem meeldivad ka temale rammusad kasvukohad. Sellised on näiteks vanad sõnnikuhunnikud, lautade ja heinaküünide servad, samuti niisked pehme huumuserikka mullaga metsad. Heades tingimustes levib kõrvenõges oma rohkete maa-aluste vartega väga ruttu. Need kollakad varred puituvad, annavad rohkesti külgharusid ja edaspidi ka uusi taimi. Nii muutubki kõrvenõges raskesti hävitatavaks kiiresti levivaks umbrohuks.

 

Kõrvenõgest ja raudnõgest teineteisest eristada pole kuigi raske. Kindlasti oskab seda inimene, kes on pidanud peenraid rohima. Kõrvenõges on suur ja tugev taim ning tavaliselt päris koduaeda või põllupeenrale ei trügigi. Kui ta ka ilmub peetide-kaalikate vahele, siis ei sära oma täies hiilguses. Raudnõges on aga küllaltki õrn põllupeenarde taim. Ta on üheaastane, üldkujult kõrvenõgesest kitsam. Tema lehed on ümaramad ja mitte nii pikalt teritunud tipuga kui kõrvenõgesel. Samas tema leheserva hambad on rohkem lehe suhtes risti ja tunduvad lehelaba suurusega võrreldes hoopis suuremad. Kõrvenõgese õisikud on pikemad ja sihvakamad kui raudnõgese omad. Ning lõpuks on kogu kõrvenõges hallikasroheline, raudnõges aga enamasti puhasroheline.

 

Nende kahe liigi eristamine on eriti tähtis seetõttu, et raudnõges on meile vaid tüütu umbrohi, kuid kõrvenõges mitmeti väärtuslik taim. Kõigepealt peab rääkima kõrvenõgesest kui ravimtaimest. Tee keetmiseks kogutakse kõrvenõgese lehti. Seda on hea teha suve esimesel poolel, siis ei ole lehtedel veel roosteplekke ja lehed jäävad kuivanult ilusateks rohelisteks. Tee jaoks võetakse teelusikatäis peenestatud lehti klaasi keeva vee kohta, segul lastakse jahtuda. Juuakse teda lonkshaaval üks klaasitäis päeva jooksul. Nõgeseteel on väga palju häid toimeid, olgu neist siinkohal vaid mõned tähtsamad nimetatud. Nõgesetee puhastab verd mürkainetest ja korrastab meie ainevahetust. Samuti on ta üldtugevdava toimega ja annab meile mitmeid vajalikke vitamiine. Nõgeseteed juuakse ka erinevate sisemiste verejooksude puhul. Nõgesetee toob tagasi ka kadunud söögiisu. Nõgese tarvitamisel peab aga ka seda teadma, et üle paari nädala ei tohi seda teha. Lihtsalt, mõned nõgeses peituvad ained võivad meie vere normaalse hüübimise ära rikkuda.

 

Kuid nõgeselehtede keedist saab kasutada ka välispidiselt, näiteks reumavalude leevendamiseks. Sama toime on nõgesevihtadega vihtlemisel. Hea peapesuvee saame, kui keedame nõgeseid vees ja peseme saadud veega pead. Selline ravi vabastab meid kõõmast, soodustab juuste kasvu ning peatab juuksekarvade väljalangemise. Eriti hea on toime aga siis, kui lisame keetmisel kõrvenõgestele veel takjajuuri. Seetõttu lisatakse nõgeseekstrakti ka sampoonidele.

 

Nõgest võib vaadelda kui toidutaimena. Kevadised värsked nõgesed on suurepäraseks salatiks ja neist saab väga tervisliku vitamiinirikka supi. Nõgeselehtedest tehakse ka ohutut rohekat värvi nii toiduaine- kui ka ravimitööstusele. Heaks toiduks on nõgesed koduloomadele. Ning lõpuks võib nõgesevartest saada suurepärast kiudu nii riide, võrgu kui nööri punumiseks.

 

Nõgest võib vaadelda kui toidutaimena. Kevadised värsked nõgesed on suurepäraseks salatiks ja neist saab väga tervisliku vitamiinirikka supi. Nõgeselehtedest tehakse ka ohutut rohekat värvi nii toiduaine- kui ka ravimitööstusele. Heaks toiduks on nõgesed koduloomadele. Ning lõpuks võib nõgesevartest saada ka suurepärast kiudu nii riide, võrgu kui ka nööri punumiseks.

Täiendav info Kõrvenõges

 

Leesikas

Arctostaphylos uva-ursi

leeske mari, linnumari, seapohlad, tuhkpohlad 

Leesikas

 Leesikas on üks tuntumaid ravimtaimi erituselundite mitmesuguste haiguste puhul. Näiteks aitab leesikalehetee hästi neerupõletiku või sapikivitõve puhul ning aitab suurendada uriinieritust. Vahest vaid pohlalehed suudavad nende omaduste poolest leesikaga võistelda. Kuna leesika lehed on paksud ja nahkjad, siis ei tule neist toimeained kergesti välja. Seetõttu tuleb leesikaleheteed keeta viis minutit ja jooma hakata alles siis kui ta on jahtumiseni tõmmanud. Selle tugeva ravimi tarvitamisel on omad ohud. Kui teda palju tarvitada, võib tekkida valu neerudes, osa neerusoonekestest võib isegi ummistuda. Selline kõrvalnähtus on tingitud parkainetest. Seetõttu tohib leesikateed ka täiskasvanud inimene juua vaid ühe klaasi päevas. Sobilik oleks kolmandik klaasi kolm korda päevas. Tee valmistamiseks võetakse ühe klaasi kohta teelusikatäis kuiv lehti. Parkained on aga head naha parkimiseks.

Leesikalehti kogudes on väga kerge taimele liiga teha. Leesikas kasvab maadmööda roomava kääbuspõõsana. Tema varred algavad ühest kohast ja lähevad laiali igasse suunda, ise pidevalt rohkesti harunedes. Kõikjal tekivad vartele alla ka uued juured. Vahel võib ühe taimepadja läbimõõt ulatuda paari meetrini. Sellistel suurtel taimedel tuleb lõigata varred poole pikkuse pealt läbi ja siis läbilõigatud varreotsad üles kiskuda. Taimi ei tohi juurtega välja tõmmata. Harude maharaiumine ei pidurda leesikapõõsa kasvu. Niimoodi toimides taastub põõsas endisel kujul viie aastaga ja siis võime teda uuesti samasse kohta koguma minna. Kogutud varred tuleb puhastada prahist ja kõlbmatutest lehtedest ning siis vilusse kuivama panna. Hiljem tuleb lehed vartelt maha tõmmata ja teematerjal ongi valmis.

Leesikal on ka ilusad punased marjad, mis meenutavad pohla omi. Need on aga hoopis teise maitsega, õigemini maitsetult jahused. Enamasti nad inimestele ei meeldi, kuid vaese loodusega tundrates on neist pikka aega jahu tehtud. Saadud jahust valmistatud körti nimetati aga kamaks ja see oli igati väärtuslik lauakate. Leesikamarjad on üks meelistoit karudele, seetõttu on leesika rahvapäraste nimede eesnimeks sageli liide karu-. 

Ka ülejäänud osa taimest sarnaneb pohlaga ja paljud ei teegi neil ilma marju maitsmata vahet. Kuid neil on siiski olulisi erinevusi. Nimelt ei ole pohl kunagi roomavate vartega. Teiseks on neil erinevad lehed. Pohla lehe alus on ümardunud, leesikal aga pikalt ühtlaselt kiilukujuliseks rootsuks ahenev.

 

 

 

Leesikat võib kasvatada ka ilutaimena. Hästi sobib ta kallakute kaunistamiseks. Ilusad on nii tema sügisesed marjad kui tihedalt varsi katvad lehed. Kevadel lisavad ilu ka õiekobarad. Need õied tolmlevad parema meelega putukate abil, kuid vajadusel võivad ka end ise tolmeldada. Selline asi on võimalik seetõttu, et emakas ja tolmukad valmivad ühel ajal.

Täiendav info Leesikas

 

Lepiklill

Chrysosplenium alternifolium

lepalill, kärnalill, linnusilm, porililled, piimalill 

Lepiklill

 

Lepiklill on hästi tuntud Ida-Eestis, kuid päris võõras taim saarlastele. Niisugune on selle muidu päris sageda metsaelaniku levik: idapool tavaline, kuid läände minnes arvukus järjest väheneb. Sageli on lepiklill tuttav lastele kirbuõunapuu nime all. Selline vahva nimi on igati tabav ja talle sobilik. Lapsesuu märkab ikka õiged asjad ära. Lepiklille viljad meenutavad tõepoolest õunu, kuid on nii väikesed, et parajad kirpudele. Tegelikult on tal viljadeks aga kuprad nagu näiteks magunatelgi.

 

Omapärase välimuse tõttu jääb ta hästi meelde. Esmalt torkab silma looduses harva kohatav hele kollakasroheline värvus, mis isegi nagu säraks veidi. Sama värvi ümarad lehed moodustavad ümber õisiku ilusa laia krae. Õisik ise istub lapiti nende lehtede peal. Neid lehti nimetatakse kõrglehtedeks, sest nad kinnituvad õieraagudele. Kokkuvõttes võiks öelda, et lepiklill ei olegi mitte kirbuõunapuu, vaid hoopis kandikule laotud õunakuhi. Kuid lepiklillel on ka pärislehed olemas. Neid asub nii varrel kui juurmise kimbuna. Varrelehed on väiksemad ja lühema rootsuga. Kõikidel lehtedel on aga metsas küllalt harva kohatav ratasjas kuju. Selline lill sobiks hästi haljastusse. Praktiliselt saab teda aga kasutada vaid porimülgaste ja võsastike kaunistamiseks, sest just sellistes kohtades see taim kasvada armastab. Eks tehke ise proovi.

 

Teadma peab aga seda, et saaki te oma “õunapuudelt” koristada ei või, sest lepiklille seemned on mürgised. Küll on aga seda tavalist taime muul moel ära kasutatud, nimelt vanade tarkade poolt arstimisel. Lepiklille mahla on pandud mitmesugustele nahal olevatele kärnadele, et haavad ilusamini ja kiiremini paraneksid. Sellest on tulnud ka taime laialt levinud nimi - kärnalill. Samuti hõõrutakse lepiklille lehtedega nahka vistrike, villikeste, nõgestõve ja mitmete teiste nahahaiguste korral. Ka võib kogu taime maapealsest mahlakast osast teha keedist. See on hea ravim köha, palaviku ja palju muugi vastu.

Täiendav info Lepiklill

 

 

Leseleht

Maianthemum bifolium

metsviinamari, oravalill, täuhein, ussimarjad, viinalilled

Leseleht

 

Leseleht on meie metsade ühe tavalisema rohttaime jaoks natuke nukker nimi. Eks ole ju leseks jäämine ja lesk olla alati kurb. Ilmselt on ta nime saanud seepärast, et sageli on taimel näha vaid üksik nukker leht. Teise lehe kasvatab leseleht endale alles vahetult enne õitsema hakkamist. Kellele pole aga õisi ja viljade saamist sel aastal ette nähtud, selle leht jääbki üksikuks.

 

Kuid vanarahvas teab leselehe kohta ka palju teisi nimesid. Ilma abikaasata on ka neitsi ja nii on leselehele nimeks antud ka hellitavalt metsaneitsi. See nimi sobibki talle ehk rohkem, sest kunagi võivad ju ka üksikud lehed endale paarilise saada. Laialt on levinud ka nimed viinamarjad, viinalilled, viinaleht ja teised seesugused. Need nimed on tulnud sellest, et tema marjade, aga ka lehtede söömine võib inimese purju teha. Tegelikult võib selline mõnu otsimine väga kurvalt lõppeda. Nimed jänesemari, linnumari, rebasemari ja ussimari kinnitavad aga seda, et leselehe marjad on heaks toidupooliseks metsloomadele. Selleks leseleht oma marju kasvatabki: loomad levitavad punase viljaliha sees peidus olevaid seemneid. Need seemned loomade seedeteedes ei hävi ja leiavad koos väetisega uue kasvukoha. Kuid leseleht ei rahuldu vaid selle levimisviisiga. Ilmselt kardab ta, et seemned ei satu sobivasse kohta või jääb talle nii vallutatavatest aladest väheseks. Igal juhul on tema peamiseks levimisviisiks saanud risoomi abil levimine. Nii moodustub ühest taimest mitmekümne ruutmeetri suurune tihnik. Metsas leselehe tihnikut vaadates ja tema pisikesi marju imetledes tekib mõte, et äkki on tal seepärast risoomi abil levimise võimalus, et taimi oleks ühes kohas rohkem koos. Sel juhul viitsivad metsloomad neid sööma tulla (kes ikka viitsib üksikut marja otsida!) ja leiavad taimed ka kergemini üles.

 

Rääkima peab veel sellest, et leseleht on tuntud ka ravimtaimena. Taime vesileotisega on ravitud neeru-, südame- ja külmetushaigusi, ka palaviku korral on temast abi saadud. Toimeained on samad, mis maikellukesel. Ning samamoodi peab hoiatama, et seespidine tarvitamine on küllaltki ohtlik. Raskem mürgistus võib lõppeda teadvuse kaotuse ja isegi surmaga. Punased marjad ahvatlevad end sööma, seega peab ettevaatlik olema just laste puhul. Kergema mürgistuse korral tekib iiveldus, kõhuvalu, oksendamine ja peapööritus.

Täiendav info Leseleht

 

Liht-naistepuna

Hypericum perforatum

jaanilill, luuvalurohi, neitsipuna, vereseletuserohi, viinalill

Liht_Naistepuna

 

Naistepuna on vana ja rahva hulgas tuntud ravimtaim, kel on palju erinevaid kasulikke omadusi. Egas siis ilma asjata öeldud, et jaanilaupäeva öösel korjatud jaanirohud aitavad terve aasta iga haiguse vastu. Naistepunal arvati olevat koguni nõiavägi.

 

Naistepuna hakkab õitsema jaanipäeva ajal ja sellest ka paljud Jaaniga seotud nimed. Õitsvaid naistepunasid võib edaspidi paari kuu jooksul kohata. Parimaks ravimiks on siiski suve alguse taimed, kui õied on alles noored. Korjata tuleb naistepunal peaaegu kogu vart koos lehtede ja õitega. Kasvama jäetakse selle taime kõige alumine puitunud varre osa. Kuivatamiseks võib naistepunad kimpu siduda, et neid oleks siis hea kuhugi sooja ja pimedasse riputada. Kuidas siis seda väärtuslikku ravimit kasutada? Sagedamini tehakse seda teena ja õli- või viinaleotisena. Naistepuna abil on ka kibedaid veine toodetud. Lõuna-Eestis kutsutakse naistepuna sageli viinalilleks seepärast, et teda pandi sageli kosjaviina sisse, et viin võimsam ja armuasjade ajamine kindlam saaksid. Samuti andvat naistepuna õied värvitule viinale kauni punase värvuse.

 

Rahvapäraste nimede järgi võib otsustada, et naistepuna on mitmete naistehaiguste ravimisel tähtis taim. Seda ta tõepoolest on. Kuid naistepuna aitab ka mitmete muude siseelundite, eriti aga seedeteede häirete korral. Välispidiselt on naistepuna kasutatud haavade, paisete ja põletuste raviks ja igeme- ning suu limaskestade põletike korral kuristamiseks. Ergutava vahendina on ta õige taim ka paljude teiste hädade puhul, eriti hästi mõjub ta hingamisteedele. Naistepunal on aga ka lihtsalt kogu keha rahustav toime.

 

Kust naistepuna oma nime on saanud, selle kohta on mitu erinevat arvamust. Ühed arvavad, et kui “naisterahvastel on asjad kinni, siis naistepunadest tee teeb lahti”. Teised on jälle seda meelt, et verejooks jääb hoopis kinni. Kõige laiemalt on aga levinud teadmine, et “kui naesterahvad kahvatud ja valged seisavad, siis pidada nad naestepuna-heinadest keedetud teed jooma. Siis tuleb puna palgesse”.

 

Naistepunadega saab nahka parkida ning siidist, eriti aga villast riiet värvida. Naistepuna kogu maapealne osa annab erinevate ainetega koos kollase, punase või vahel peaaegu musta värvi.

 

Sagedasti esinevaid naistepuna liike on meil kaks: liht- ja kandiline naistepuna. Nad on mõlemad piisavalt sarnased, et sobida nii ravimtaimeks, parkimiseks kui ka värvaine tootmiseks. Siiski on ka paar kindlat eristamistunnust. Esiteks on kandilise naistepuna vars selgesti neljakandiline, liht-naistepunal on aga vars ümar ja vaid kahe tiivulise kandiga. Teiseks on liht-naistepuna õite tupplehed kaunis terava tipuga, kandilisel naistepunal aga tömbid.

 

Lõpetuseks aga ka väike hoiatus. Suures koguses võib naistepuna põhjustada mürgistusi. Seejuures sageli avaldub mürk alles siis, kui heledale nahale paistab päikesevalgus. Seega muutub inimene või loom valguse suhtes ülitundlikuks. Õnnetumatel juhtudel võib naistepunamürgistus viia ka krampide ja ajukahjustuseni.

Täiendav info Liht-Naistepuna

 

 

Harilik luuderohi

Hedera helix

jooksvarohi, ehvei, eefeu, aknavääne

Harilik_Luuderohi

 

Luuderohu kohta ei julge paljud arvata, et ta kasvab meil Eestis ka looduslikult. Niivõrd harjunud ollakse sellega, et luuderohi on toataim või kasvatatakse teda vahel ka õues majade ümbruses, haljasaladel, kalmistutel. Eestis on luuderohi oma levila põhjapiiril, meie kliima on talle ebasoodne ja seetõttu külmub ta talvel sageli kuni maapinnani. Ka on ta nagu pahane, et peab siin põhjamaal kasvama, sest luuderohi meil harilikult ei õitse ega vilju. Nii ei olegi võimalik kohata tema pisikesi rohekaid õisi, mis asuvad suurtes õisikutes. Need pidid lõunapoolsetes maades olema väga heaks meeallikaks. Huvitav on see, et luuderohi õitseb sügisel. Septembris-oktoobris puhkevad õied ja marjataolised luuviljad valmivad kevadeks. Kui ta Eestis õitseb, siis on see augustis. Viljad on luuderohul peaaegu mustad.

 

Luuderohi ei ole talle ilma põhjuseta nimeks pandud. Vanarahvas on temaga ravinud mitmeid luuhaigusi. Selleks on tehtud keedist, milles vannitati haigeid kohti. Kuna taim on mürgine, ei tule joomine-söömine mingil juhul kõne alla. Isegi taimemahla nahale sattumine võib põhjustada tugeva ärrituse. Söömine aga kutsub esile ägeda oksendamise, millega kaasneb tugev kõhuvalu. Sellises olukorras tuleb kiiresti kutsuda arstiabi.

 

Nii et ise ravitsema hakata ei ole kuigi mõttekas. Loodusest ei või aga luuderohtu ei ravimiks ega ka kaunistuste punumiseks üldse korjata, sest ta on meil looduskaitse alul. Luuderohi, kes paljude teadmata siiski meil looduslikult kasvab, on üpris haruldane. Kohata võime teda vaid üksikutes kohtades Hiiumaal ja mõnel pool Saaremaal. Seal ronib ta niisketes varjukates sega- või lehtmetsades kuni kuue meetri kõrgusele puu otsa, mõnikord jaksab aga vaid mööda maapinda roomata. Ta on meie tõeline liaan. Kuid soojematel aladel kasvab ta veelgi pikemaks. Luuderohi võib oma ronijuurte abil tõusta isegi kolmekümne meetri kõrgusele puu otsa. Kuna ta on igihaljas, siis võib ainuüksi luuderohi koos puudega luua tõelise padriku ilme.

 

Luuderohi on laialt levinud ilutaimena. Meil kasvatatakse toas mitmeid erinevaid liike ja vorme. Kõik need erinevad lehtede kuju, suuruse, värvuse ja muu poolest. Kuid iluaedades on teda kasvatatud juba isegi antiikajal. Luuderohi on Antiik-Kreekas seotud ka religioossete tavadega - ta on pühendatud veinijumal Dionysosele. Sageli võib lõunamaiste vanade kõrtside ustel kohata sisseraiutud luuderohu kujutist.

Täiendav info Harilik Luuderohi

 

 

 

 

 

Lõhnav kummel

Chamomilla suaveolens

kamel, kammetee, kanapasalill, ubinhein, õuekummelid 

Lõhnav_Kummel

 Lõhnav kummel on tuntud ravimtaime teekummeli tagasihoidlikum sugulane. Ta on väiksem nii kasvult kui ka kasulike ravitoimetega ainete sisalduse poolest. Kõiki teekummelis olevaid kasulikke aineid lõhnavas kummelis polegi, näiteks ülitundlikkust vähendavat ainet. Seega ei aita lõhnav kummel allergiliste haiguste puhul nii tõhusalt kui teekummel. Nii kasutataksegi teda sagedamini vaid välispidiselt, mitte sissejoodava teena. Juuste pesemisel annab ta enam-vähem sama hea tulemuse kui teekummel.

 

Ehkki lõhnav kummel jääb paljuski teekummelile alla, on ta siiski väärtuslik ravimtaim. Eelkõige seetõttu, et teda on tunduvalt lihtsam koguda ning sageli kasvab ta taluõuedel lausa massiliselt. Ohtralt kasvab teda äärelinnade majahoovides, kuid linnast ei maksa ravimtaimi siiski koguda. Lõhnavat kummelit leiab kõige sagedamini kinnitallatud mullaga kohtades, näiteks jalgradadel. Ka taimed ise on väga tallamiskindlad. Sellise kasvukoha on lõhnav kummel vallutanud seepärast, et tal on vastav levimisviis. Kui ta kasvab teeradadel, siis astuvad talle kindlasti paljud jalad peale. Kuid jalgade külge saab jätta oma seemned ning nõnda neil on võimalus rännata uude sobivasse kasvukohta. Kui aga keegi appi ei tule, siis peab lõhnav kummel laskma oma seemned tuulel laiali kanda. Kuna lõhnav kummel kasvab sageli ka loomade jalge all, siis ongi ta saanud nimed loomakummel, õuekumme ja teised seesugused.

 

Teekummelist pole lõhnavat kummelit raske eristada. Ühisteks tunnusteks on neil tugev meeldiv kummelilõhn ja kuhikjas seest õõnes õiepõhi. Teekummelil on valged keelõied nagu härjasilmal. Erinevalt teekummelist on lõhnav kummel oma keelõied ära kaotanud. Nii koosnevad lõhnava kummeli õisikud ainult ühesugustest õitest - putkõitest. Putkõied on mõlemasugulised, see tähendab, et neis on olemas nii normaalne emakas kui ka tolmukad. Lõhnava kummeli õisikud on kollakasrohelised ja ümmargused. Sellistena meenutavad nad toorest rohelist õuna. Nii ongi üheks lõhnava kummeli väga laialt levinud nimeks saanud ubinhein, on ju õun teise nimega ubin.

Täiendav info Lõhnav Kummel

 

 

Maajalg

Glechoma hederacea

kassiratas, pinipuss, maa-aluserohi, roosirohi

 

Maajalg

 

Maajalal on kaks laialt levinud nime: maajalg ja kassiratas. Need mõlemad viitavad tema iseloomuliku välimusega lehtedele. Nimelt on maajala lehed ümmargused nagu rattad või laiad nagu mingi looma jalajäljed. Kuid ometigi pole otseselt need nimed vanarahva hulgas kuigi laialt tuntud. Vanad eestlased teadsid seda taime rohkem kui kassinaerist, maa-aluserohtu, maaliseheina roosirohtu või paistetuserohtu. Huvitavamatest nimedest võiks mainida veel seamuru.

 

“Maa” ja “muru” viitvad sellele, et maajalg kasvab maa ligidal. Tõepoolest näeme sagedamini vaid mööda maad roomavaid maajala varsi. Sellised võivad kasvada pea meetripikkuseks. Maajala varred juurduvad igal sõlmekohal ja annavad omakorda rohkesti võsundeid. Kõik varred on rohkete ümarate lehtedega. Kuid olgu siin lisatud, et need lehed on serval täkilised ja värvuselt kaunilt tumerohelised, isegi veidi läikivad. Tänu oma kiirele võsundite abil paljunemisele võib maajalg kiiresti katta küllaltki suured maa-alad, ta vajab vaid piisavalt niiskust ning küllaltki viljakat mulda. Sellised suured kogumikud on sageli vajalikud, et hõivata lagedaid alasid. Kuid aedades ja kiviktaimlates võib maajalg muutuda väga tüütuks umbrohuks. Kes soovib midagi huvitavamat proovida, see võib panna maajala potti kasvama ja riputada sobivasse kohta üles: temast kasvab kaunis ripptaim.

 

Õied on maajalal vähemärgatavad, sest nad on väikesed, kuid lähemalt uurides pole neil viga midagi. Värvuselt on need lillakad, väikeste punakate laigukestega. Maajala õied moodustavad väikeseid männaseid ülemiste lehtede kaenlas.

 

Nimed maa-aluserohi, roosirohi ja teised seesugused viitavad ka taime kasutamisele rahvameditsiinis. Seejuures peab aga teadma, et maajalg on küllaltki tugevatoimeline arstim ja temaga ei või liialdada. Hobustel võib ta põhjustada isegi mürgistusi. Ravimiks kogutakse maajala ürti, see on siis ülemist rohelist osa koos õitega. Ürt kuivatatakse õhukese kihina soojas, kuid vilus. Tarvitamisviise on kaks. Kõigepealt võib temast teha kompresse näiteks reumavalude leevendamiseks ja mõnedest villikestest-punnikestest vabanemiseks, see on suhteliselt ohutu. Teiseks võib valmistada teed, mis võtab ära kõhuvalu, parandab seedimist, ravib köha ja teisi hingamisteede haigusi. Tee tegemiseks võetakse teelusikatäis ürti klaasi keeva vee kohta ja lastakse segul kümme minutit tõmmata. Seejärel juuakse külmetushaiguste puhul kohe kuumalt, aga seedehädade puhul jahutatakse eelnevalt maha.

Täiendav info Maajalg

 

Maamõõl

Geum urbanum

maamööl, maovõlg, krässid, öörabatsehein 

 

Maamõõl

 

Maamõõl ei kasva nii suurte kogumikena kui ojamõõl, kuid tavaline on ta siiski kogu Eestis. Ojamõõlaga ta segi ilmselt ei lähe, muidugi kui taimed õitsevad. Ojamõõla õied on tumepunased ja longus, maamõõla aga kollased ja püstised. Hoopis rohkem võib maamõõla ära segada meie kolmanda mõõlaliigiga, püstmõõlaga. Temalgi on õied kollased, püstised ning täiesti harilikud. Kuid püstmõõla õied on alati pooleteisest sentimeetrist suuremad, maamõõlal aga väiksemad. Selliseid üpris pisikesi õisi jõuavad kanda peened õieraod ja nii ongi need maamõõlal pikad ja peened, ehkki tihedalt karedate karvadega ja pehmete udemetega kaetud. Püstmõõla õieraod on tugevad, jämedad. Kui mõõlad ei õitse, siis on neil üpris raske erinevusi leida. Kogenum silm märkab väikesi vahesid lehtesid, kuid seda vahet peab ise kahte lehte võrreldes nägema. Seega, otsige kõik need taimed üles ja võrrelge ise. Püstmõõla võib leida Kagu-Eestis, mujal on teda vähem.

 

Erinevused on siiski ka viljades. Kui ojamõõla pähklikesed on pika kõvera konksuga, siis nende kahe teise liigi viljadel konksukest otsas ei ole, küll on nad aga karvased. Püstmõõla karvad on palju pikemad kui maamõõlal. Ka need pikad karvad on mõeldud loomade abil levimiseks. Nad jäävad küll veidi kehvemini möödujate külge kui ojamõõla konksukesed, aga siiski. Seemnete kõrval on maamõõlal varuks ka risoomi abil paljunemine.

 

Inimest aga huvitabki kõige rohkem just risoom. Ilmselt seepärast ongi tema nimi seotud sõnaga maa. Kõigepealt on huvitav maamõõla risoomi keemiline koostis. Ta sisaldab näiteks roosuhkrut, see on see meie kõige tavalisem lauasuhkur. Kuid palju häid omadusi annavad talle park- ja värvained ning eeterlikud õlid. Eeterlikud õlid on õlid, mis lõhnavad tugevalt ja iseloomulikult. Maamõõla juurtele annavad need ühe tuntud maitseaine, nelgi lõhna. Nelgi asemel ongi maamõõla risoom laia kasutust leidnud. Hea maitse loob ta nii hõrgutavates roogades, marinaadides kui ka õlles. Risoomil on leitud ka inimesi ergutav toime, mis on tingitud just neist samadest lõhnavatest ainetest. Kuid selline huvitava koostisega juurikas sobib kahtlemata ka ravimtaimeks. Temaga ongi ravitud näiteks kõhulahtisust. Rahvapärase nimega öörabatsehein käib kaasas tarkus, et teda tuleb tarvitada teena “öösiste äkiliste haiguste puhul”. Äkiliste haiguste all mõeldakse harilikult südamerabandust. Risoomi rohkete kasutusvõimaluste tõttu on maamõõla isegi põllu peal kasvatatud. Veidi lõikab inimene kasu ka sellise põllu maapealsetest osadest. Nimelt sobivad maamõõla noored vitamiinirikkad lehed hästi salatite valmistamiseks.

Täiendav info Maamõõl

 

 

Maikelluke

Convallaria majalis

piibeleht, lambakeel, karikelled, lillikas, villvallikas

 

Maikelluke

 

Maikelluke on kevadistest lilledest paljude inimeste lemmik. Sellest räägivad ka mitmed kuulsate inimeste mälestused, muusikud on oma tunded tema vastu pannud heliteostesse. Armastatust inimeste hulgas näitavad maikellukese arvukad rahvapärased nimed, vaid vähestel taimedel on neid rohkem. Põhjuseid selleks on mitmeid. Esmalt on ta muidugi väga ilus. Pikad ühekülgsed lumivalged õiekobarad väikeste armsate kellukakujuliste õitega sügavrohelisel taustal ei jäta kedagi külmaks. Teiseks on tal kaugelt tuntav väga tugev ja meeldiv lõhn. See lõhn on nii vapustav, et on rajatud peaaegu et parfümeeria eriharu, mis on spetsialiseerunud just maikellukese lõhnadele. Toodetakse seepe, lõhnaõlisid, sampoone, kreeme ja veel palju muudki.

 

Kõik see ilu ja meeldiv lõhn ei ole aga inimese jaoks mõeldud, vaid ikka lillele endale. Nii meelitab piibeleht kohale putukaid, kes tolmeldavad tema õisi. Vastutasuks saavad külalised rikkalikult nektarit. Seepeale hakkavad viljades arenema seemned. Punakasoranz mari paistab isegi suurte lehtede varjust paljudele silma. Nii langeb ta pea alati saagiks mõnele metsaasukale või ka kellelegi kaugemalt. Kuid seemnete abil levimine on liiga raske ja ebakindel. Maikellukese peamiseks levimisviisiks on saanud hoopis risoomi abil levimine. Risoom on maa-alune võsu, sellel on olemas nii lehekesed kui juured. Igal aastal kasvab risoom vaksa võrra pikemaks. Suurema osa aastast elabki maikelluke maa all. Vaid mõneks kuuks tulevad lehed maapinnale. Kui paljastada tema maapinnalähedane risoom, siis võib imestusega näha, et sada või rohkemgi lehepaari võib kuuluda ühele taimele. Lehepaari alusel on aga risoomi püstine osa. Sellelt võime välja lugeda palju huvitavat taime elu kohta. Kõigepealt näeme pisikesi ringikesi ümber varre. Neid moodustub igal aastal üks, nii et nende järgi saame määrata piibelehe vanust. Vahel võib olla õitsev vars mitukümmend aastat vana! Tavaliste ringide vahel võib näha aga kumeraid ringikesi: need näitavad õitsemisaastaid.

 

Üldse ei ole me jõudnud rääkida veel sellest, et maikelluke on juba ammust ajast tuntud tugevatoimeline ravimtaim. Kunagi kasutati teda koos inimese peenestatud pealuu või põdrasarvedega langetõve vastu. Praegu tehakse aga rahvameditsiinis lehtede kompressi silmapõletike korral. Keedis aitab palaviku korral. Kange ja tugevatoimeline on südamerohuna kogu taim, eriti aga õied. Nii tehakse temast südamerohtusid ka teaduslikus meditsiinis. Kuid igaüks peab teadma, et maikellukese kõik osad, eriti aga marjad ja seemned on väga mürgised. Raskematel juhtudel võib mürgistus lõppeda isegi surmaga. Seetõttu ei tohi ilma arsti ettekirjutuseta maikellukeserohtusid seespidiselt kasutada.

Täiendav info Maikelluke

 

Mets-kurereha

Geranium sylvaticum

punaseroosirohi, nõiapiirits, pistjalill, käokatal 

Mets_Kurereha

 Kõik on näinud kullerkupu lehti meenutavate haraliste lehtedega lillaõielisi kurerehasid. Harva aga teatakse nende liiginime. Põhjuseks on nende näilik sarnasus. Tegelikult piisab määramiseks taime põgusast uurimisest. Tuleb vaadata, kas juurmised lehed on sügavalt jagunenud viieks- või seitsmeks hõlmaks. Järgmiseks veendugem, kas taim on ikka karvane, kogu mets-kurereha on karvane. Edasi tuleb vaadata veel karvade asetust. Mets-kurerehal on need õieraagudel täiesti risti varrega, taime alumises osas aga isegi veidi allapoole suunatud. Et lõplikult kindel olla, siis võime veel jõuda selgusele, kas õite kroonlehed on tupplehtedest tunduvalt pikemad. Rohkem pole lillaõieliste kurerehade eristamiseks vaja, võib-olla nüüd veel natuke kannatust, et saada kogemusi nende liikide eksimatul äratundmisel.

Väike vahe on kurerehade kasvupaigal, kuid meie uuritav taim võib olla ka juhuslik erand. Mets-kurereha eelistab kasvada poolvarjulistes metsades, sellest tema nime esimene pool. Nime teine pool tuleneb aga lehtede kujust. Eks nad ju meenuta veidi haralist reha. Kuid miks just kure reha? Ega alati olegi ta olnud just kurereha, vahel ka näiteks konnareha, kuid see kurg on tulnud ilmselt tema viljadest. Kurerehade viljad meenutavad kure kaela.

Viljade elu on kurerehadel üpris omapärane. Nad tekivad viiest eri sigimikust ja sega nimetatakse neid viiest osaviljast koosnevateks liitviljadeks. Viljade kasvades suurenevad aas-kurerehal ka tupplehed. Viljade kasvades juhtub veel muudki. Kui õied olid õitsemise ajal näoga päikese poole, siis nüüd vajuvad õieraod longu. Kõik see on seotud kurerehade keerulise, kuid huvitava levimisviisiga. Eriti tore asi juhtub aga päris lõpus. Ühel hetkel, kui pisikesed vahel täpilised seemned on valmis, siis tõmbab ühe üksiku vilja sein spiraalitaoliselt rulli, seejärel teine, kolmas, neljas ja viies osavili. Seejuures lendavad seemned igas suunas laiali ja võivad anda alguse uuele kurerehataimele.

 

 

Loomasöödana ei ole mets-kurerehast suurt kasu, ka väärtuslik meetaim ta pole, kuid mitmele poole sobib ta parkidesse muru kaunistama. Seejuures on tal meeldivad suured õied ja pikk õitseaeg. Vanarahvas on teda kasutanud aga kollase ja sinise värvaine saamisel ja mõningate haiguste ravimisel.

Täiendav info Mets Kurereha

 

 

Metsmaasikas

Fragaria vesca

maasik, maasikmari, mansikas, mänsikad

 

Metsmaasikas

 

Metsmaasika välimus ei vaja ilmselt lähemat tutvustamist. Kuid vahel aetakse ta segamini kahe teise maasikaliigiga. Nendeks on muulukas ja kõrge maasikas. Muuluka viljadel on tupplehed tihedalt ümber, maasikal aga sellest eemalehoiduvad, ka on muuluka mari lapikum ning teise maitsega. Kõrge maasikas on aga suurekasvulisem, viljadki on suuremad ja lehed ning varred palju karvasemad.

 

Maasikamari maitseb kõigile hästi ja on ka väga kasulik. Kuid tavaliselt ilmselt ei teata, et maasika vili ei olegi mari. Kui võtta kahe sõrme vahele üks pisike valminud vili, siis võib tema pinnal näha selgesti väikeseid seemnekesi. Tegelikult need ongi maasika viljad, mis moodustavad koos lihakaks muutunud õiepõhja pikendusega koguvilja. Nii et see maitsev osa on hoopis õie jäänus. Need seemnekese taolised viljad selle peal on hoopis pähklikesed, seeme on alles nende kaitsva kesta sees.

 

 Inimene sööb maasikaid nii toorelt, kui teeb neist ka maitsvaid moose. Kuid metsmaasikas on ka laialt tuntud ravimtaim. Seejuures ei kasutata ainult vilju, vaid ka õisi ja lehti ning varsigi. Neist võib teha teed või keedist. Et talvel maitsvat ja vitamiinide vähesuse puhul head teed saada, selleks tuleb marjad ära kuivatada. Kuivanud marjad peavad jääma punaseks, mustad on kõlbmatud. Eks katsetage! Maasikad meeldivad loomulikult ka paljudele metsaasukatele. Neid söövad nii rästad kui kuldnokad ja ega karugi maasikaid korjamata jäta. Metsloomad on aga maasikale palju kasulikumad kui inimesed, sest nemad levitavad ka tema seemneid.

 

Siiski on metsmaasika peamine levimisviis tavaliselt teistsugune. Varjukates kohtades paljuneb ta pea ainult vegetatiivselt. Selleks kasvavad tema maa-alusest varrest, risoomist välja pikad maapealsed võsundid. Sõlmekohtadel need juurduvad ning tekibki uus maasikataim. See on tal üks väga kindel levimisviis. On leitud, et nii võib ühe taime võsundite kogupikkus olla ligi kolm meetrit ja nendel võivad saada alguse ligi nelikümmend uut taime. Kuid tekkinud noored võivad vahel juba samal aastal ise uusi taimi tekitada. Vegetatiivse levimise kiiruses on raske metsmaasikale vastast leida. Nii soovitatakse teda ka haljastusse suurte lagedate alade, eriti aga nõlvade katmiseks. Sellisest ilupeenrast saab muuseas ka suure marjasaagi. Seejuures peab veel ütlema, et poolvarjus kasvab maasikas sageli paremini kui lauspäikese käes. Samuti ei sobi maasikale liiga märjad või liivased mullad. Maasikavälu on heaks kaunistuseks ka mesinike koduaedadele, sest maasikas on hea meetaim. Samuti saavad nii kõikide õite seemnealged viljastatud ja marjasaak on parem. Looduses on maasikal keskmiselt vaid kaks vilja, kuid kultuurmaadel võib see arv olla mitu korda suurem.

Täiendav info Metsmaasikas

 

 

Metspipar

Asarum europaeum

varsakabi, kabjaleht, metshumur, pruus

 

Metspipar

 

 

 

Metspipart võib nimetada julgelt üheks meie huvitavamaks taimeks, oma rohkete omapäradega tundub ta lausa lõunamaiselt eksootiline. Võiks arvata, et siis on ta ka tuntud igasuguste eksootiliste nimede all. Vanarahva hulgas on siiski kõige tavalisemaks nimeks jäänud metspipar ise, teised on levinud vaid suhteliselt kitsastel aladel. Ju siis on kõige iseloomulikum öeldud just selle nimega. Mets tähendab loomulikult, et ta kasvab metsas, tavaliselt lehtpuudega salu- või laanemetsas, kus on huumuserikas mõnusalt niiske muld. Pipar on ta aga väga paljude kantide pealt.

 

Ükskõik millist metspipra osa katki hõõrudes tunneme me kohe tugevat pipra lõhna. Kui keegi peaks julgema mõnd taimeosa suhu pista, siis on tugev ka tema vürtsine ja kibe, samuti pipart meenutav maitse. Niisiis nagu kodumaine pipar. Muide, teda on isegi toiduainetetööstuse tarbeks kasutatud. Tugeva lõhnaga tõttu on temast abi saanud ka lõhnaainete tootjad. Kuid siiski ei saa soovitada temaga katsetamist, sest metspipar on tegelikult väga mürgine taim. Tugeva lõhna ja kibeda maitse tõttu väldivad teda isegi loomad. Metspiprast saadud mürki on kasutatud ka roti- ja hiiremürgina. Sissesööduna põhjustab ta oksendamist, tekivad iiveldushood, valud maos ja soolestikus, naistel isegi emakas, võivad tekkida ka rasked emaka verejooksud. Kui metspipart on söödud aga veidi rohkem, siis võib õnnetus lõppeda surmaga. Esmaabiks mürgistuse korral tuleb võtta söetablette.

 

Lehedki on metspipral omapärased, nende välimuse tõttu on tekkinud nimed varsakabi, kabjaleht ja teised seesugused. Nad on metspipral neerukujulised ja sageli südaja alusega. Kuid huvitav on see, et need on nahkjad ja püsivad taimel üle talve, nagu sinilillel. Muuseas sinilillega koos ta sageli kasvabki. Erinevalt sinilillest on tema lehed aga ka täiskasvanult karvased, nagu pikad leherootsudki. Eriti omapärased on aga metspipra õied. Tavaline metsas jalutaja neid ilmselt ei leiagi, kuid teie püüdke hoolega otsida (mais või juunis). Õied asuvad päris maapinnal ja on omapärase tumepurpurpunase värvusega. Huvitav on see, et ehkki õied on enamasti isetolmlejad, pole need suletud, vaid meenutavad väikest sissesoonitud kaelaosa ja kolme tipukesega kellukat. Metspipral on küllaltki ainulaadsed tolmeldajad: maapinnal askeldavad putukad ja teod, eelkõige nälkjad. Kuna nad ka seemnete valmimisel maadligi jäävad, siis peab nende seas olema ka seemnete laialikandjaid. Selle töö võtavad enda kanda eelkõige sipelgad, keda meelitatakse magusa tilgakesega seemne küljes.

 

Avastamist väärivat on metspipra juures veelgi, kuid seda uurige juba ise edasi. Ega siis muud kui luup kaasa ja metsa otsinguile. Metspipart võib leida ka linnaaedadest, sest tema lehed on ju väga ilusad, pealegi võib ta kasvada vahel päris suure vaibana.

Täiendav info Metspipar

 

 

Metsülane

Anemone sylvestris

anemoonid, kitsesilm, siidililled, surmalill

 

Metsülane

 

Metsülast võib meie ülastest pidada ilmselt kõige ilusamaks. On ju tema lumivalged või vahel veidi lillakad õied väga suured, kuni kuuesentimeetrilise läbimõõduga. Kuid tema ilu on talle mitmel pool ka saatuslikuks saanud. Inimesed korjavad õied ära ja nii kaob taimel seemnete abil paljunemise võimalus. Eriti kuri tuleb aga olla röövkorjajatega, kes kisuvad taimed üles koos juurtega. Siis ei jää enam kaitsetule taimele ka teisi paljunemise võimalusi. Nii on mitmel pool, eriti suurte linnade ümbruses, kus metsülase arvukus viimase sajandi jooksul on oluliselt vähenenud. Eestis ta veel kaitse alla ei kuulu, kuid paljudes Euroopa riikides on ta kirjeldatud põhjuste tõttu looduskaitsealune liik. Teiste seas kaitstakse teda ka meie naaberriigis Lätis, ent lubjalembese liigina pole metsülane seal kunagi väga sage olnud.

 

Kui inimene teda ei häiriks, siis saaks ta oma jõududega üpris hästi hakkama. Isegi peenral kasvades tõrjub ta vahel teisi ilutaimi välja. Niisuguse tugeva loomusega on metsülane oma mitmekesiste paljunemisvõimaluste tõttu. Kõigepealt levib ta muidugi kõigile õistaimedele omaselt seemnetega. Kuid tema seemned on hoopis isesugused: pikkade villkarvadega nagu puuvilla seemned. Loomulikult on need mõeldud tuule abil levimiseks, kuid seejuures on metsülasel juhtunud väike äpardus. Need seemned on küll kaunid inimese ilupeenral kasvades, kuid metsas või aasal osutuvad karvad liiga pikaks. Esiteks on see lill siiski tavaliselt kõrgest ümbritsevast rohust madalam, nii et tuul ei pääse ligi. Teiseks haakuvad need nii pikkade karvadega üksteise külge, ega lenda kuhugi. Nii võibki metsülase seemneid kohata eelkõige tema emastaimest kuni poole meetri kaugusel. Kuid nagu korvates ühte õnnetust on taimel suur, tugev, paks ja rohkesti harunev risoom. See annab rohketel külgharudel arvukalt uusi taimi. Algul moodustavad need kaunis tiheda puhmiku, hiljem aga saavad iseseisvateks taimedeks. Peale selle on metsülasel veel teinegi vegetatiivse paljunemise viis. Juurevõsundite pungadest võivad areneda võsud, mis annavad rikkalikult noori taimi vana ülaseema ümber.

 

Kuid teadmiseks kõigile, et metsülane on mürgine. Juba tema mahla sattumine nahale võib tekitada vesiville. Ülastes sisalduvad mürgid on lenduvad, nii et võivad kahjustada silmi ja hingamisteid. Seega olge ettevaatlikud ja vajadusel pange kummikindad kätte. Eriti mürgine on risoom ja seda just õitsemise ajal. Nagu ikka mürgistele taimedele omane, on ka metsülast kasutatud haiguste vastu. Sageli põhimõttel, et kurja tuleb ravida kurja endaga. See tähendab, et antakse väikestes kogustes seda mürgist taime selliste hädade kõrvaldamiseks, mida ta ise põhjustab. Kuid mürktaimedega tohib ravida vaid õppinud spetsialist.

Täiendav info Metsülane

 

 

Must vägihein

Verbascum nigrum

üheksaväeline, üdisma, hobuse-lõvirohi, metsatubak

 

Must_Vägihein

 

Must vägihein paistab juba kaugelt silma. Põhjuseks on tema kõrgus ja pikk erekollane õisik. Vahel moodustab musta vägiheina õiekobar peaaegu poole kogu taime pikkusest. Must vägihein võib aga sirguda üle pooleteise meetri pikaks. Ta kasvab sagedamini teeservadel, jõekaldail, lagedamatel ja kuivematel aladel.

 

Vägiheina nimi on mitmete väiksemate muudatustega tuntud kogu Eestis. Kuid enamasti ei teata, et meil kasvab kaks vägiheinaliiki. Teine on üheksavägine. Nende eristamine on tähtis seepärast, et üheksavägine on laialt levinud ravimtaim, must vägihein aga on selleks vähesobiv. Olgu siis siinkohal öeldud, et musta vägiheina vars on punakas ja vaoline, mitte aga tiivuline, lehed pealt peaaegu paljad, tumerohelised ja katavad vart hõredalt. Üheksavägise lehed on aga nii pealt kui alt tihedalt vilditaoliselt hallide karvadega kaetud, neid on varrel lugematul hulgal. Üheksavägise lehed laskuvad veidi vart mööda alla, musta vägiheina lehed on peaaegu rõhtsalt. Kuna must vägihein ei sobi kasutamiseks ravimina, siis ei sobi talle ka kuigi hästi nimi vägihein, sest just suurest väest ihuhädade vastu on see sellele taimeperekonnale antud.

 

Samas on aga mustal vägiheinal ka üks kasutusala, mida üheksavägisel pole. See tuleneb tema mürgisusest. Kuid mürgine pole ta mitte inimestele, vaid putukatele. Nii võibki igaüks musta vägiheina katsetada kui küllaltki ohutut putukamürki. Äraõitsenud vägiheinte pikki varsi on kasutatud ka tõrvikute valmistamisel. Selleks kasteti nad eelnevalt pigi ja tõrva sisse.

 

Kuid nagu öeldud, paistavad esmalt silma tema pikad õiekobarad, sest must vägihein on ümbritsevatest taimedest harilikult kõrgem. Õite ilu on mõeldud tolmeldavate putukate ligimeelitamiseks, kuid ega inimesedki musta vägiheina alahinda. Mitmel pool kasvatatakse teda ilutaimena. Seejuures on õied huvitavad ka lähedalt vaadates. Need meenutavad veidi lõvilõua õisi, on vaid enam avatud. Sellest ka rahvapärane nimi "hobuse-lõvirohi". Kuid musta vägiheina õite kroonlehed ei ole lihtsalt kollased, vaid kohati võib näha läbipaistvaid laigukesi. Eriti omapärased on tolmukad. Need on tihedalt kaetud lillakate violetsete karvakestega. Nii tekib musta vägiheina õites huvitav mitmekesine värvidemäng.

Täiendav info Must Vägihein

 

Mõru vahulill

Polygala amarella

seebilill, põldkaetis, päevalill, päevitusrohi 

 

Mõru_Vahulill

 

 

 

 

Vahulilled on väikesed niitude taimed, kes kasvavad nii kuivadel kui märgadel rohumaadel. Mõru vahulillel kujutab üks taim ennast sageli väikest puhmast, kuid tegelikult on tegemist ühe varrega, mis juba alusel haruneb külgharudeks. Taimel on lehekodarik, varred on kaetud aga hoopis kitsamate ja lühemate lehtedega. Lehe kuju meenutab väga lõosilmade lehti, ka õied on viimastele sarnased ja sama pisikesed, kui kõige väiksemaõielistel lõosilmadel. Igal juhul on sarnasust märganud ka vanad eestlased: mõru vahulill on üheks oma nimeks saanud "äraunustamiselill". Eks lõosilmade rohketele nimedele sarnaneb ka vanapoisi-silmavesi.

 

Kõige rohkem tuntakse vahulille aga seebilille nime all. Ehk olekski talle seebilill nimeks pandud, kui see ei oleks olnud juba varem antud ühele teisele meie taimele. Miks siis seebilill? Eks proovige ise! Kui te hõõrute vahulille õisi, lehti või varsi käte vahel ja siis panete nad pesukaussi, siis näete, kuidas vesi vahutama hakkab. Sel vahul on aga seebist veelgi tugevam puhastav toime. Ta koorib naha nii puhtaks, et mõru vahulill oli isegi noorte eesti neiude ravivahend: teda sai kasutada kosmeetikas. Nimelt on olnud aegu, kus pruun päevitanud nahk ei olnud üldse moes. Sel juhul tuligi appi vahulill ehk päevitusrohi. Tema vahuga pesti nägu, käsi või kogu keha ja päevitus kadus, nahk muutus valgeks, see oli aga neiu puhtuse tundemärk. Samal põhjusel on ta saanud ka nimed päevalill ja päevaseep. Vahulille vaht aitas ka võidelda näol tekkiva kõõma vastu, sellest nimi kõõmahein.

 

Mõru vahulill pidi endas sisaldama ka üleloomulikke jõude. Kui lehma piim oli halvaks läinud – see tähendab, et oli venima hakanud või vesiseks muutunud – siis oli keegi lehma kadeda pilguga “ära vaadanud”. Selle vastu aitas vahulillega piimapüttide haudumine: keedeti taime pajas ja auru või veega kuumutati pütte. Kuid on ka lihtsalt nende taimede keeduvett lehmadele joogiks antud.

 

Kogu mõru vahulill on, nagu nimigi ütleb, mõru. Seetõttu pole ta kuigi meelepärane toit koduloomadele. Kuid need mõruained mõjuvad hästi köha ja bronhiidi puhul. Peamiselt kasutatakse ravimina vahulille juuri. Neid võetakse kuivatatult veidi rohkem kui supilusikatäis klaasi vee kohta, keedetakse kümme minutit, jahutatakse ja kurnatakse. Sisse võetakse nagu köharohtu ikka: neli-viis korda päevas, üks supilusikatäis korraga. Mõru vahulill on Eestis tavalisim, kuid ilmselt võib kasutada ka teiste vahulilleliikide juuri. Kõige paremad ravimid on aga hoopis meil mittekasvavad liigid.

 

Vahulilli kasvab Eestis kolm liiki. Mõru vahulill on neist ainukene juurmise lehekodarikuga taim. Ülejäänud kahel liigil on juurmised lehed õitseajaks kuivanud. Nendel vahe tegemiseks tuleb vaadata õie kandelehte – tups-vahulillel ulatub see puhkemata õiest üle, mistõttu õisiku tipp tundub olevat karvatutiga, harilikul vahulillel on kandeleht ainult õierao pikkune. Ka on tups-vahulille õied lillakamad, harilikul pigem sinised. Mõlemad liigid on Eestis vähem levinud, kui mõru vahulill.

Täiendav info Mõru Vahulill 

 

 

Mägiristik

Trifolium montanum

valge ristikhein, valge härjapea, jaanirohi, isurohud

 

 

Mägiristik

 

Mägiristik on samuti valgeõieline, nagu valge ristik. Sassi nad omavahel siiski ei lähe. Valge ristik roomab mööda maad ja tõuseb harva enam kui kümne sentimeetri kõrgusele, mägiristik on aga püstise varrega taim ja tema vars võib kasvada isegi kuuekümne sentimeetri kõrguseks. Kui valgel ristikul näeme pealt vaadates vaid rohkeid lehti, siis mägiristikul on vaid üksikud lehed piklike lehekestega. Mägiristiku vars on sageli täiesti harunemata. Nii on ta meie üks tugevama välimusega ristikuid. Tema vars isegi puitub sügise poole ning seetõttu on ta õitsemise lõpul ja pärast seda üpris väheväärtuslik söödataim. Kevadel on ta siiski paljudele loomadele maitsev suutäis. Eeskätt meeldib ta lammastele.

 

Kuid mägiristikust on palju kasu hoopis teistel põhjustel. Tema õied on koondunud kuni sajakaupa suurtesse valgetesse või kreemikatesse nuttidesse. Neil on harukordselt tugev meelõhn. Nii meelitavad mägiristiku kogumikud kohale rohkesti mesilasi ja mägiristik hõivabki tähtsa koha meetaimede nimekirjas.

 

Ka inimestes on tugev meelõhn huvi äratanud. Nii on proovitud mägiristikust saada meelõhnalist ja -maitselist teed. Seejuures on aga üldiselt alt mindud. Mägiristikust tehtud teel pole midagi pistmist meega, ta on ennemini veidi ebameeldiva maitsega. Siiski on rahvameditsiinis selle teega ravitud paljusid naistel esinevaid muresid. Vähem on temast kasu saanud mehed. Selline jook vähendab köha ja kiirendab venituste paranemist.

 

Ka loomade ravimisel on mägiristikust abi. Selleks koguti õitsvaid taimi. Et seda tehti jaanipäeva paiku, kui taimed alles noored, siis on tekkinud ka nimesid, mis on seotud jaanipäevaga. Talvel, kui lehmal sündis vasikas, siis keedeti saadud rohtu ja anti keeduvett lehmale juua. Kui aga koduloomadel kadus söögiisu, siis anti neile jällegi mägiristiku teed kui isutõstvat vahendit. Seega peitub enamik mägiristiku saladusi tema õites.

 

Kes tahab nüüd mägiristikut korjama minna, see peab teadma ka tema kasvukohti. Üldiselt on ta meil küllaltki tavaline taim, kes kasvab väga paljudes kohtades, kuid eelistab siiski lubjarikkamaid muldi. Seega tasub teda otsida eelkõige valgusküllastelt paepealsetelt. Sageli võib teda näha näiteks Lääne-Eesti kadastikes ja hõredates männimetsades. Kogudes tuleks kääridega lõigata ära vaid taime ülemine osa, see on väärtuslikum. Nii jääb kindlasti mulda ka mägiristiku jäme juurikas, millest järgmisel aastal kasvab maapinnale uus taim.

Täiendav info Mägiristik

 

 

Mürkputk

Cicuta virosa

mürk, mürkhain, mürgi kaalikas, vesimürk

 

Mürkputk

 

Mürkputk on taim, mida peaks tundma juba iga väike laps. Põhjuseid on mitu. Ta eluohtlikult mürgine, kuid meil väga sage taim, eriti just mandri järvede kallastel ja muidu niisketes kohtades. Lapsed armastavad paraku närida kõike, mis tundub magus, aga seda just mürkputk ongi. Seega peab teadma, et iga magusat taime ei või närida. Manitsus ei ole liiast, sest mürkputke söömise ei ole mitte ainult lapsi ja kariloomi hukka saanud, vaid ka täiskasvanuid. Kuna mürkputke maa-alune võsu ehk risoom on maitselt lähedale pastinaagile ja välimuselt sellerile, siis on ta viimastega ärasegatult saatuslikuks saanud mõnikord tervele perekonnale.

 

Ehkki risoom ja juured on mürkputke juures kõige mürgisemad, ei ole ohutud ka teised taime osad. Lehed sarnanevad veidi peterselli omadele ja eksituse korral on neid vastavalt tarvitatud, tagajärjed on loomulikult kurvad. Erinevalt surmaputkest ei vähene mürkputke mürgisus ka taime kuivatamisel, nii et ta jääb alati ohtlikuks.

 

Tundub, et mürkputk võib väga paljude taimedega segi minna ja teda on peaaegu võimatu ära tunda. Kui te kahtlete mõne taime määramisel või ei tea tema toimeid, siis ei tohi teda mitte mingil juhul maitsta. Parem oleks, kui te isegi ei laseks tema mahlal sattuda paljale nahale: mitmed taimed kahjustavad nahka, osade mürgid tungivad verre ka läbi naha. Kuid nüüd mürkputke äratundmisest. Kõigepealt on tal väga iseloomulik kasvukoht: niisked porimülkad, järve- ja kraavikaldad, kinnikasvavate veekogude õõtskamar. Kuivas ei kasva ta kunagi. Teiseks ei ole ta tavaliselt päris püstine taim, vaid alusel ikka veidi kaardunud varrega. Lehed on tal sulgjad, tumerohelised, viimase järgu sulglehekesed on küllaltki pikad ja kitsad, saagja servaga. Parim määramistunnus on aga maa-alune risoom. Selle ülemine osa tuleb tõmmates suhteliselt kergesti välja. Sügisel võib ta olla päris muguljas, kevade poole on aga piklikum, aga siiski jäme. Ja nüüd kõige tähtsam. Kui risoom pikuti pooleks lõigata (vaadake, et seda nuga enne korralikku pesemist toidu valmistamisel ei kasutaks), siis näeme, et see on seest tühi, kuid ristivaheseintega kambriteks jaotatud. Kuid neid kambreid pole alati näha. Kevadel, siis kui mürgisus on just kõige suurem, võivad olla nad liiga kokku surutud (nii et olge otsustamisel ettevaatlikud). Õitsemise alguseks juuni lõpul on kambrid siiski juba nähtavad.

 

Kui aga õnnetus on siiski käes, siis ei ole aega enam taime määrata. Mürkputke mürgistuse kahtluse korral tuleb kannatanu kiiresti toimetada haiglasse. Esmaabina saab iga inimene kutsuda esile oksendamise, kasvõi lihtsalt näppude kurku ajamisega. Samuti võib anda kannatanule juua kanget kohvi, et ergutada südametegevust. Üheks mürgistusnähuks on meeletu janu. Kuna surm ise saabub enamasti hingamise seiskumise tõttu, siis tuleb vajadusel teha viivitamatult kunstlikku hingamist.

Täiendav info Mürkputk

 

 

Nõmm-liivatee

Thymus serpyllum

punahein, kaetisrohi, mehitsehein, jaanitee, rabanduserohi 

 

Nõmm_Liivatee

 

Nõmm-liivatee ei vaja loodusega kokku puutunud inimesele lähemat tutvustust. Küll võib aga alati kuulda midagi uut tema rohketest kasutamisvõimalustest. Tema nime päritolu on ilmselt selge – kasvab ta ju alati väga liivasel pinnasel. Tee tuleb sellest, et taimest saab valmistada maitsva laiade kasutamisvõimalustega raviteed. Liivatee eesnimi “nõmm“ rõhutab veelkord tema kasvukohta: valgusküllased liivased nõmmed. Kuid kasvukohtade mitmekesisusele viitavad sellised nimed nagu meretee, rannatee ja metsatee. Jaanitee näitab selle ravimtaime korjamise aega jaanipäeva paiku. Tegelikult saab nõmm-liivatee varte ülemisi rohtseid osi koos õitega koguda peamiselt siiski alles juulis, jaanipäeval avanevad alles esimesed õied.

 

Nüüd aga nõmm-liivatee kui teetaime rohketest kasutusvõimalustest. Kõige lihtsam on meeles pidada, et ta aitab peaaegu kõigi külmetumisest tekkinud haiguste vastu, alandab palavikku ja vähendab gripivaevusi. Nõmm-liivateest tehakse köharohtusid isegi ravimitööstuses. Kuid teed võib edukalt kasutada ka seedehäirete, maksahädade, mitmesuguste valude ja põletike puhul. Tee valmistamiseks võiks võtta teelusikatäie ürti klaasi keeva vee kohta. Ravim on parim siis, kui see on jahtumiseni seisnud. Juua tuleks teda peale sööki kolmandik klaasi korraga. Rahvameditsiinis on teda kasutatud ka südamerabanduse korral, sellest siis nimi “rabanduserohi”. Haigused pole aga ainukesed, mille vastu nõmm-liivateest abi pidi saama. Väga laialt on tema tee tuntud ka “paha silma” vastase vahendina. Sellest ka nimed kaetisrohi ja teised.

 

Nõmm-liivatee kasvab tavaliselt ilusa tiheda madala padjakesena. Juulikuus, õitsemise tipphetkel, on see padi üleni kaetud lillade õitega. Selline vaatepilt on väga ilus, kuid väga meelitav ka mesilastele. Kuna tema õied sisaldavad rohkesti mesimagusat nektarit, siis nõmm-liivatee on väga hea meetaim. Ka inimese jaoks on tema ilu nii meelitav, et nõmm-liivateed võib leida kasvamas paljudes kiviktaimlates. Kui teil on soovi teda ka endale saada, siis tuleb koguda tema seemneid või pista mulda üks varrejupp. Viimasele tulevad kergesti juured alla. Edukalt on katsetatud ka nõmm-liivateed kui murutaime. Seejuures on saadud väga häid tulemusi ka sellistel ülikuivadel ja kehva pinnasega kohtadel, kus isegi kõrrelised ei taha hästi kasvada. Samas on nõmm-liivatee küllaltki tallamiskindel ja saab ise võitu umbrohtudest.

 

Nõmm-liivatee kohta võiks lõpetuseks mainida veel sellist huvitavat asja, et ehkki ta sedamoodi paistab, ei ole ta üldsegi rohttaim. Nimelt on tema maadligi roomav ja igal võimalusel juurduv vars puitunud ja elab isegi kümme aastat vanaks. Sellest kasvab aga igal kevadel välja rohkesti rohtseid õisi kandvaid harusid. Sellist taime võib nimetada kääbusjaks poolpõõsaks. Ka nõmm-liivatee lehed elavad üle talve, kauem siiski mitte.

Täiendav info Nõmm-Liivatee

 

 

Harilik näsiniin

Daphne mezereum

naeseniinepuu, nasinad, küüvits, surmalill, metssirel

 

Harilik_Näsiniin

 

Näsiniin on väike väheharunev põõsas, keda peaks mürgisuse tõttu igaüks tundma. Hästi märgatav on ta kevadel valgusküllases metsas, kui lehtpuud ei ole veel lehtinud. Siis paistab näsiniin silma oma kaunite roosade õitega. Need meenutavad veidi sireli õisi, lõhnavad aga tugevamini. Selline tugev meeldiv lõhn on vajalik niigi väheste kevadiste putukate ligimeelitamiseks. Putukad saavad näsiniinelt mett, aga näsiniine õied saavad tolmeldatud ja hakkavad kasvama marjad. Sügisel ongi tema teine periood inimesi oma iluga võluda. Siis on põõsa oksad täis oranzpunaseid marju, mis kinnituvad otse oksale. Botaanikud aga ütlevad, et näsiniine marjad on hoopis luuviljad, nagu ploomil. Samuti öeldakse, et õitele ei anna roosat värvust mitte kroonlehed, vaid hoopis tupplehed. Kroonlehed näsiniinel hoopis puuduvad.

 

Ilupõõsana on näsiniin küll väga kaunis ja hinnatud, kuid siiski ei soovitata teda eriti kasvatada. Põhjuseks on mürgisus. Hobuse võib tappa juba peotäis näsiniine lehti. Mürgistusnähtudeks on esmalt tugev põletus suu limaskestadel. Ka lihtsalt vaigu sattumine nahale põhjustab raske põletuse ning hiljem haavandeid. Kui marjad liiguvad aga suust edasi, siis põhjustavad need kogu seedetee limaskestade põletusi, kõht hakkab valutama, pea ringi käima, tõuseb palavik ja süda hakkab meeletult kiiresti lööma. Võib isegi teadvus kaduda. Surm aga saabub hingamishäirete tõttu. Nii tuleb hoida lapsed näsiniinepõõsastest kaugel, sest nende kaunid marjad ahvatlevad end kindlasti sööma. Õnneks on neil kohe tunda ebameeldiv maitse ja laps pääseb nii vaid kerge mürgistusega.

 

Olenemata mürgisusest on juba ammust ajast kasutatud näsiniine koort ja vilju ravimina. Eelkõige on nad aidanud erinevate nahahaiguste puhul. Näsiniint kasutatakse isegi teaduslikus meditsiinis.

 

Palju on näsiniinega seotud pärimusi. Näsiniin olevat pühendatud kevadtaevajumalale. Temaga kaitsti loomi nõidumise eest. Selleks põletati nende all niint või seoti näsiniine niinest tehtud pärg loomale ümber saba. On arvatud, et taskus väikest niinetükki kandes ei hammusta kunagi rästik. Martin Luther kirjutab aga, et kuradid ei julgevat näsiniint närida, sest see põletavat neil kurgus nagu püha tuli. Meditsiinis alustati tema kasutamist seetõttu, et arvati, nagu tuleks kurja kurjaga välja ajada.

Täiendav info Harilik Näsiniin

 

Ojamõõl

Geum rivale

karukell, kassikellad, mesilill, kinnitushain

 

 

Ojamõõl

 Ojamõõl on omapärase välimuse tõttu hästi tuntud taim. Sageli tuleb ta päris majatrepi alla kasvama. Ojamõõla põhilised elukohad on aga ikkagi niisketel niitudel ja metsades, vesistel järve-, jõe- ja kraavikallastel. Mis tõmbab teda siis sageli inimese kodu juurde? See on tema levimisviis. Mõõlade viljad levivad kõikide liikuvate oleste, nii loomade kui ka inimeste abil. Nii rändabki ojamõõl sageli ka inimese õuele.

 

Alustame ojamõõla eluringi vaatamist talvest. Ojamõõl on mitmeaastane, võib öelda isegi, et üpris pikaealine taim. Sellegipoolest ei näe me teda talvel mitte kuskil. Nagu enamikele meie mitmeaastastele taimedele omane, elavad nad talvel maa all. Mulla sees on neil risoom. See võib olla palju suurem kui maapealne vars, vanem on ta aga alati. Risoomis säilitatakse ka suvel kogutud varuained, et suudaks talve üle elada ja kevadel kiiresti tärgata. Kevadel tõuseb ojamõõla vars võrdlemisi ruttu kuni põlvekõrguseni. Siis ilmuvad õied, see juhtub sageli juba maikuu lõpul. Õied ongi need omapärased taime osad, mille järgi võib ojamõõla eksimatult ära määrata. Kõigepealt torkavad silma nende kellukjas kuju ja tumepunane värvus. Nende tunnuste poolest erineb ta ka meie teisest mõõlast, maamõõlast. Maamõõlal on õied püstised ja kollased. Lähemal ojamõõla uurimisel selgub, et tumepunased ei ole kõik tema õie osad. Teiste suurte lehekeste varjus on sama suured või veidi pikemad lehekesed, mis on küll punaka varjundiga, kuid põhitoonilt siiski kahvatukollased. Need on kroonlehed, mis asetsevad tihedalt vastu tupplehti.

 

Kui ojamõõl õitsemise lõpetab, siis tõusevad tema õieraod püsti ja kui õis ikka sai tolmeldatud, tekivad omapärased viljad. Viljad on kerakujulised nutid, mis koosnevad üksikutest väikestest viljadest. Kui üksik vili vilikonnast eemaldada, siis võime näha veidi tüsedamat alust ja pikka ning peenikest õngeritva, millel on konks otsas. See õngeritv koos konksuga ei ole aga kalade püüdmiseks. Sellega püüab taim nii loomi kui inimesi. Mitte, et ta neid süüa tahaks, vaid ojamõõl soovib oma seemnetele küüti uutele kasvualadele. Selline levimisviis on kindel kohtades, kus liigub palju loomi või inimesi, kuid kui neid pole, siis on ojamõõl hädas. Sel juhul tuleb oma seemned poetada enda lähedusse või levida risoomi abil.

 

Kuid ega risoomilgi inimene alati kasvada lase. Nimelt on juba ammu avastatud ojamõõla risoomil raviomadused. Rahvameditsiinis kasutatakse seda kõhulahtisuse korral. Levinud on ütlemine, et kui süda läheb halvaks, siis tuleb närida ojamõõla juuri. Kuid neist tehakse ka teed või pannakse viina sisse ligunema, igal juhul arvatakse, et see risoom aitab südamehaiguste vastu. Samuti on temast abi saanud loomad, kui uriinis on olnud verd. Lastele on meeldinud tema meerikaste õite imemine, et magusat maitset suhu saada. Nemad aga ei tolmelda õisi, nagu mesilased, seega pole see ojamõõlale endale kuigi meeltmööda.

Täiendav info Ojamõõl

 

 

Paakspuu

Frangula alnus

pahaspuu, kitsepaats, ohupaats, mõruuibu

 

Paakspuu

 

Paakspuu on meie metsade üks tavalisemaid põõsaid, kuid tihti jääb ta möödujatele märkamatuks, sest ta ei ole kuigi suurt kasvu. Samuti ei meelita vaatama tema õied, mis on peidetud lehtede kaenlasse. Tegelikult on õied väga ilusad, nagu pisikesed valged tähekesed, kes on peitu pugenud tihedasse puuvõrasse. Huvitav on seegi, et tihtipeale õitseb paakspuu aastas kaks korda. Äratundmiseks on tal kaks iseloomulikku tunnust. Parem neist on see, et lehed on pealt tumerohelised ning alaküljel hästi selgesti esiletungivate roodudega. Teiseks on tal tume koor, mis on täis valgeid kriipsukesi. Talvel aga on tema pungad kaitsvate soomusteta.

 

Sügisel võivad lastele pihku sattuda paakspuu marjad, millel on sees kaks luukest. Algul on need luuviljad punased ja hiljem muutuvad mustaks. Süüa ei tohi neid aga mingil juhul, sest nad on väga mürgised. Juhul kui peaks tekkima mürgistus, mis seisneb tugevas kõhuvalus, oksendamises ja verises väljaheites, siis tuleb kannatanule kiiresti anda sütt ja toimetada ta haiglasse. Küll on aga paakspuu tooreid marju kasutatud värvaine saamiseks.

 

Puidust on tehtud joonistussütt, teda on kasutatud nikerdamiseks. Kuna aga paakspuu ei kasva kuigi suureks, siis ei ole puit olnud inimesele peamine väärtus tema juures. Kõige kasulikum asi on hoopis koor. Paakspuukoor on eestlastele juba ammust ajast tuntud ravivahend ja värvaine, nagu ka marjadki. Koort kogutakse kevadel mahlajooksu ajal. Sel ajal on okstel koor hästi lahti ning me saame ilma liigse puiduosata puhta ravimi. Selleks tuleb puu umbes käelaba kõrguselt maha lõigata, seejärel tükeldada tüvi ja oksad paarikümne sentimeetri pikkusteks juppideks. Igale tükile tuleb teha pikilõige ja koor maha tõmmata. Pimedas kuivatatud ja kuivas hoitav ravim säilib viis aastat. Sama pika ajaga on meie puu asemele kasvanud uus ja me võime koguda värske ravimi.

 

Metsas on paakspuu marjad mitmetele lindudele toiduks, vastutasuks levitavad nad aga toiduandja seemneid kõikjale kuhu lendavad. Siiski on paakspuust ka inimesele veidi kahju. Nimelt võib kevadel näha paakspuu läikiva lehe alumisel küljel oranze kuhjakesi. Need kuuluvad roosteseentele. Paakspuu on nagu türnpuugi roosteseente vaheperemees, hiljem levivad seened temalt teistele taimedele. Viimastel aastakümnetel on paakspuu meil muutunud märksa tavalisemaks – ta on üheks sagedamaks puittaimeks, mis hakkab vohama kasutamata niitudel ja puisniitudel.

Täiendav info Paakspuu

 

 

Paiseleht

Tussilago farfara

ämmakuleht, kõhmarohi, rüüs, vaeselapseleht

 

Paiseleht

 

Paiseleht on kaunis väike lilleke, keda tunneb ilmselt iga laps. Ta on üks esimesi lilli looduses, kes rõõmustab meid kevadel oma päikesekarva kuldkollaste õitega. Ta on kevadekuulutaja, kes ütleb: ärka üles ja tee rõõmsam nägu pähe. Paiseleht on olnud kaval ja endale sellise kasvukoha valinud, mis oleks päiksele võimalikult lähedal. Nii näeme teda liiva- ja kruusavallidel, mäenõlvadel, alati sellistes kohtades, kus on kevadel kõige soojem maapind. Paiselehe esimesed õied ilmuvad juba esimeste päikeseküllaste ilmadega, kui lumi on veel mitmel pool maas, aga paiselehe kasvukohalt sulanud.

 

Esimesed paiselehe õied on vaid lühikeste varte otsas, kuid ajapikku varred järjest venivad. Huvitav on see, et paiselehe varred jätkavad venimist veel pärast õitsemistki. Kui õitsvad varred on kuni paarikümne sentimeetri pikkused, siis viljuvad varred on isegi kuni kaks korda pikemad. Paiselehe vartel on teisigi huvitavaid tunnuseid. Näiteks, kas olete tähele pannud, et enne ja pärast õitsemist on tema õisikututt longus, aga puhkenud õis on täiesti püsti. Paiselehe vars on ka lehistunud. See teeb ta kergesti eristatavaks võilillest, kelle vars on täiesti paljas. Paiselehe varrelehed pole siiski päris tavalised. Need on soomusjad, peaaegu kilejad ja mitte rohelised vaid punakaspruunikad.

 

 Paiselehe pärislehed ilmuvad alles pärast õitsemist. Need on väga suured, kabjakujulised, pealt tuhmrohelised, alt aga tihedalt valge vildiga kaetud. Paiselehe lehed on tähtsaks ravimiks. Kõige lihtsam on teda kasutada paistetuse vastu. Selleks tuleks lihtsalt äralöödud kohale veidi katkimuljutud paiselehe leht peale panna. Kuid teest on veel rohkem kasu. Tee valmistamiseks tuleks võtta supilusikatäis kuivatatud ja peenestatud lehti klaasi keeva vee kohta. Joomiseks on tee valmis peale viieminutilist seismist. Kuivatamisel olge ettevaatlikud lehtede liigutamisega, need kipuvad kergesti mustaks minema, mustad lehed on aga ravimiks kõlbmatud. Paiseleheteed võib samuti kui värskeid lehti paistetuse ja ka haudunud kohtade raviks kasutada, kuid eelkõige on ta siiski tuntud kui tee kõigi hingamisteede haiguste vastu. Paiseleht on tugeva rögalahtistava toimega ja on seega hea nii köha, astma kui ka kopsutuberkuloosi ja veel teistegi haiguste korral. Ta parandab ka seedeteede põletikke. Harvem tehakse teed paiselehe õitest.

 

Huvitavad on paiselehe rahvapärased nimed. Ühed levinumad on vaeselapseleht ja ämmakuleht. Need on tegelikult samatähenduslikud. Ämmak tähendab murdes võõrasema. Seletus nimede kohta käib aga nii: lapsed panevad paiselehe suuri lehti vastu nägu, pealmine pool tundub külm, see on võõrasema, alumine pool on soe, see on oma ema. Nimetus kõhmarohi on tekkinud sellest, et taime lehtede keeduveega pesti pead, et kõõmast vabaneda.

Täiendav info Paiseleht

 

 

Paju

Salix

pai, pao, remmelgas, raag, raid, lember

 

Paju

 

Pajud on suur ja huvitav taimeperekond. Maailmas on neid üle 300, Eestis aga looduslikult 20 liiki. Kõikidel on ühine ladinakeelne perekonnanimi, kuid eesti keeles on osa neist endale saanud nimeks hoopis remmelgas. Peale nende liikide leidub kõikjal ka rohkesti selliseid puid, mis on kasvanud seemnest, mis on tekkinud kahe eri liigi ristumisel. Selline asi on pajude hulgas üpris tavaline. Tekkinud taimi nimetatakse aga hübriidideks. Hübriidid muudavad pajude määramise raskeks, kuid “puhtad” isendid on küllaltki kergesti ära tuntavad.

 

Botaanikud ütlevad, et pajude heaks eristamistunnuseks teistest puudest on pungad, mida katab vaid üks soomus. Praktikud lisavad aga, et tavaliselt on paju oksad harukordselt hästi painduvad. Pajuurva tunneb aga igaüks niisamagi ära. Pajude perekond on väga mitmekesine, ta ei koosne ainult suurtest ilusatest pargipuudest. Väga palju on Eestis liike, kes moodustavad tiheda pajutihniku metsaserval või võsa raietööde või põlengu järel tekkinud lagendikul. Usinasti kipuvad nad metsastama ka hooletusse jäetud heinamaid: viie aastaga katab niitu peaaegu hävitamatu pajuvõsa. Kuid osa pajuliike ei kasvagi suuremaks kui on mustika- või pohlataim. Selliseid puittaimi nimetatakse kääbuspõõsasteks. Nemad kasvavad enamasti külmadel arktilistel aladel, kus ükski kõrgem taim talvetuiskudega ellu ei jää. Surmast võivad pääseda vaid need, kes on kaitsva lume all. Osa pajusid kasvab kuivas, suur osa aga niiskes. Nii kasutatakse neid nii liivaluidete kui ka veekogude kallaste kinnistamiseks.

 

Paju koor on tuntud ravimtaimena palaviku, reuma, bronhiidi, läkaköha ja veel paljude tõbede puhul. Kuid väga ammusest ajast on teda kasutatud naha parkimiseks. Öeldakse isegi, et väga suure parkainesisalduse, kiire kasvu ja laia leviku tõttu on ta nahaparkimise tooraine number üks ka tööstuses. Lehtedest ja koorest on saadud ka kollast ja musta värvi. Ning loomulikult tunnevad kõik laialt levinud pajuvitstest punutisi. Neist saab oskuslik meister põimida peaaegu kõike. Mesinikud hindavad pajusid aga kui peaaegu ainsat meetaime varakevadel. Kuna paljude puude tüved on väga jämedad, siis on ka puit kasutusele võetud. Sellest tehakse paberit, vineeri, tselluloosi, samuti on ta keemiatööstuse tooraineks.

 

Kuid peamine on siiski pajude väärtus ilupuuna. Erinevad liigid sobivad kokkuvõttes kõikidesse kasvutingimustesse. Osadel on ilusad läikivad, tumerohelised, hõbedased või punakad lehed. Teistel on suured kaunid urvad. Kolmandatel pikad kaunilt rippuvad oksad. Mõnel aga omapärane ümara kujuga võra. Paljudel liikidel on mitu head omadust. Ka nende paljundamine on lihtne: tuleb vaid oksajupp või vai maasse pista ja sellele tulevad piisava niiskuse korral ise juured alla.

Täiendav info Paju

 

 

Palderjan

Valeriana officinalis

vallerjaan, ülekäijarohi, kassiviinad, krambirohi

 

Palderjan

 

Palderjani rahustavast toimest on ilmselt igaüks kuulnud. Kuid tegelikult on palderjaniga seotud nii palju uskumusi ja legende, et neist võiks kirjutada päris korraliku raamatu. Palderjani tunneme ära roosakate õite ja paaritusulgjate vastakuti asetsevate lehtede järgi. Õied on tal koondunud suurde tihedasse tipmisesse õisikusse. Kui aga üles kaevata tema maa-alune osa, siis ülitugeva lõhna järgi tunneb ta juba mitme meetri kauguselt ära. Palderjani maapealsel osal sellist iseloomulikku lõhna ei ole. Osad inimesed lihtsalt ei kannata tema intensiivset lõhna. Sel on ka põhjus olemas: tegelikult on palderjan mürgine. Eks ole ju inimene pea kõik mürgid enda teenistusse haaranud, tuleb leida vaid õige aeg, koht, annus ja kasutamisviis.

 

Ravimtaimena tuntakse palderjani juba meie ajaarvamise algusest saati, seega on ta kindlalt üks vanimaid ravimtaimi. Rahvameditsiinis on teda kasutatud eelkõige rahustava teena või unerohuna, kuid ka südamehäirete ja seedeteede krampide korral. Selleks kogutakse palderjani sügisel: septembris või oktoobris. Suvel on taime risoomil ja juurtel olemas küll tugev lõhn, kuid toimeaineid on suhteliselt vähe, seega on  ta ravimina väheväärtuslik. Taimed kaevatakse üles, risoom koos juurtega pestakse hoolikalt, eemaldatakse kõik väikesed kivikesed ja mullaosakesed, vajadusel lõigatakse risoom ribadeks, kuid arvukaid juuri ära ei lõigata. Edasi lastakse tal nõrguda ja siis pannakse vilusse 30¼35 °C kätte kuivama. Riknemise vältimiseks tuleb juurikakihti sageli segada. Selline ravim säilib kasutamiskõlblikuna kuni kolm aastat.

 

Kuna sügisel on palderjani kasvukohta küllaltki raske leida, siis on nüüd hakatud teda põldudel kasvatama. Ka valitakse sinna seemned suurte juurtega taimedelt. Suurem osa põldudelt saadavast saagist läheb ravimitööstuse tarbeks. Neist risoomidest ja juurtest tehakse rohtusid samade hädade vastu, mille vastu on neid tarvitanud rahvatargad, kuid rohtudes on toimeained palju kangemal kujul. Peab siiski teadma, et kõigile ei mõju palderjanipreparaadid ühtviisi. Mõnele toimivad need rahustamise asemel hoopis ergutavalt. Paljud on ju ilmselt kuulnud ka seda, miks palderjani üks nimi on kassiviinad. Kassidele meeldib väga palderjanijuurt närida, see tekitab neis tõelise joobe. Ning vajalik on teada ka seda, et suurtes kogustes või pikaajalisel palderjani tarvitamisel võib tervis hoopis korrast ära minna: tekivad peavalu, rahutus, unetus, südamehäired.

 

Lõpuks ka sellest, et huvitavale taimele, nagu palderjan seda on, on omistatud palju ebaõigeid omadusi. Teda on kasutatud võlumiseks ja nõidumiseks ning isegi armurohuna. Eestigi vanarahva hulgas on laialt levinud nimed kurjakahetsemisrohi, külanaesterohi, nõiarohi ja teised sellised. Kes teab, kui palju muistendeid ja vahvaid lugusid nende nimede taga veel on.

Täiendav info Palderjan

 

Peetrileht

Succisa pratensis

peetri-piibeleht, peetruse-kõhuvalurohi, jumalajalg, südamevalurohi, lilla karunupp

Peetrileht

 

Peetrileht on kahtlemata veidi omapärane taimenimi. Temaga on seotud ka hulka huvitavaid lugusid. See Peeter, kellega tema nimi on seotud, on tegelikult hoopis Peetrus. Üks lugu käib nii. Peetrusel olnud kord kange kõhuvalu, ta tõmmanud selle taime maast üles ja närinud juurel tüki otsast ära. Sest ajast peale jäänudki kõikide peetrilehtede juured tömbitipulisteks. Teine jutt pajatab jälle, et Peetrusel valutanud kord kõht. Seepeale närinud ta mingi taime juurt ja valu oli sedamaid kadunud. Neid juuri aga hakatigi nimetama Peetruse juurteks ja samuti leidsid need tee vanarahva kõhuvalurohtude nimekirja. On aga veel kolmaski sarnane pärimus: “Südamevaluõied saanud oma nime järgmiselt: Peetrusel olnud kange südamevalu. Jeesus andnud siis talle südamevaluõite juuri hammustada. Praegu olevat juurte küljes Peetruse hamba jäljed”.

 

Muistendid on üpris vanad ja loomulikult on neis ka oma tõetera sees. Kes teab, kas sel taimel ka midagi Peetrusega pistmist oli, kuid taime omadustele lood siiski viitavad. Kõigepealt peab täiesti paika see, et peetrilehe juured oleks nagu äralõigatud tipuga. Tegelikult on tegemist küll taime maa-aluse varre ehk risoomiga, mis on küllaltki jäme ja otsast tömp. Risoomist lähtuvad juured on nii peened, et nende puhul ei saa kindlalt väita, kas nad on tömbid või mitte. Õige on ka see, et peetrilehe maa-alustel osadel on olnud tähtis koht rahvameditsiinis. Kas nad südamevalu vastu on aidanud, selle kohta pole kindlaid andmeid, kuid kõhu- ja hambavalu hävitavad nad küllaltki kindlalt.

 

Kuid aga ega meid siis ainult taime varjatud pool huvita. Et taime ravimiks koguda, peab tundma eelkõige tema maapealset osa. Peetrileht on lähedane sugulane äiatarile ja ka välimuse poolest viimasega väga sarnane. Siiski on mõned tunnused, mis teevad ta kergesti äratuntavaks. Need on tema täiesti rohukarva rohelised lehed. Erinevalt äiatarist on need täiesti terved, mitte lõhestunud. Samuti on peetrilehe lehed ja varred peaaegu paljad, mäletatavasti äiatari omad olid küllaltki arvukate karvadega. Sageli kasvab peetrileht niiskemates kohtades, vahel isegi päris soodes.

 

Ka õied on peetrilehel mõnevõrra teistsugused. Esiteks on need tavaliselt sinisemad, peaaegu ilma lillade toonideta. Ning teiseks on peetrilehe ümarates nuttides olevad õied kõik ühesuurused. Äiataril on servmised õied suuremad, et õied tolmeldavatele putukatele paremini silma torkaks. Sellegipoolest ei saa ka peetrileht tolmeldajate nappuse pärast kurta. Viimaseid meelitab ta kohale maitsva nektariga. Mesinikud loevad peetrilehe heade meetaimede hulka.

Täiendav info Peetrileht

 

 

Pikalehine huulhein

Drosera anglica

Pikalehine_Huulhein

 

Huulheinad on Eesti soode ühed huvitavamad taimed, sest nad on putuktoidulised. Putukate püüdmiseks on neil lehtede servas kuni 6 mm pikkused karvad. Kui putukas, näiteks mõni väike sääsk või kärbes, lendab juhuslikult lehele, siis kleepub ta limasse ja mõne aja pärast ümbritsevad teda juba karvakesed, mille abil taim püütud toidu seedib. Putukaid peab see väike rabade taim püüdma seepärast, et soopinnas on väga toitainetevaene.

Pikalehine huulhein erineb meie teistest huulheinadest pikliku kujuga lehtede poolest. Kuna tema lehed on suuremad, siis saab ta ka teistest suuremat saaki püüda, isegi kuni sentimeetripikkuseid putukaid. Ehkki pikalehine huulhein kasvab enamasti ikka turbasamblal, võib teda erinevalt teistest liikidest leida ka päris veest.

Huulheina on nimetatud ka samblamõõtjaks. Turbasamblal kasvades peab ta viimase kasvuga sammu pidama. Seega peab ta igal aastal kasvatama uue võsu ülespoole. Kuna aga soos lagunevad jäänused aeglaselt, siis on sambla sees näha paljude viimaste aastate juurdekasvud ja lehekodarikud, nende järgi saabki mõõta, kui palju on samblakiht mingil aastal paksenenud.

Praegu kasutatakse huulheina suhteliselt vähe, kuid tema kasutamisvõimalused on tegelikult väga rikkalikud. Piiravaks saab taime raske kättesaamine märgadelt sooaladelt ning väike kasv - vajalikku hulka taimi on raske koguda. Mujal maailmas on ta soode vähesuse tõttu üsna haruldane.

Huulheina on Eestis kasutatud silma- ja kõrvahaiguste korral, lehti pandi huultele ohatisest vabanemiseks. Lehed sisaldavad paljusid happeid ja pisikuid hävitavaid aineid. Eriti hästi on neist tehtud ravim mõjunud läkaköha vastu. Varem on huulhein leidnud laia kasutamist ka mujal maailmas: hingamisteede- ja soolehaiguste raviks, krampide vastu, tedretähnide ja konnasilmade eemaldamiseks, närvihaiguste ja peavalu puhul. Norras on teda tarvitatud piima konserveerimiseks, temast on saadud ka punast ja kollast toiduvärvi.

Täiendav info Pikalehine Huulhein

 

 

Pohl

Vaccinum vitis-idaea

paluk, poolamari, poolgad, kuradimari

 

Pohl

 

Pohl on hõredate männimetsade taim. Tema marjade hea maitse üle ei vaidle ilmselt keegi. Kuid pohlamarjad ei ole lihtsalt hea maitsega, vaid ka heade omadustega. Pohlamarjades on inimese jaoks parim suhkrute ja hapete tasakaal. Peale selle leidub pohlades rikkalikult selliseid happeid, mis teevad marjad hästi säilivateks. Seda olete kindlasti isegi märganud. Kui mustikad riknevad soojas seistes mõne päevaga, siis pohlad võivad sageli mitu kuud värsketena seista. Sama lugu on ka mustika ja pohla keedisega.

 

Pohla puhul ei ole muret, et ta meid või meie riideid liiga ära määriks. Pohl on punase, kuid mitte eriti mahlase ja üldsegi mitte määriva viljalihaga. Samas on pohlamarjadel meie erituselundkonna tööd parandav toime. Viimase toime poolest on aga eriti tuntud pohla lehed. Neist valmistatakse kas teed või keedist. Ravimiks tuleks pohla lehti koguda kevadel pärast lume sulamist. Kuna pohl on igihaljas taim ja tema lehed elavad kuni neli aastat, siis ei ole selles midagi imelikku. Kevadel kogutakse neid lihtsalt seepärast, et siis on neis kasulikke toimeaineid kõige rohkem. Teiseks kuivavad talve üle elanud lehed ka ilusamini ja ei lähe nii sageli mustaks kui suvel korjatud lehed. Ravimina kasutatakse ju ainult korralikke rohelisi lehti.

 

Pohlamarju söövad paljud metsalinnud, kes levitavad nii marjade sees peituvaid seemneid. Kuid seemnetega paljunemine pole pohla jaoks enamasti üldse tähtis. Rohkem levib ta hoopis maad mööda. Kuidas see käib? Kui proovite mõnda pohlataime üles tõmmata, siis võib see tõsiseid raskusi tekitada. Nimelt on ühel taimel sageli väga palju maapealseid varsi, mis on kõik omavahel maa-aluste varte ehk risoomidega ühenduses. Kuidas see eluring siis käib? Alustame ühest väikesest taimest. See kasvab algul ilusasti neli või viis aastat. Seejärel tekivad tema varre alusel olevatest pungakestest külgvõsud, mis hakkavad maa sees taimest eemale kasvama. Mõnekümne sentimeetri kaugusel emataimest tekib risoomile üks haru, mis pöördub otse üles. Sellest saab uus põõsake. Põõsake kasvab kolm-neli aastat ja siis viljub. Viljunud vars aga hukkub. Siiski ei ole see veel põõsakese lõpp, vaid tema varre alumisest osast kasvavad uued püstised varred. Kuid samal ajal on risoomist tulnud mullapinnale veel mitmed noored põõsakesed. Nii on ühest emavarrest saanud juba kümneid uusi kääbuspõõsaid. Seega on aeg emal koht noorematele loovutada. Niisugune elutsükkel on ka kõigil arenevatel osapõõsakestel, ükski neist ei ela üle viieteistkümne aasta. Nii on hea pohladele ja ka inimesele, kes saab tänu sellele rohkem marju.

 

Teadma peab ka pohla ja leesika erinevusi. Nad mõlemad on sarnased punaste marjadega liivikute taimed. Kuid leesika varred lamavad enamasti maas, pohla omad on püstised. Teiseks on pohla marjad hapukad, leesikal jahused. Ja kolmandaks on pohla lehe alumine ots ümar, leesika lehel aga pikalt sujuvalt rootsuks ahenev.

Täiendav info Pohl

 

 

Punand

Fumaria officinalis

emarohi, ematuse-rohi, juushein, venituse rohi

 

 

Punand

 Kui punand ükskord inimese põllule satub, siis tuleb kiiresti hoolitseda selle eest, et ta sealt kaoks. Vastasel juhul valmivad tema viljades, mida nimetatakse pähklikesteks, seemned. Kui aga seemned juba valmis on, siis levib punand igale poole. Kui nüüd ka mõned kasvavad taimed ära rohitud saavad, siis ilmuvad varsti uued taimed neist seemnetest, mis kohe ei idanenud. Nii võib punand muutuda tülikaks umbrohuks. Massiliselt esineb ta siiski harva, enamasti ikka üksikute kuid väga haraliste taimedena. Välja tõmmata pole teda sugugi raske, sest juurt pole tal peaaegu ollagi. Punand on üldse üks koos inimeste põldudega leviv taim. Nii kasvab ta näiteks Ameerikas ja Aasias just tulnukana, mitte põliselanikuna.

 

Haraline võib punand küll olla, kuid öeldakse, et tema vars on väheharunev. Millest siis taime kahar ja õrn väljanägemine. Loomulikult lehtedest. Need on tal mitu korda jagunenud ja hõlmad on üpris kitsad. Taim ise on suhteliselt vesine, värvuselt hallikasroheline. Punandi väheste harude tippudes moodustuvad rohkeõielised kobarad. Õied on neis lillakasroosad, piklikud, neid saab kaheks sarnaseks pooleks jaotada vaid ühe sirge abil.

 

Punand kuulub magunaliste sugukonda, kuid erinevalt magunatest pole tal piimmahla. Tema mahlas on aga siiski üks kasulik aine, mida kasutatakse sageli vanarahva poolt ravimiskunstis. Taimest tehtud tee tekitab hea söögiisu. Sel eesmärgil on teda kogutud ka ravimitööstuse tarvis. Kuid vanad targad avastasid temas muudki huvitavat ja kasulikku. Nii sai õitest ja varre ülemistest osadest väljapressitud mahl või valmistatud ekstrakt silmaravimiks. Abi leiti temast eelkõige silmade punetamise ja silmapõletiku korral.

 

Huvitavad on ka punandi viljad, pähklikesed. Valmimisel tekib nende ülemisse serva väike auguke, kust pääseb valminud tumedavärviline seeme välja. Seemneid on aga igas pähklikeses vaid üks. Nii et põllul tüütut umbrohtu punandit märgates ja nähes, et tema viljades on augud sees, ärge olge õnnelikud. Ei ole ükski putukas teid umbrohtude levimise takistamises aidanud. Veel enam, te olete taime laienemise peatamisega hiljaks jäänud. Alati tasub meenutada, et ega kahjurid umbrohtu puutu. See kehtib küllaltki hästi ka punandi puhul.

Täiendav info Punand

 

Punane leeder

Sambucus racemosa

leedripuu, kooljapuu, pliidrepuu, kihvtimarjapuu 

 

Punane_Leeder

 Punane leeder pole küll Eesti kohalik puuliik, kuid kohata võib teda sellegipoolest sageli. Ta kasvab kõikides mahajäetud kohtades: varemetes, puuriidatagustes, prügimägedel, aga ka metsaservadel ning vahel isegi kuusiku või segametsa all. Kasvab ta sellistes kohtades, kus inimene midagi muud ei kasvata ja laseb sinna sattunud taimedel vabalt areneda.

 

Oma laia leviku võlgneb see põõsas aga lindudele. Linnud söövad hoolega leedripuu marju, mis botaaniliselt on tegelikult luuviljad. Marju areneb igast õisikust väga palju. Igas marjas on veel 3¼5 seemet. Seega võib üks põõsas anda tuhandeid järglasi. Linnud söövad ära küll mahlaka viljaliha seemne ümbert, kuid seeme jääb seedimata. Nii aitavadki linnud punast leedrit levitada.

 

 Pealekauba saab iga seemne lindudelt veel idanemiseks vajaliku väetisehunniku. Nii et põõsa meelitusmeetod töötab hästi ja kasu on mõlemapoolne.

 

Sageli on arvatud, et punase leedri väikesed marjad on mürgised. See ei ole täiesti tõsi. Veidi mürgised on seemned, kuid viljaliha on kasulik ja maitsev. Nii et seemnete söömist tuleb vältida, ka ei maksa tooreid marju proovida. Valminud punase leedri viljadest saab aga teha zeleed, neid on kasutatud ka veinitööstuses lisandina. Samuti on marjad tuntud ravimina nagu ka suurem osa ülejäänud taimest. Vilju ja koort on kasutatud kõhulahtistina, õitest valmistatud teed aga higileajava vahendina. Marju on kasutatud isegi majapidamises puhastusvahendina. Igaüks võib seda proovida. Hõõruge määrdunud käsi punase leedri marjadega. Käed muutuvad puhtaks. Seejärel loputage veega kõik maha. Tulemuseks on täielikult puhtad pehme nahaga käed. Vanarahva tarkusi on teisigi teada. Näiteks pidid hiired ja rotid vältima aitu, mille läheduses kasvab punane leeder.

 

Sageli võib punast leedrit kohata ka pargis ilupuuna, sest tal on kevadel ilusad suured õisikud ja sügisel kaunid marjad. Huvitav on võib-olla veel teada, et neil õitel pole üldse lõhna. Leedril on ka palju iluvorme, mida on kerge paljundada pistoksast.

 

Eestis on teinegi selle perekonna sissetoodud liik – must leeder. Tema valminud marjad on musta värvi ja suuremad, õisik pole aga pööris, vaid kännasjas õisikus nagu pihlakal. Musta leedrit kohtab sagedamini Lääne-Eestis, mujal võib ta külmadel talvedel kannatada külmakahjustuste käes. Musta leedri toored valmimata marjad on mürgised.

Täiendav info Punane Leeder

 

 

Pune

Origanum vulgare

puna, vorstirohi, mindid, unerohi

 

Pune

 

Punet võib segi ajada piparmündiga. Tõepoolest on nende õied üsna sarnased, võib-olla ka taime välimus, kuid ülejäänu siiski mitte. Pune lehed on piparmündi omadest tunduvalt väiksemad (vaid kuni ühe sentimeetri pikkused) ja enamasti terveservalised. Ka on pune tavaliselt punakat värvi, piparmünt aga eelkõige siiski roheline. Piparmündi õisik on pune omast mõnevõrra pikem ja piklikum. Nii piparmündil kui punel on väga tugev iseloomulik lõhn, kuid nende lõhnu ei saa mingil juhul segamini ajada. Pune lõhn sarnaneb vorstirohu (majoraani) omale ja seepärast on teda vanarahva seas ka vorstirohuks kutsutud.

Kui juba vorstirohust juttu tegema hakkasime, siis on õige ka see, et päris vorstirohu puudumisel kõlbab pune teda asendama küllaltki hästi. Peamiselt lisatakse punet verivorstidele. Maitseainena sobib pune aga mujalegi. Näiteks saab tema abil valmistada maitsva lihasupi, kuid väärtuslik on ta ka kurkide soolamisel. Pune annab toidule meeldiva lõhna ja terava vürtsise maitse. Erinevate toiduainete maitsestamisel leiavad kasutamist nii lehed kui ka õied. Kuid pune ei ole hea vaid maitse ja lõhna loojana, temast on kasu kui ravimtaimest. Näiteks parandab pune seedetegevust, soole- ja maonõresid hakkab rohkem erituma ning toidust saadakse vajalik paremini kätte.

Pune raviomadused on juba ammust ajast väga laialt tuntud. Teda on kasutatud nii rahvameditsiinis kui ka päris ravimitööstuses. Punest saadud rohtudel on palju kasutusalasid, näiteks mitmete valude korral. Varem tarvitati teda küllaltki palju hambavaluvastase vahendina, nüüd eraldatakse tema lehtedest vaid toimeaine ja tehakse sellest hambavalutablette. Kui lihased või liigesed valutavad, võib teha pune maapealsetest osadest kompresse. Viimaseid on tehtud ka reumavalude leevendamiseks. Kuid kompressid aitavad ka paljude nahahaiguste vastu: sobib näiteks käsnade ja ohatiste, aga ka haudunud kohtade raviks. Ka külmetushaiguste puhul saab temast hea köhavastase ning palavikku alandava tee. Selleks tuleb võtta paar supilusikatäit taime ülemist osa koos õitega (parem on kui varred on eemaldatud) ja lisatakse klaasi keevat vett. Jook on valmis peale veerandtunnilist soojas seismist. Punetee aitab ka unetuse ja kõhulahtisuse puhul, samuti on tal rahustav toime.

Kui räägime punest, võib õigustatult arvata, et selle taime nimi on tekkinud punasest lehtede ja õite värvusest. Kuid pune on punase värviga tegelikult veelgi tihedamalt seotud. Nimelt on pune õitega pikka aega värvitud villa oranzikaspunaseks. Seevastu mõnede ainetega töötlemisel annavad need hoopis musta värvuse. Musta on võimalik saada ka lehtedest ja vartest.

Kuid punest on palju rohkem kasu kui siin sellest rääkida jõuame. Seega olgu välja toodud veel vaid üks väga tähis asi. See tuleneb sellest, et punel on suur õisik väga paljude pisikeste õitega. Iga tema õis sisaldab aga suurel hulgal nektarit. Seega on iga punetaim mesilastele (ja mesinikele) lausa unistuseks. Punes on nähtud koguni nii head meetaime, et temast on rajatud suuri põlde.

Täiendav info Pune

 

Põld-harakalatv

Erysimum cheiranthoides

kollakas, sinepihain, arakalatv 

Põld_Harakalatv

 

Põld-harakalatv on tavaline kollaseõieline põlluumbrohi. Nagu teised sarnased, on ka tema ristõieline. Ristõielised on näiteks koolitunnist õpitud põldsinep ning levkoi. Vene keeles ongi selle taime nimeks lihtsalt levkoisarnane kollakas. Peale kollaste õite on nimelt veidi kollakalt rohelised ka põld-harakaladva varred ja lehed, oma korrapärasuse poolest meenutab ta aga tõesti levkoid.

 

Kuidas aga harakalatva teiste rohkete põlluumbrohtude seast ära tunda? Põld-harakaladva iseloomulikuks tunnuseks on lihtsad enam-vähem terveservalised lehed, kollased ülespoole suunatud kroonlehtedega õied ja pikad kahe poolmega avanevad veidi kõverdunud kõdrad. Kui teil on aga käepärast hea luup, siis näete veel üht head tunnust. Kogu põld-harakalatv on kaetud mitmeharuliste karvadega, varrel on nad enamasti kahe-, lehtedel kolme-, kuid mõnel pool isegi neljaharulised.

 

Tülikas umbrohi on põld-harakalatv seepärast, et ühel taimel võib aastaga valmida mitutuhat seemet. Need idanevad aga väga kergesti ka kehval pinnasel. Kuid selle taime seemnetest on ka ühtteist kasu. Seemned sisaldavad nimelt rohkesti õli - mõnikord ligi pool seemne kaalust. Sellest õlist võib aga edukalt valmistada seepi, värnitsat ja erinevaid lakke.

 

Eriline tähtsus on aga harakaladva rohtsetel osadel. Need sisaldavad ühte huvitavat mürgist ainet, mis mõjub südametegevust ja vereringet korrastavalt. Üht harakaladva liiki isegi kasvatatakse meist lõunapoolsematel aladel ravimitööstuse tarbeks. Saadud ravimeid manustatakse kas tablettidena või süstitakse otse naha alla. Kuna selliste preparaatide toime on väga tugev, siis ei või neid kasutada ilma arsti järelvalveta. Rahvameditsiinis ei ole põld-harakalatv erilist kasutamist leidnud.

 

Lõpetuseks põld-harakaladva eristamisest meie kahest teisest harakaladva liigist. Heaks tunnuseks tupplehtede ja õieraagude pikkus. Ainul põld-harakaladval on õieraod tupplehtedest tunduvalt pikemad.

Täiendav info Põld-Harakalatv

 

 

Põldmagun

Papaver dubium

kukelõtt, põldmoon, kukeheldaroos, kahtlane magun

 

Põldmagun

 

Põldmagun on meil küllaltki harva kohatav põlluumbrohi. Teda võib leida kogu Eestis, kuid alati kasvab ta vaid üksikute taimedena. Sagedamini leidub põldmagunat Lääne-Eestis ja meie saartel. Nii pole ta üldsegi tülikas umbrohi. Seda enam, et tema juurestik on üpris vähe arenenud ja ülestõmbamisega pole mingeid probleeme - kui ka mõni väike juurejupp jääb mulda, siis sellest enam uut taime ei tule. Põldmagunal on vaid üks elueesmärk: tärgata seemnest ja sirguda kiiresti suureks, et anda oma seemned jätkamaks elu järjepidevust. Temasuguseid taimi nimetatakse efemeerideks. Efemeerid on taimed, kes on väga lühiealised ja on täielikult kohastunud vaid seemnete kasvatamiseks.

Nii on ka põldmagunaga. Kui teda uurida, siis paistab tema kasinus igalt poolt välja. Juurestik on tal võimalikult väike, sellele kulub vähe energiat. Vars on harunev, et vilju saaks rohkem kasvatada. Lehti on vähe, täpselt nii palju kui läheb tarvis päikesekiirte püüdmiseks, et kasvatada seemneid. Kuid õied on suhteliselt suured ja erksa punase või roosa, vaid harva valge värvusega. Nii meelitavad nad juba kaugelt putukaid ligi. Kohalerutanud kimalased tolmeldavad emakad ära ja seemned saavadki arenema hakata. Ka tolmeldamine on suhteliselt kindel, sest rohked tolmukad asetsevad ringina otse laia suudmega emaka ümber. Kimalane, kes õiele laskub istub pea alati ka laiale emakasuudmele ja lill ongi oma tahtmise saanud.

Põldmagun on ka hea inimese sõber. See seisneb selles, et ta levib sinna, kus inimene liigub. Nii kasvab ta peale põldude veel sageli jäätmaadel, teeservades, prahipaikadel ja ka raudteede ääres. Muide peaaegu kogu Euroopas ei ole ta mitte põline taimeliik vaid just tulnukas, kes on kandunud laiali inimese abiga.

Ka põldmagunale on iseloomulik valge piimmahl, nagu teistelegi magunaliikidele. See piimmahl on mürgine ja seetõttu tuleb hoiduda selle sattumist silma ja suhu. See hoiatus käib eriti laste kohta, kes kindlasti neid kauneid lilli korjavad. Peagi tuleb neil pettuda, sest nii käes hoides kui ka vaasis närtsib põldmagun üpris ruttu - pole ju tema eesmärgiks inimesele ilu pakkuda. Kuid hästi sobib ta juunis ja juulis kaunistama lillepeenraid.

Ära tunneb põldmaguna teiste seast pikkade haraliste karvade järgi, mis katavad kogu taime: nii varsi, lehti kui õienuppe. Kuid tekkinud vili, kupar, on alati paljas. Teiseks tunnuseks on kupra kuju. See on väga peenike, laiusest tunduvalt pikem ja alusel pikalt ahenev.

Täiendav info Põldmagun

 

Rabamurakas

Rubus chamaemorus

kaarlad, kaarmed, kaarnad, käbalad, muuramed

 

rabamurakas

 Rabamurakas on üks eestlaste lemmiktaimi. Seda tõestavad arvukad rahvapärased nimed. Head rabamuraka tundmist näitab aga suhteliselt vähene nimede kattuvus teiste taimedega. Eks selles kõiges ole süüdi kõik see, mida inimesed temast head saavad.

 

Enne viljade valmimist kohatakse rabamurakat harva, sest niisama ei ole tema soistesse kasvukohtadesse asja. Muidugi kui just murakasaaki ennustama ei minda. Saagi ennustamisega võib aga väga kergesti alt minna. Sageli vaadatakse, et kõik on tihedalt suuri õisi täis, tuleb hea muraka-aasta. Kuid nii ei pruugi see olla. Kõigepealt on rabamurakas ainukesena meie murakaperekonna liikidest kahekojaline taim. See tähendab, et tal on eraldi isas- ja emasõied ning need asuvad erinevatel taimedel. Kuna isasõied on suuremad, siis jäävad need inimestele kergemini silma. Isastaimi on tavaliselt ka rohkem, nii et õitsemine ei näita niisama meile sügisese saagi kohta midagi. Tuleb vaadata õie sisse. Isasõitel pole sigimik arenenud ja on palju ilusaid tolmukaid. Emasõitel on aga sigimik suur ja tolmukad kas puuduvad hoopis või on ilma peadeta, öeldakse - kõlutolmukad.

 

Kuid seegi ei ole veel määrav. Õied peavad ju tolmeldatud saama. Seda teevad rabamurakal ainult putukad. Kõige sagedamini on abilisteks ühed kärbeste ja sääskede sugulased, mitte mesilased ja kimalased, kes sohu nii sageli ei satu. Et marju tuleks palju, selleks peavad saama külastatud paljud õied. Just sellised agarad rohkeid õisi külastavad need soo kahetiivalised putukad ongi. Kuid halvasti on lugu siis, kui ilmataat vingerpussi mängib. Nii võib kevadine hiliskülm õisi kahjustada. Kui aga õitsemise ajal sajab, siis ei saa putukad tolmeldama lennata ja jälle pole saaki loota. Üksik õis on avatud vaid paar päeva, seega peab selle aja jooksul leiduma sobilikku ilma, et temast kasvaks vili.

 

Kui kõik on hästi läinud ja keegi muraka kahjuritest vilja enne valmimist ära ei söö, siis võib suve teisel poolel marjule minna. Inimene on hinnanud murakamarja väga kõrgelt. Temast saab valmistada moose, keediseid, siirupeid, mahla, kompotti ja kõike muudki, mida üldse marjadest teha annab. Murakast tehtul on omapärane meeldiv aroom ja kaunis oranzkollane värvus. Parima põhjamaise veini või likööri saab siiski mesimuraka marjadest. Kogu murakataim on leidnud mitmesugust kasutamist ka rahvameditsiinis ja isegi teaduslikus arstiteaduses.

 

Murakamarjad aga ei olegi tegelikult marjad, vaid koguluuviljad. See tähendab, et iga üksiku tera sees on luuseeme. Need seemned idanevad kergesti, kuid samahästi ka hukkuvad. Ellujäämiseks on seemnest tekkinud murakatõusmetel vaid üks võimalus: nad peavad saama kaasa väetisehunniku mõnelt linnult või näiteks karult. Muraka viljad maitsevad paljudele rabade asukatele. Kuid siiski on tal varuks ka kindlam paljunemisviis: maa all on tal pikk ja harunev risoom, mis võib anda rikkalikult uusi taimi.

Täiendav info Rabamurakas

 

 

Roomav madar

Galium aparine

kare virn, virnarohi, kiskjarohi, kassitapp

Roomav_Madar

 

Roomav madar väärib kindlasti nime kiskjarohi. Ta haakub alati kõigi mööduvate loomade ja inimeste külge, isegi tema kõrval kasvavad taimed ei pääse raudsest haardest. Seevastu on raskem ära arvata, millest on tekkinud vana taimenimi “virn”. Kuid ometi on see kindlalt kõige laiemalt, kogu Eestis tuntud, roomava madara nimi. Tegelikult on aga olemas veel üks sarnane liik: põldmadar. Vanarahvas on neid ilmselt üheks pidanud, sest eristamine ei ole alati jõukohane isegi kogenud taimeteadlastele. Looduses esineb rohkesti kahe liigi vahepealsete tunnustega taime. Millegipärast on virn antud nimeks just roomavale madarale. Ka on põldmadar sagedasem põlluumbrohi, seega oleks loogiline arvata, et inimesed puutusid sagedamini kokku põldmadaraga ja iseloomulik nimi “virn” sobiks just temale.

 

Mis on siis nende kahe liigi tüüpiline tunnus, mis eristab neid kõigist teistest madaratest? See on see sama omadus haakuda häbenemata kõigi möödujate külge. Nagu eesnimi “roomav” ütleb, roomab see taim (ka põldmadar) sagedasti mööda maad, harvem tõuseb teistele taimedele haakudes ka veidi kõrgemale. Alati jääb ta ette inimese jalgade liikumisteele. Kuna need madarad kasvavad aga küllaltki pikaks, siis ei pääse inimesed tema moodustatud tõketest mööda ja nii võibki varsti märgata, et miski on ümber jalgade. Seejuures peab aga märkima, et roomava madara varred võivad olla kuni kaks korda pikemad põldmadara omadest (kuni 1,2 meetrit). Seega takerduvad inimesed kergemini just roomavasse madarasse. Teiseks ründab roomav madar inimest sageli salaja, paksu rohu sees mõnel aiateel, kui põldmadar kasvab enamasti lagedamal põllul nähtaval kohal, nii et inimene saab teda vältida. Võib-olla need kaks fakti ongi põhjuseks, et salakaval nimi “virn” on saanud just roomavale madarale.

 

Roomava madara karedus on tingitud teda katvatest haakjatest harjastest. Eriti palju on neid neljakandiliste varte teravatel kantidel ja lehtede servades ning alumisel pinnal. Kuid loomulikult mõtleb taim ka oma paljunemise peale, nii on ilmselt kõige haakuvamateks siiski tema viljad. Need haakuvad julgelt kõigi möödujate, eriti meelsasti aga inimese püksiriide ja saapapaelte külge, lootuses, et leiavad peagi uue koha, mida vallutada. Viljades on ka üks roomava ja põldmadara erinevus: roomava madara omad on umbes viie millimeetrise läbimõõduga, põldmadara viljad aga üle kahe korra väiksemad.

 

Lõpetuseks olgu öeldud, et roomav madar ei ole vaid nuhtlus ja tülikas umbrohi. Ta on ka mitmeti kasutatav ravimtaim. Näiteks aitab ta närvihaiguste, eriti just mitmete tõmblemist põhjustavate haiguste korral. Kuid samas kuulub virn paljude teesegude koostisesse, osadega neist võideldakse isegi vähi vastu. Roomava madara pikkadest peentest juurtest on saadud punast värvainet.

Täiendav info Roomav Madar

 

 

 

Rukkilill

Centaurea cyanus

härja pead, rukkisinine, rüälill, sinilill

 

Rukkilill

 

Kes ei teaks, et rukkilill on meie rahvuslill. Selleks valiti ta 1968. aastal. Rukkilille kasuks rääkisid väga lai tuntus ja armastatus rahva hulgas, teda on läbi aegade hästi tundnud kõikide Eesti piirkondade elanikud. Tuntuks on rukkilill saanud seetõttu, et ta kasvab peamiselt taliviljapõldudel. See võib tunduda küll veidi imelik, kuid meie rahvuslilleks on umbrohi. Umbrohuna talirukkis ja talinisus on ta lastele rõõmuks ja põllumeestele nuhtluseks. Lapsed punuvad tast kauneid pärgi koos härjasilmadega ja toovad tuppa imeilusaid lõikeõisi. Pereisad ei suuda aga temast kuidagi lahti saada.

Miks siis on rukkilillest kui umbrohust nii raske vabaneda? Seepärast, et rukkilille eluviisid on aastatuhandete jooksul muutunud väga sarnaseks tema kaaslase rukki või talinisu omadega. Kõigepealt valmib enamik rukkilille seemneid koos rukki seemnetega. Vilja koristades satuvad viljaterade hulka ka rukkilille seemned. Teiseks on rukkilille seemned sarnased rukkiteradega ja nii on neid raske üksteisest eraldada. Tõsi, rukkilille seemnetel on kahvatupruunid lendkarvad ja nii võivad need levida ka tuule, loomade ja vee abil. Üks olulisemaid sarnasusi rukkilille ja rukki eluringis on aga see, et mõlema seemned idanevad sügisel ja elavad talve üle noorte taimede või idanditena. Seega võib rukkilille pidada isegi kaheaastaseks: esimesel aastal kasvavad augustis või septembrikuus idanenud seemnetest noored taimed, kes teisel aastal kasvatavad kõrge harunenud varre, millel puhkevad kaunid õied.

Olgu rukkilill kasvõi umbrohi, kuid igal juhul on ta meie viljapõldude kõige kaunim lill. Tema ilu ei jäta ilmselt külmaks mitte kedagi. Lausa hämmastavalt rahustavalt ja muremõtteid peletavalt mõjuvad tema taevassinised mõne sentimeetrilise läbimõõduga õisikud. Just nimelt õisikud, sest rukkilill kuulub tegelikult korvõieliste hulka ja seega on tema õied koondunud korvõisikusse. Kuid rukkilille korvõisikud erinevad tunduvalt enamike teiste korvõieliste õisikutest. Erinevus tuleb sellest, et rukkilille õisikute serval olevad äärisõied on lehtrikujulised. Huvitav on ka see, et need õied on üksnes mesilaste ligimeelitamiseks, neist ei arene seemneid ja neis pole ka õietolmu. Mesilastele pakuvad aga rukkilille õied rikkalikult mesimagusat nektarit. Õisiku keskel asuvad putkõied, millest arenevad seemned ja milles on ka normaalsed tolmukad.

Peale selle, et rukkilill kaunistab meie põlde, on paljud tema ilusad vormid leidnud kasutamist ka iluaedades. Nii võime vahel kohata isegi roosa- või valgeõielist rukkilille, ehkki kõige soojema tunde jätab südamesse ilmselt puhassinine tavaline rukkilill. Muide, värvuse muutust võib märgata ka vananevates rukkilille õites: nad muutuvad rohkem lillakaks.

Kuid rukkilill pakub muudki peale ilu ja mee. Tema erksavärvilistest õitest saadakse sinist värvi. Sageli on ta tuntud ravimtaimena. Ravimina kogutakse tema siniseid kroonlehti. Need tuleb kuivatada kiiresti varjulises kohas õhukese kihina. Kiiresti seepärast, et sinised õied kipuvad muidu mustaks ja väärtusetuks muutuma. Rukkililleõitest saab hea kompressi väsinud või põletikulistele silmadele. Rukkililleõisi pannakse vahel ravimtee sisse lihtsalt selleks, et tee välimus ilusamaks muuta, vahel aga ka selleks, et soodustada uriini- või sapieritust.

Täiendav info Rukkilill

 

 

Salu-siumari

Actaea spicata

ussimari, lenderavandeserohud, äkitse haiguse rohi, sivumari

 

Salu_siumari

 

Salu-siumari kuulub tulikaliste sugukonda. Aga erinevalt enamikust tulikalistest on temal kroonlehed olemas. Nii nagu tupplehti, on ka neid neli kuni kuus. Kuid siiski ei ole need päris harilikud kroonlehed, vaid on muutunud kitsasteks ja tagasihoidlikeks. Kuid see-eest peidavad need enda sees maitsvat nektariannust tolmeldavatele putukatele. Selline peibutis kutsub mesilased ja kimalased kohale isegi metsas kasvava üksiku siumarja juurde. Neile kroonlehtedele on sellise ehituse ja ülesande tõttu isegi uus nimi antud: neid kutsutakse nektaariumideks, see tähendab nektariallikateks. Tupplehed on siumarjadel tavalise välimusega, kuid see-eest varakult varisevad.

Siumari, sivumari ja ussimari näitavad kõik, et taim peab olema mingil moel ussidega, seega tegelikult madudega seotud olema. Seda sarnasust ei tule kaugelt otsida - nii nagu rästikuhammustus on mürgine, on mürgine ka kogu salu-siumari. Seejuures on tema mürgisus lastele mõnevõrra ohtlikum kui teiste tulikaliste oma. Siumarja marjad on väga ilusad ja ahvatlevad lapsi neid suhu toppima. Vahepeal olgu öeldud, et botaanikud on need marjad oma tekkeviisi järgi nimetanud hoopis kukkurviljadeks. Kuid see selleks. Viljade söömisel võib tekkida raske kõhuvalu ja kõrvetamine nii suus kui ka maos. Halvemal juhul võib südametegevus või hingamine lakata ja saabuda surm. Nii et õnnetuse korral tuleb kiiresti leida arstiabi. Ka siumarja kõigi osade värske mahla nahale sattumine ei ole hea. Seal mõnda aega seistes (tundlikemal inimestel vahel päris kiiresti) tekitab ta kipituse, kõrvetava tunde ja tekivad põletushaavad või vesivillid. Viimasel juhul võivad tekkida raskesti paranevad veritsevad haavad. Loomadel ei ole siumarjaga mürgistusi täheldatud. Seejuures on ilmselt määravaks siumarja kasvamine võsastikes ja suurtes metsades, kuhu koduloomad tavaliselt ei satu.

Salu-siumarja on kasutatud ka ravimtaimena, kuid selle katsetamine ei ole tema mürgisuse tõttu mingil juhul soovitatav. Kõikide nende haiguste vastu on ju loodud tänapäeval ka hulga ohutumaid ja kindlamaid ravimeid. Ravitud on aga eelkõige südamerabandust ja reumat. Südamehaiguste puhul joodi taimest valmistatud keeduvett, reuma puhul tehti aga sellesama keeduveega haigetele kohtadele kompresse.

Täiendav info Salu Siumari

 

Sinilill

Hepatica nobilis

keltsalill, külmaelane, lumelill, maksalehed, külmaölane, siniülane 

 

Sinilill

 

 

 

 

 Sinilill on inimesepelglik, kuid inimeste poolt armastatud lill. Kahjuks ei osata temaga mitte alati ilusasti ringi käia. Varjukaid metsi, kus ta elab, ei tohiks hävitada. Vaasipanemiseks ei maksa teda liialt korjata. Ja lausa lubamatu on taime üleskiskumine koos maapinna lähedal oleva risoomiga. Kui neid soovitusi ei arvestata, siis peame meiegi varsti sinilille looduskaitse alla võtma, nagu ta on juba paljudes Euroopa maades, näiteks Soomes ja Rootsis.

 

Muuga saab sinilill ise suurepäraselt hakkama. Tal on rida huvitavaid kohastumusi. Kõigepealt on ta just loodud suvel varjukas, kuid kevadel valgusküllases salumetsas elama. Selleks on tema valgusenõudlus aasta jooksul pidevalt vähenev. Ka on laiad ja suured risti päikesekiirtega asetsevad tumerohelised lehed ideaalsed päikesekiirte püüdmiseks. Tumeroheline värvus viitab klorofülli rohkusele. Tema lehed elavad tavaliselt 13¼14 kuud. Seega annavad need taimele jõudu ka varakevadise õitsemise ajal. Sinilill õitseb enne suurte puulehtede ilmumist, sest siis on valgust rohkem. Õiepungad aga moodustuvad juba õitsemiseelse aasta suvel ja peidavad end talvel mullapinna lähedal pindmises, kuid soojas kõdukihis. Osa saab neist siiski külma, parasiitseente või loomade tõttu hukka, kuid need, kes ellu jäävad, saavad avaneda kohe esimeste soojade ilmadega. Seega ei pea sinilill õitsemise alustamiseks ära ootama pinnase sulamist.

 

Kuid huvitavat on sinililles veel palju. Kas te näiteks teate, et tema seemneid levitavad eelkõige sipelgad? Selleks on taimel kaks abivõtet. Esiteks pööravad sinilille algul lühikesed, kuid õitsemise lõpuks küllaltki pikad, punakad õievarred end viljade valmimise ajal peaaegu vastu maad. Nii saavad sipelgad need kätte. Kuid ega sipelgaid neid niisama taha. Lill on kaval: ta paneb valminud seemnete külge magusa lisandi. Just selle järgi sipelgad suurel hulgal tõttavad. Suurepärast saaki koju vedades jääb ikka mõni seeme kuhugi maha või süüakse lisand ära ja seemet polegi enam vaja.

 

Natuke ka sinilille ehitusest. Eelkõige huvitavad inimesi õied, kuid ilmselt harva teatakse sinilille õie osade nimetusi. Olgu nad siinkohal öeldud. Need kaunid sinised, harvem ka roosad, lillad või valged, on tupplehed. Ja need rohelised lehekesed õie alusel ei ole siis mitte tupplehed, vaid varrele kuuluvad kõrglehed. Kroonlehti sinilillel polegi.

 

Sinilillest oleks veel paljugi huvitavat rääkida, kuid piirdugem siinkohal vaid vähesega. Olgu veel öeldud, et ta on olnud mitmete haiguste vastu kasutatav ravimtaim, kuid on ka mürgine. Viimast peab arvestama eriti neid korjates. Nahale sattunud mahl võib tekitada ville ja põletusi. Sinilille närides on aga tagajärjed kurvemad.

Täiendav info Sinilill

 

Sookail

Ledum palustre

sookael, sookaer, sookikas, päävalurohi, kaljud 

 

Sookail

 Sookailu tunneb ilmselt iga inimene – tal on niivõrd iseloomulik tugev ja vänge lõhn. Sookailu iseloomulikemateks tunnusteks on suured valged õiekännased varre ja selle rohkete harude tippudes ning kogu taime katvad roostepruunid näärmekarvad. Kuna sookailu lõhn paneb kergesti pea valutama, ongi ta rahva seas saanud endale nime “päävalurohi”. Kuid peavalu on vaid asja väline külg. Tegelikult on selle lõhna kauaaegne sissehingamine tervisele üpris kahjulik ning võib põhjustada ka raskemaid aju töö häireid, isegi teadvuse kadu. Tugev lõhn tekib eeterlikust õlist, mis sookailul on kergemini lenduv kui ilmselt ühelgi teisel meie taimel.

 

Sookail kasvab eelkõige rabades ja rabametsades, kuid ka kõikides teistes metsades, kus vaid leidub piisava niiskusega lohukesi. Kui ta õitseb, on sageli terve metsaalune valge, loomulikult ka sookailu lõhna täis. Sobivatel kasvukohtadel on sookail nii tavaline, et temast on püütud juba ammustest aegadest midagi kasulikku saada. Tal on tugev baktereid hävitav toime ja nii on teda kasutatud köha ja teiste hingamisteede haiguste puhul. Kuid sookailust on abi saadud ka liigeste ja lihaste valu korral, kergesti ajab ta naha higile ja soodustab jääkide eritumist uriini kaudu. Siiski peab meenutama, et sookail on väga mürgine ja teda tuleb tarvitada ainult väikestes kogustes. Ravimiks tuleb sookailu ülemisi varretippe koguda suve lõpul ja sügisel, sest siis on mürgiste ainete sisaldus väiksem.

 

Taime mürgisus on aga mõnel juhul ka kasulik, näiteks kahjurite vastu võitlemiseks. Nii on sookail laialt tuntud hiirte, koide, kirpude ja lutikate peletamise vahendina. Teda on kasutatud isegi taimekaitses.

Täiendav info Sookail

 

 

Sookask

Betula pubescens

karune kask, sokikask, sookõiv, suukõiv

 

Sookask

 

Tihtipeale ei osata sookaske arukasest eristada. Eks nad ole ju mõlemad ühtmoodi tavalised ja nende kasutamisvõimalusedki on ühesugused. Kuid neil vahe tegemine polegi igakord nii keeruline. Kõigepealt võib märgata, et ühtedel kaskedel on oksad rippuvad, teistel aga rohkem taeva poole suunatud, teine on sookask. Siis võib kaugelt tähele panna veel puu tüve: sookasel on see peaaegu aluseni valge või siis vaid õhukese musta korbaga, arukasel aga paksu sügavate lõhedega korbaga juba üsna noores eas ja üsna kõrgele välja. Kui puule lähemale minna ja oksa lähemalt vaadelda, võib märgata, et sookase noored võrsed on tihedalt rohekashallide karvadega kaetud, kuid arukasel pole üldse karvu, on vaid vahatäpid. Sookase leht on ümaram, arukasel peaaegu rombjas. Ning lõpuks, ega nimesidki puudele päris juhuslikult panda - sookask kasvab niiskemas kui arukask.

 

Sookask on sageli jändrikum arukasest ja ka veidi aeglasema kasvuga, seepärast ei saa tema puitu nii laialt kasutada kui arukase oma, kuid sobib ta kõigeks sama hästi. Nii saab arukase puidust vineeri, suuski, kütet, tõrva, äädikat, atsetooni ja veel hulka kasulikku ning ilusat mööblit. See-eest aga valget tohtu, millest kauneid meeneid ja häid määrdeõlisid valmistada, on sookasel tunduvalt rohkem. Ka luuad tulevad sookase okstest paremad, sest nad on tugevamad, jäigemad ja peavad nii pikema aja vastu. Kaselehed on toiduks kitsedele ja vaksikute röövikutele, paljud linnud maiustavad talvel pungadega ja kase õite ning urbadega. Urbasid on neil kahesuguseid: ühed on isasõitega, need ilmuvad puule juba sügisel ning on suhteliselt pikad; teised on emasurvad, need tekivad alles kevadel ja on isasurbadest lühemad. Kase vili on kahe tiivaga pähklike.

 

Ka sookase pungad, lehed ja tõrv on levinud ravimitena ja neid peetakse isegi veidi paremateks kui arukase omi. Pungad aitavad haigeid krampide ja maotegevuse häirete korral, aga parandavad ka sapi, uriini ja higi eritamist, peale selle sisaldavad pungad vitamiini C ja veel teisi kasulikke aineid. Pungade kogumisest vaata aga arukase juurest. Teha võib neist lihtsalt teed: teelusikatäis pungi poole klaasi kuuma vee kohta ja päeva jooksul ära juua.

Täiendav info Sookask

 

Soo-kuuskjalg

Pedicularis palustris

härjahammas, konnakuusk, kratsirohi, sookõrinad

 

Soo_Kuuskjalg

 

Kuuskjalg on eestlaste hulgas ammu tuntud taimenimi. Mitmel pool kutsutakse teda ka kratsi- või kärnarohuks. Viimased nimed tulevad tema raviomadustest. Soo-kuuskjalga on varem laialt kasutatud mitmesuguste haiguste vastu. Peamiselt leiti temast abi nahahädade korral. Näiteks oli kuuskjala keedis omal kohal haavade ravimisel ja raskesti paranevatest kärnadest vabanemisel. Kuid samas aitas ta sügelislestade ja täide vastu. Kirjandusest võib leida veel mõningaid tema kasutusalasid, kuid praegu soo-kuuskjalga meditsiinis enam ei kasutata.

 

Kõige laiemalt levinuks tuleb ikkagi pidada nimesid, milles on sees sõna “kuusk”. Peale soo-kuuskjala on levinud veel sellised nimed nagu heinamaa kuusk, jõulupuu, konnakuusk, kukekuusk, kuuselill, kuusik, tuulekuusk ja veel teisedki. Miski peab siis ilmselt selle taime juures meenutama kuuske. Kes taime näeb, see märkab ilmselt isegi. Nimelt on soo-kuuskjala üldine välisilme väga sarnane ühele sihvakale kuusele. Selline mulje jääb tänu tema sirgele varrele, millel on tugevad sirged eemalehoiduvad harud, harudel aga kuuseokste taoliselt sügavalt lõhestunud lehed. Käbisid soo-kuuskjalg siiski ei kasvata. Erinevalt kuusepuust on tal ilusad roosakad õied. Viljadeks on käbide asemel kuprad, nagu näiteks magunatel. Soo-kuuskjala kupar on väike, nagu taim isegi ja iseloomulik on talle veel veidi kõverdunud nokakest meenutav tipp. Sugugi mitte harilik ei ole ka soo-kuuskheina värvus - tavaliselt on kogu taim, nii vars kui lehed, tumepunane.

 

Võib välja tuua veel kolmandagi rühma rahvapäraseid nimetusi. Selle näideteks on sookõrinad, sookrõbinad, sookulinad. Need nimed on tekkinud iseloomulikust krõbinast, mis sügisepoole soo-kuuskjala kasvukohast läbi minnes kostab. Heli tekitajaks on kupra sees olevad valminud seemned. Selline hääl on soo-kuuskjalale õnneks, sest siis saavad tema seemned tuule tiibadesse ja võivad rännata uusi kasvualasid otsima.

 

Kasvukoha leidmine polegi soo-kuuskjalal aga alati nii lihtne. Ta on poolparasiit ja vajab korralikuks kasvamiseks teiste taimede abi. Soo-kuuskjalg kinnitub oma eriliste imijuurte abil peamiselt tarnade juurtele ja ammutab neist juba valmis toitaineid. Niiskes toiduvaeses kasvukohas võib ta nii üpris hästi ära elada, ehkki teiste arvel.

 

Täiendav info Soo Kuuskjalg

 

 

Soopihl

Potentilla palustris

soopihlakas, varesejalg, partsijalg, partsivarbad

 

Soopihl

 

 

Soopihla nimi on tekkinud rahvapärasest taimenimest - soopihlakas. Pihlakaga on seda taime seostatud ilmselt lehtede välimuse tõttu. Need on paaritusulgjad liitlehed nagu pihlakalgi. Lehekesi on tavaliselt kummalgi pool leherootsu kaks. Kuid huvitavad on soopihla lehed seepärast, et tema lehekeste vahekaugus rootsul on imeväike. Nii võib vahel ristida need lehed hoopis sõrmjateks lehtedeks, mis on omased näiteks hobukastanile. Ka paljud teised soopihla rahvapärased nimed on loodud just tema lehtede põhjal. Meenutavad need ju näiteks varese, kure või pardi jalgu, kõiki neid nimesid on kasutatud.

 

Kauni välimusega on ka soopihla purpurpunased tumedad õied. Ebatavaliselt on tupplehed kroonlehtedest palju suuremad. Taimel endal pole selles mingisugust tähtsust, sest on ju ükskõik, kas meelitada kroon- või tupplehtedega. Mõlemad leheosad on ühte värvi ja ühel eesmärgil töötamas. Need meelitavad kohale tolmeldajaid putukaid. Et asi ikka päris kindel oleks, siis kingivad õied kohalelennanutele ka maitsva meesuutäie. Ehk loodab õis, et siis kutsutakse ka teised tolmeldajad kohale. Igal juhul harilikult saavad õied tolmeldatud ja viljad hakkavad valmima.

 

Viljad on aga soopihlal täpselt samasuguse ehitusega nagu maasikatel. Seega nimetatakse nende vilju koguviljadeks, mis koosnevad üpris väikestest pähklikestest. Igas pähklikeses on peidus veel seeme. Nagu maasikalgi, on ka soopihlal pähklikesed suure kumera kujuga lihaka moodustise peal. See on tekkinud õiepõhja pikendusest. Ka värvus on soopihla viljadel punane, kuid mitte maasikale omaselt hele-, vaid oma õitele sarnaselt tumepunane.

 

Seemneid saab ühest viljast küll üpris ohtrasti, kuid siiski pole soopihla ainuke levimisviis seemnetega seotud. Tal on ka suhteliselt paks ja puitunud risoom. Kuna soopihla varre alumine osa on puitunud, nimetatakse teda poolpõõsaks. "Poo"l on nimes seepärast, et maapealsed ülemised osad on rohtsed ja peavad igal aastal uuesti kasvama, ent varre maalähedane osa on mitmeaastane. Risoom on soopihlal ka rohkesti harunenud, iga haru mõnest pungast võib aga tärgata uus taim. Seemnetega paljunemine ei ole kuigi kindel seepärast, et niisketes tingimustes, nagu soopihl kasvab, ei õnnestu sel mitte igakord sattuda sobivasse kasvukohta.

 

Mõnel pool on soopihla kasutatud arstimisel, näiteks kõhulahtisuse korral, kuid ka mitmete põletike vastu. Hea soovitus on panna haavale värske soopihla leht, siis paraneb see palju kiiremini ja paremini. Samuti on soopihla tarvitatud nahkade parkimisel. Abi on saadud villaste esemete värvimisel, need omandavad kauni punase värvuse.

Täiendav info Soopihl 

 

 

Suur teeleht

Plantago major

paiseleht, tiileht, teenuiad, tiiain

Suur_Teeleht

 

Suur teeleht on tuntud igale lapselegi. Ikka pannakse tema lehte verejooksu peatamiseks haavadele. Hea mõju saamiseks peab haava pääsema teelehe mahl. Selleks tuleb kas mahl välja pressida või panna haavale purustatud leht. Peale verejooksu sulgemise saab teda mujalgi edukalt kasutada. Nii võib muljutud lehte, mahla või viimasest valmistatud ekstrakti panna põletatud, muljutud, hõõrutud või haudunud kohtadesse. Suur teeleht aitab kõigi nende hädade puhul nagu imerohi. Kuid sellega ei piirdu tema kasutusalad. Ta on heaks ravimtaimeks ka kuivatatult. Kuivatamine pole aga sugugi lihtne, sest teelehe lehed on lihakad ja kuivavad aeglaselt. Sellegipoolest soovitatakse neid kuivamise ajal mitte teisipidi pöörata. Ka juba korjamisel tuleb nendega ettevaatlikult ümber käia, sest liigsel muljumisel muutuvad need mustaks. Ilusasti roheliseks kuivanud lehed aitavad aga teena või keedisena kopsukatarri puhul röga lahtistava vahendina. Selleks tuleb võtta supilusikatäis lehti klaasi keeva vee kohta. Jook peab tõmbama veerand tundi. Rohtu võetakse kolm korda päevas üks supilusikatäis korraga, enne söömist. Nii teelehe mahla kui ka seemneid kasutatakse isegi mao ja soole haavandite ravimisel.

 

Kuid teelehe elu on huvitav. Kindlasti olete märganud, et suur teeleht kasvab peamiselt inimese lähedal: teeradadel, õuedes, muru sees. Ta levib inimese abiga – seemned on pealt limased ja kleepuvad kergesti inimese jalgade külge. Seal on need mõnda aega paigal ja kui on veidi edasi liikunud, siis pudenevad maha. Nii kasvabki teeleht kõikjal, kuhu inimese jalg astub. Sellest ka teelehe nimi: kasvab teede peal. Teda nimetatakse ka inimkaaslejaks taimeks: see on taim, kes levib kõikjale, kuhu inimesed liiguvad. Sellise levimise abil on ta jõudnud maakera kõikidele mandritele ja nii on võib-olla huvitav teada, et tema päriskoduks on näiteks Eestimaal eelkõige mererannikud.

 

Omapärased on ka suure teelehe õisikud, mis võivad taime kaunistada suve algusest kuni sügiseni. Teelehe pikka peenikest rullikujulist õisikut nimetatakse tähaks. See on selline pikk ja peenike õisikutüüp, kus õied on peaaegu raotud. Suure teelehe õied on küll imepisikesed, kuid neil on siiski olemas kõik õie osad: tupplehed, kroonlehed, tolmukad ja emakad. Õitsemise ajal paistavad silma ilusad tolmukad, mis on õiest kuni mitu korda pikemad. Nii on õisik nagu lillade ilukarvadega ehitud. Peagi valmivad aga teelehel seemned. Need asuvad kupardes, nagu näiteks mooni seemned. Alati tunneb aga suure teelehe ära kimbuna maapinnalt algavate peaaegu paljaste munakujuliste lehtede järgi.

Täiendav info Suur Teeleht

 

Tedremaran

Potentilla erecta

tedremadar, tedremadrad, nabahain, rabahein 

 

 

Tedremaran 

 Tedremaran on huvitav taim. Ta võib ühtviisi hästi kasvada, õitseda ja paljuneda nii happelistes turbasoodes kui neutraalsetel huumusrikastel muldadel ja ka aluselistel loopealsete muldadel. Nagu juba nimetatud kasvukohtadest selgub, ei ole tal sooja ega külma ka niiskusest. Tõepoolest leidub teda väga niiskel pinnasel ja ka päris kuivadel nõmmedel. Kõige rohkem kohtab tedremaranat aga ikka keskmiste tingimustega valgusküllases metsa- ja võsaservas või niidul.

 

Seda taime pole ära tunda kuigi raske. Tal on pikad peenikesed varred, mille küljes on sõrmjad liitlehed. Lehtede pealmine külg on tavaliselt roheline, kuid harva ka karvadest hallikas. Kunagi ei ole lehtede alapind paksult siidikarvane – see on hõbemarana tunnus. Lehtede alumine külg on heleroheline. Juunist augustini on näha tedremarana õisi. Need on kollased, tavaliselt nelja kroonlehega. Kõikidel teistel maranatel on viis kroonlehte. Kui aga ikka veel kahtlete oma määrangus, siis peate taime üles kaevama. Nii ilmub nähtavale tedremarana risoom, millesse nagu keegi oleks sisse joonistanud heledal taustal punase tähe. See on tingitud erinevaid aineid sisaldavate risoomiosade paigutusest.

 

Mis siis on tema risoomis nii head ja kasulikku? Need on eelkõige park- ja värvained, mille tõttu on tedremaran hea nii naha parkimiseks, värvimiseks kui ka haigete ravitsemiseks. Vanasti aitas ta peaaegu kõikide hädade vastu. Tema peamisi kasutusviise on kaks. Kõigepealt võib tedremaranast teha keedist, tinktuuri või alkoholleotist. Nendega loputatakse suud ja kuristatakse kurku. Keedist võib hoida näiteks igemetel ka kauem. Selline ravimine annab edu igemepõletiku, düsenteeria, angiini, bronhiidi ja enamiku suu- ning kurgu põletike korral. Kuid taimest võib valmistada ka teed. See aitab hästi kõhulahtisusest vabaneda, aga ka mao ja soolestiku limaskestade haiguste puhul. Teel on isegi rahustav toime. Teeks valmistamiseks võetakse klaasi vee kohta teelusikatäis peenestatud risoomi  ja keedetakse veerand tundi. Juua tuleb jahtunult. Lõpuks võib tedremarana keedist ka välispidiselt kasutada: haavade loputamiseks ja kompressideks nahahaiguste puhul. Lisaks nimetatutele on varem püütud temast abi saada veel paljude haiguste puhul, nii et on ikka hea taim küll.

Täiendav info Tedremaran

 

 

Teekummel

Chamomilla recutita

kanaperse, kaamel, saksakanalill, ubina-hein, valge ätse

 

Teekummel

 

 

Teekummel on maailma tuntumaid ravimtaimi. Teda on lihtne kasvatada, tal on väga mitmekesine ravitoime ja taime kasutamine on suhteliselt ohutu. Paljud ravimtaimed on liigsel tarvitamisel meie organismile küllaltki ohtlikud, teekummelit võib aga üpris julgesti kasutada. Teekummel kasvab peaaegu igasugusel pinnasel ning ei vaja mingit väetamist. Ta on nii tugeva kasvuga taim, et võib muutuda isegi umbrohuks. Seda taime on nii väärtuslikuks peetud, et paljudes maades on teda isegi suurtel põldudel kasvatama hakatud, ka Eestis. Tegelikult on kõik meie teekummelid kunagi alguse saanud kultuurpõldudel kasvanud taimedest, sest teekummel pole meie põline asukas. Teekummel on tulnukas ka paljudes teistes maailma maades peale meie kodumaa.

 

Ainsaks probleemiks selle hea ravimi saamisel on taime korjamine. Kindlasti teate, kui väikesed on teekummeli õisikud, nende läbimõõt jääb alla kahe ja poole sentimeetri. Neid tuleb aga käsitsi korjata ja see on väga tüütu ning aeganõudev töö. Pärast õite korjamist vajatakse veel suurt pinda, kuhu õied kuivama laotada. Kuivatatult on aga ravim tunduvalt kergem kui korjates. Nii on kummeliga tükk tegemist, kuid egas siis muidu head asja saa.

 

Mis selles taimes siis nii eriliselt väärtuslikku on? Teekummeli võite juba kaugelt ära tunda tugeva meeldiva kummelilõhna järgi. See on tingitud peamiselt selles taimes leiduvast eeterlikust õlist, kuid temas leidub veel palju teisigi kasulikke aineid, näiteks vitamiini C. Kokku saame kummelitee, mis on erakordselt tugeva põletikuvastase ja ülitundlikkust vähendava toimega. Köha puhul ravib ta kergesti köhimisel tekkivad pisikesed haavad. Samuti leevendab ta tõhusalt kõiki seedeteede ja hingamisteede põletikke, ning gaasidest tingitud kaebusi, kuid ravib ka maohaavandeid. Kummeliteest saab abi ka hambavalu ja igemepõletiku puhul. Välispidiselt võib teda kasutada kompressidena silmade põletike või väsimuse korral, samuti haavandite raviks ja naha ülitundlikkuse vähendamiseks (allergilised nähud ei ilmu nii kergesti). Kummeli imetegudel ei tule lõppu veel niipea. Olgu vaid öeldud, et ühekordseks teeks võiks võtta teelusikatäis kuivatatud õisi poole klaasi keeva vee kohta. Enne joomist peaks tee seisma umbes viis minutit. Kummelist on saanud koostisosa ka lugematutele ravitoimega salvidele, kreemidele, šampoonidele ja palsamitele.

 

Segamini võib teekummel minna sagedamini lõhnava kummeli ja kesalillega. Lõhnav kummel on ilma valgete keelõiteta ja tavaliselt väiksem ning pole nii õrn. Kesalill on aga vastupidi suurem ning ka suuremate õisikutega. Kuid kesalille õisiku keskosa pole kuhjakujuline ning seest õõnes, nagu on see teekummelil. Kesalillel pole ka iseloomulikku kummelilõhna, ta on pigem lõhnatu.

Täiendav info Teekummel

 

 

Täpiline surmaputk

Conium maculatum

kooljaputk, kooljapütsk, mürkhain, hullud peetersilid

 

Täpiline_Surmaputk

 

Kõik selle taime nimed viitavad mürgisusele: mürkhain mürgitab, kooljaputk tapab, hullud "petersellid" ajavad segaseks, kõige laialdasemalt on aga levinud nimi surmaputk. Surmaputk toob surma, kui kariloomad teda kevadel karjamaal söövad või mõni laps teda imeb. Saatuslikuks võib saada ärasegamine mõne teise taimega. Täpiline surmaputk on näiteks väga sarnane mets-harakputkele, ent ta õitseb harakputkest hiljem, suve keskel. Kuid tal on ka üks hea tunnus, mis eristab teda kõigist teistest meie putketest: nagu nimigi ütleb, on ta täpiline. Täppe tasub otsida siiski vaid varrelt, eelkõige aga selle alumisest osast. Surmaputke varre alumine osad on sageli kaetud punaste laikude või täppidega – otsekui vereplekkidega, just nagu tahaks ta hoiatada ähvardava ohu eest.

 

Mets-harakputke ei kasutata söögiks ja seetõttu ei ole sarnasus viimasega nii ohtlik. Kuid kurvem on see, et lehti on segi aetud peterselliga ja jämedaid juurikaid mädarõikaga. Juured võivad segi minna isegi porganditega. Surmaputke söömise puhul jääb aga arstiabi sageli liiga hiljaks. Enne, kui mõnda taime suhu pista, peaks teda siiski hoolikalt uurima ja kui tundub midagi võõrast, siis parem üldse mitte puutuda. Peale punaste laikude varrel peletab surmaputk sööjaid veel ebameeldiva lõhnaga: seda või julgelt nimetada hiire- või rotihaisuks. Nii et surmaputk on igati püüdnud inimesele teatada enda ohtlikkusest, mida ei saa öelda näiteks mürkputke kohta. Suurtel kariloomadel põhjustab surma alles mitme kilo surmaputke söömine, ent koduloomadel esineb mürgistusi harva ja peamiselt kevadel.

 

Surmaputke mürgisus suureneb suve jooksul: eriti ohtlik on ta õitsemise ja viljade valmimise ajal. Kõige mürgisemad on seemned, kõige ohutum aga jäme juur. Vilus kasvanud taimed on suurema mürkainete sisaldusega, kui lagedal päikese käes sirgunud. Osa mürke lagunevad kuivatamisel, kuid ohutu pole ta ka kuivanult. Inimesel saabub surm raske mürgistuse korral umbes viie tunniga. Selle jooksul on väga paha olla, võib muutuda peast segaseks, tekivad halvatused, oksendamine, valud kõhus ja palju muudki ebameeldivat, surm ise saabub hingamislihaste seiskumise, halvatuse tõttu. Pärast mürgi sattumist organismi kulub veel mitu tundi surma saabumiseni, selle ajaga on nii mõndagi võimalik ka ära teha. Kiire arstiabi ja kunstliku hingamisega on õnnestunud kannatanuid päästa, ehkki halvatus ja lihaste nõrkus võivad püsida veel kaua.

 

Täpilist surmaputke on kasutatud ravimina krampide puhul või siis lihtsalt valuvaigistina, kuid kaasajal ei ole see lubatav, sest toime pole alati kindel ning taim on liiga ohtlik. Küll on temaga aga mürgitatud vihavaenlasi. Vana-Kreekas olla teda isegi kurjategijate hukkamiseks kasutatud. Ka maailmakuulus Sokrates suri ilmselt surmaputke mürgistusse. Eestlased on temaga värvinud lõnga. Kui sellistest lõngadest tehtud riie koolnule selga pandi, siis polnud ohtu, et viimane koju käima hakkaks.

Täiendav info Täpiline Surmaputk

 

 

Valge iminõges

Lamium album

emanõges, imenõges, piimanõges, miiksmaasikas, mesilill

 

Valge_Iminõges

 

Valget iminõgest tunneb ilmselt igaüks. Paljud on kindlasti proovinud tema õitest mett kätte saada. Selleks tuleb vaid taime valge õis õrnalt sõrmede vahele haarata ja õiekroonist imeda. Peagi on magus maitse suus. Tegelikult pole see aga veel päris mesi, vaid nektar. Nektar on taimede poolt putukate ligimeelitamiseks eritatav magus aine, millest paljud putukad meelsasti toituvad. Nektarist teevad mesilased mett. Valge iminõgese õied võivad oma nektarirohkuselt võistelda selle ala tugevamatega. Kuna iminõgese õis on aga väga omapärase ehitusega, siis ei pääse mitte iga putkas tema kallale maiustama. See maiuspala asub õiekrooni pika putkeosa põhjas. Väikesed loomad ei saa putke sisse ronida seepärast, et seal on ees karvaring, suuremad aga lihtsalt ei mahu. Nii on valge iminõges kasulik vaid sellistele putukatele, kes omavad pikka imemisvahendit: nad istuvad õie alahuulele ja imevad nektarit otse sealtsamast.

 

Valgel iminõgesel on väga palju erinevaid rahvapäraseid nimesid, kuid suurem osa neist viitavad kahele asjale. Esiteks tahetakse edasi anda taime sarnasust nõgesega. Tõepoolest on valge iminõgese lehed väga sarnased nõgese omadele, kuid õnneks need ei kõrveta. Nende pehmus tingibki mitmete seda väljendavate eesliidete kasutamise. Näiteks võiks olla “emanõges”, on ju ema ka alati hea, mitte kõrvetav. Kuid tegelikult pole nimetuse “emanõges” tekkelugu sugugi selge, ehkki ta on selle taime kõige vanem eestikeelne nimi. Teine selle taime väga vana nimi on imenõges. See viitab taimest magusa mesineste imemisele. Kuna aga sõna “ime” võib lahti mõtestada ka natuke teisiti, siis otsustati hiljem, et taime nimi peaks olema hoopis iminõges. Valge, piim ja teised seesugused liited näitavad valge iminõgese õite värvust. Valge iminõges on meie iminõgestest ainuke, kellel on valged õied.

 

Peale selle, et tema õitest saab suu magusaks, on õiekroone tarvitatud ka ravimina. Selleks tuleb need ettevaatlikult ja õrnalt ära korjata ja vilus kuivatada. Kui õied saavad kogumisel liialt muljuda või kuivavad liiga valges, siis need muutuvad pruuniks ja pole enam nii väärtuslikud. Haiguseid, mille vastu aga iminõgesest on abi saadud, on väga palju. Nimetagem siinkohal kokkuvõtvalt, et nende hulgas on nii hingamisteede ja kõhuhädasid, kui ka naistehaiguseid, kroonlehetee aitab unetuse korral ja soodustab uriinieritust.

Täiendav info Valge Iminõges

 

 Valge ristik

Trifolium repens

härjapea, maaumalad, valge härjapää, jaani rohud

 

Valge_Ristik

 Valge ristiku välimuse kirjeldamist ei vaja ilmselt mitte ka väikesed lapsed. Eelkõige tuntakse teda valgete õite järgi. Tegelikult aga polegi need õied, vaid paljudest õitest koosnevad, nutiks nimetatavad õisikud. Valge ristiku õienutis võib olla isegi kuni kaheksakümmend õit. Ristikud on kõik liblikõielised. See tähendab, et nende üksikud õied on samasugused, kui näiteks herne õis. Seega on valge ristikul väikeses õies olemas nii laevuke, puri kui ka tiivad. Õitest aga arenevad pisikesed kaunakesed, milles on tavaliselt kaks seemet.

 

Ristiku õitest on palju kasu. Eelkõige on taim need loonud muidugi seemnete kasvatamiseks. Selleks tuleb neid aga tolmeldada. Selle töö võtavad enda peale mitmesugused putukad, näiteks mesilased. Korraliku taimena ei jäta ristik neid aga ilma vastuteenest. Ristikuõied on küllaltki meerikkad ja nii on ristik hinnatud meetaim ka mesinike poolt. Inimene võib meelõhna enamasti vaid aimata, rohkem meenutab valge ristiku lõhn õuna lõhna. Viimasest on tal muide kohati tekkinud ka nimi upinhain: ubin on ju õun.

 

Eelkõige on aga ristikud hea loomasööt. Kõige maitsvamad ja toitvamad osad on just õied ja lehed. Need sisaldavad palju loomadele kasvuks vajalikke aineid, värskelt ka vitamiine. Kuna lehed on pehmed, mahlakad ja hea maitsega, siis ei ütle neist ära ei ükski taimtoiduline kodu- ega metsloom. Valge ristik on kariloomadele tähtsaks toiduks eelkõige looduslikel heina- ja karjamaadel, kuid mõnel pool kasvatatakse teda isegi põllul kultuurtaimena.

 

Kuid lõpuks ei saa mööda minna sellest, et inimene saab valgest ristikust ka otsest kasu. Ta on ammu tuntud ravimtaimena. Ravimiks kogutakse valge ristiku nooremaid õienutte. Need kuivatatakse tuuletõmbuses ja varjus. Korraliku ravimi värvus ei tohi erineda värskete õite omast. Kasutada saab seda nii teena kui hautisena. Hautist pannakse kompressina paistetanud kohtadele, et paistetus alaneks. Teed juuakse aga mitmesuguste haiguste, eelkõige reuma ja külmetushaiguste vastu.

 

Kas tunnete aga valge ristiku ära, kui tal pole õisi küljes? Võib igaks juhuks meelde tuletada, et ta roomab alati. Ükski teine meie tavalistest niitude ristikutest ei rooma. See on valgele ristikule aga elulise tähtsusega, sest võimaldab taimel vegetatiivselt paljuneda. Rohked varreharud juurduvad sõlmekohtades ja tekibki uus taim. Niimoodi kiiresti paljunedes võib ristik isegi laisa talupidaja põlluumbrohuks saada.

Täiendav info Valge Ristik

 

 

Viirpuu

Crataegus

türnpuu, jahumarjapuu, kihvtimari, luupuu, lõmmupuu

 

 

Harilik_Viirpuu 

 Viirpuu on maailma üks liigirohkemaid taimeperekondi. Tema liike arvatakse olevat üle tuhande, kuid neid tekib pidevalt juurde. Viirpuu erinevad liigid ristuvad omavahel kergesti ja annavad raskestimääratavaid kahe liigi vahepealsete tunnustega taimi. Ka Eestis on viirpuu sageli kohatav kõrge põõsas või harvem madal puu. Peamiselt näeme teda siiski parkides ja aedades, kus võib leida üle kuuekümne liigi. Looduslikult kasvab Eestis (peamiselt lääneosas) kümmekond liiki. Mõned neist on aga tekkinud Eestis ja levinud ka ainult siin – pole kusagil mujal maailmas. Sellised on näiteks saaremaa viirpuu ja viidumäe viirpuu. Tavalisem on Eestis harilik viirpuu. Enamasti kasvavad kõik viirpuud kas valgusküllasel aasal või salumetsa serval.

Siiski on selle mitmekesise ja kiiresti muutuva perekonna liikidel ka ühtteist ühist. Kõigil neil on korrapärased viie kroonlehega õied. Neil õitel aga on alati üsna ebameeldiv lõhn. Viljaks on õunvili, millel on lihakas kest. Vahel on see söödav, kuid mõnikord õhuke ja mõru. Hariliku viirpuu viljad on suured ja veidi jahuse maitsega, seetõttu on talle rahva poolt ka jahumarjapuu nimeks antud. Need marjad on kasutamist leidnud kosutava söögipoolisena, aga ka ravimina. Ravimiseks sobivad sama hästi ka õied. Need mõjuvad eelkõige südamele. Viirpuust on abi saadud mitmesuguste südamehäirete ja liiga kõrge vererõhu puhul. Näiteks võtta üks supilusikatäis õisi klaasi keeva vee kohta, lasta mõni minut tõmmata ja jook valmis. Seda tuleb juua jahutatult, lonkshaaval klaas päevas südamekloppimise, kõrge vererõhu, peapöörituse ja peavalu korral. Marju võib samal otstarbel tarvitada kas toorelt, kuivatatult või teena. Tee aseainena on kasutatud ka noori lehti.

Huvitav on ka viirpuu puit. See on kollast või punast värvi, kõva ja raske, mistõttu on viirpuu osa rahvapäraseid nimesid luupuust ja kontpuust lähtuvad. Puit sobib hästi väikeste iluesemete nikerdamiseks ja jalutuskeppideks. Koort, lehti ja juuri võib edukalt kasutada riide kollaseks värvimisel.

Viirpuu omab peamiselt tähtsust ilupuuna. Teda võib istutada nii üksikuna, rühmana kui ka hekina. Ta laseb end vabalt pügada ja suured astlad okstel muudavad heki läbimatuks kaitsemüüriks. Astlad on tekkinud varrest. Selles võite veenduda, püüdes ühte neist ära tõmmata: ta tuleb koos koore ja puiduga. Eriti ilusad on viirpuud kevadel õitsemise ja sügisel viljade valmimise ajal. Õied on sagedamini valged, kuid iluvormidel ka kollased, roosad, punased kuni peaaegu mustad, sageli täidisõielised ja alati suurtes kobarates. Viljad võivad olla punased, mustad või kollased. Viirpuul on ka kaunis lehestik: mõnikord tugevasti läikiv, teinekord huvitava värvi või kujuga.

Täiendav info Harilik Viirpuu

 

 

Värvmadar

Galium boreale

maitsed, maran, liikmerohi, kirbulilled

 

 

Värvmadar

 

Värvmadar on tavaline madaraliik, kes eelistab lubjarikast pinnast ja kasvab seetõttu eriti ohtralt Lääne- ja Põhja-Eestis. Neis kohtades asuvad näiteks ka meie õhukesemullalised paepealsed. Paekivi on aga ju otsene lubjaallikas. Värvmadar on enamasti parasniiskete kohtade taim, kuid vahel võib teda leida ka veekogude kallastelt. Ladinakeelne liiginimetus boreale näitab tema levimist põhjapoolsetel aladel. Värvmadar kasvab eelkõige Euroopa ja Aasia arktilistel aladel kuni okasmetsade vööndi lõunapiirini, Kesk-Euroopas ja Kesk-Aasias esineb teda juba tunduvalt harvemini.

 

Värvmadar on üks meie sellistest madaratest, kellel on lehti varreümbrises männases vaid neli. Erinevalt teistest neljalehelistest taimedest on tema kitsad lehed kolme selge tugeva rooga. Värvmadara vars on tugev, enamasti seisab see kindlalt püsti, ehkki varre kõrgus võib ulatuda üle poole meetri. On veel mõned head värvmadara määramistunnused. Tema vars on selgelt neljakandiline ja kantide peal on karedad karvad.

 

Õied on madaratel väikesed, harilikult valged, koondunud suurteks rohkeõielisteks pööristeks. Sellised tüüpilised on ka värvmadara õied. Need on nii pisikesed, et värvmadarat kui üht tuntumat liiki on õigustatult nimetatud ka kirbulilleks. Õitest arenevad viljad on liikidel siiski erineva välimusega. Neid nimetatakse kaksikpähklikesteks: valmides lagunevad nad kaheks kõva kestaga pähklikeseks. Värvmadara viljad on üpris tihedalt kaetud karvadega, mille tipus on haagitaolised konksud. Nende abil on hea haakida mööduja külge. Ilmselt pole raske välja mõtelda, miks see vajalik on: nii levivad tema seemned emataimest kaugemale ja värvmadar vallutab uusi alasid.

 

Kuid ega laialt tuntud nime värvmadar ilma asjata ole taimele pandud. Tema juurtega punaseks värvitud riie ei karda ei pesemist ega pleekimist. Värvmadara mitmed nimed viitavad tema raviomadustele: liikmerohi, nikastushain, niseldushain. Tõepoolest on vanarahvas kasutanud teda ravimtaimena liigesehaiguste, nihestuste ja nikastuste ravimisel, peamiselt toimib ta põletikuvastaselt ja alandab paistetust. Mõningal määral on värvmadarat tarvitatud ka loomade ravitsemisel.

Täiendav info Värvmadar

 

 

Äiatar

Knautia arvensis

äiatari lill, jaanilill, krambirohi, jumikas

 

Äiatar

 

Äiatar on huvitav ja kergesti äratuntav niidulill. Ta torkab silma alates juulikuust, mil tema pikkadel väheste lehtedega vartel löövad särama ilusad lillad nutid. Nad on suhteliselt lamedad ja meenutavad suurt lillat nööpi. Mõnel pool teataksegi teda lillanööbi nime all. Eriline on see, et iga varre tipul on vaid üks õisik. Ühes õisikus on aga pisikesi õisi lugematul hulgal. Sageli on neist õitest servmised ülejäänutest suuremad. Äiatari õied on küll väikesed, kuid neis on olemas kõik tavalised õie osad, nii tupplehed, kroonlehed, korralikud tolmukad kui ka emakas. Neis on olemas isegi meenäärmed, mistõttu teda loetakse heaks meetaimeks. Nii võime suvel näha sageli äiatari õiel mõnd mesilast töökalt askeldamas, kuid maiustamas käivad ka teised putukad, isegi kirevad liblikad.

 

Äiatari nime tekkimise kohta on mitmeid arvamusi. M. J. Eiseni järgi on nimi tulnud vanaaegsest Lõuna-Eestis tuntud sõnast äijätäri. See tähendab naissoost kurivaimu, kurjavaimu (äio, äi) tütart või ema. Mis seoses on see taim äijätäri enesega, jääb paraku selgusetuks. Küllaltki laialt on aga levinud ka nimi jaanilill või jaaninupp. See tuleneb sellest, et äiataril olevat jaaniööl nõiduslikud võimed. Asi käis nii: noored neiud tegid endale neist pärgi ja läksid jaaniööl nelja tee ristumiskohale, seal sai saladuslikul moel ennustada endile tulevikku. Mida seal täpsemalt ennustati, see pole teada, kes siis nõidumisesaladust avaldada tohib.

 

Vähem on levinud nimed krambirohi, naisterohi ja langetõverohi. Need näitavad äiatari tarvitamist ravimtaimena. Krampide ja mõnede naiste hädade vastu kasutamisest on olemas ka kinnitused, langetõvevastasest toimest siiski andmed puuduvad. Kohati on äiatariteed joodud köha ja kopsuhaiguste korral. Saksamaalt on pärit andmed, et temast tehtud tõmmisega saab mitmete nahahaiguste vastu.

 

Kogu äiatari taim paistab hallikas, sest ta on küllaltki tihedalt karvadega kaetud. Kuna karvased on ka lehed ja neid karvaseidki pole palju, siis pole äiatar kariloomadele suurem asi söödataim. Siiski süüakse teda koos muu heinaga, kuid väärtus on enamikel teistel niidutaimedel suurem. See-eest teeb ta niidu palju kaunimaks. Kuid ilu ei peeta karjamaal alati vajalikuks. Nii on äiatarile nimeks pandud ka lihtsalt “umbrohi”. Üleüldse peab tema kohta ütlema, et tal on rohkesti väga erinevaid nimesid. Olgu lõpetuseks toodud neist mõned vahvamad: vanapagana püksinööp, kalevipoja kuuenööp, pääsukeseohak, neitsihain, pudrulill, lambakeel ja tulekahjurohi.

Täiendav info Äiatar

 

 

Üheksavägine

Verbascum thapsus

üheksaväeline, hunditubak, sajamehevõim, üheksamaõied

 

Üheksavägine

 

Üheksavägine on tuntud ravimtaim. “Vägine” on ta seepärast, et tal on võimas vägi paljude haiguste vastu. Eriline vägi pidi tal olema aga igasuguste üleloomulikest jõududest tulnud hädade vastu. Ta aitas kõrvaldada tagajärgi, mis tekkisid nõidusest, pahast silmast, kurjast sõnast jne. Ravimtaimede nimekirjas on meie kahest vägiheinast just üheksavägine. Teine meie looduslik liik – must vägihein – seda ei ole. Üheksavägist on tarvitatud peamiselt köha ja hingamisteede põletike, ka neeru- ja põiehaiguste korral. Huvitava rohu saab värskeid lehti pudruks hõõrudes. Sellega saab ravida haavu ja ohatisi, samuti haudunud varbavahesid. Samal eesmärgil võib peale määrida ka lehtedest tehtud teed. Vanarahvas teab mõnel pool rääkida, et üheksavägine aitab “üheksma haiguse vastu”. Teisalt öeldakse: "üleüheksa (üheksavägine) aitab üheksakümmend üheksma haiguse vastu – sajas on surm, aga selle vastu ei aita enam". Üheksa ei ole aga kõikjal tekkinud üldse sellest, et see taim rohkete haiguste vastu aitas. Nimelt arvati paljudes kohtades ka, et rohu mõju on suurem siis, kui selles on üheksa eri taime sees. Viimasest ka paljud üheksaga seotud taimenimed.

 

Niipalju siis üheksavägise nimedest ja tuntud raviomadustest. Kuid oma erilise välimuse tõttu saab teda kasutada ilutaimena. Üheksavägine on kaheaastane taim. Esimesel aastal kasvab vaid tihedalt hallide karvadega kaetud lehekodarik, nagu kaunis sametine riie. Väikese rühmana istutatuna jääb neist väga kaunis mulje. Teisel aastal tõuseb aga lehekodariku keskelt taeva poole kõrge tihedalt lehtedega kaetud vars, mille ülemises osas on rohked kollased õied. Eelkõige nende õite kroonlehti just ravimiks kogutaksegi. Seejuures peab jälgima, et neid ei muljutaks, sest muidu lähevad nad pruuniks ja muutuvad kõlbmatuks. Õied lisavad teisel aastal väärtust ilupeenral juurde ja saamegi tänuväärse ilutaime. Üheksavägine võib isegi metsistuda, sest igal aastal külvab ta enda ümber lugematul arvul väikseid seemneid.

 

Lõpetuseks kordame siis veel üle üheksavägise määramise põhitunnused: vars on tihedalt kaetud ülespoole suunatud liibuvate lehtedega ja kogu taim on tihedalt hallikate valkjate karvadega

Täiendav info Üheksavägine

 

 

 

 

 

 

 

Add Site, Submit URL Directory


*

Disclaimers * Hoiatused

Home| New Submitted Links| Add Site| About| Terms| Contact Us | TV Kavad | Äikesetormid Reaalajas | PayPal | Disclaimers | Hoiatused